20. sajandi muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
6. rida:
 
20. sajandi muusikas on siiski märgatavad teatud üldisemad suundumused – helikeelelt üha keerukamaks muutuvatele muusikasuundadele järgnevad tihti helikeelt lihtsustavad suundumused. Teisisõnu moderniseerumisele järgneb restauratsioon. Ometi ei tõrju reaktsioonina esile kerkivad suunad eelnevaid välja, vaid jäävad eksisteerima üheaegselt.
==Keerukustumine ja lihtsustumine==
 
==Keerukustumine ja lihtsustumine==
Esimene, keerustumisprotsess, koondub mõiste alla modernism – uuenemine, mille puhul autorid teadlikult eemalduvad traditsioonidest. Modernistlikeks suundadeks 19. sajandi lõpul, 20. sajandi esimesel poolel on hilisromantism, impressionism ja ekspressionism, sajandi teisel poolel nt avangardism, eksperimentalism, minimalism. Teisel, lihtsustumisprotsessil, aga selline ühtne termin puudub, kuigi mõned autorid on seda nimetanud restauratsiooniks – modernismist eemaldumine, mille käigus toetub varasemate ajastute muusikatraditsioonidele. 20. sajandi esimesel poolel esindab restauratiivset suunda nt neoklassitsism, sajandi teisel poolel aga nt postmodernism (või kitsamalt ka polüstilism). Nimetatud katusmõistete puhul tuleb aga kindlasti arvestada, et need on suhtelised: nt neoklassitsism esindab võrreldes romantismiga modernistlikku, võrreldes ekspressionismiga aga restauratiivset suunda.
==Vana ja uue mõtteviisi vastandumine==
27. rida:
 
|-
||Keskaja ja renessanssirenessansi üleminekuperiood, 13.-14. sajand|| ''ars antiqua'' e vana kunst || ''ars nova'' e uus kunst ||
 
 
|-
||Renessansiajastu, 15.-16. sajand || vastureformatsioon || reformatsioon || eelmiste sajandite žanrid (nt motett) ja kompositsioonitehnika (nt isorütmika, ''cantus firmus''<nowiki/>'e tehnika) jäävad edaspidigi vana stiili sümbolina kasutusse
 
 
51. rida:
==20. sajandi kompositsioonimeetodid==
 
Muidugi tuleb möönda, et alates 1960ndatest, mil jõuti elektronmuusikas, sonorismis, müraesteetikas, John Cagejohncacage'iliku "kõik on muusika" ja Karlheinz Stockhauseni kvaasiteadusliku ja filosoofilis-esoteerilise mõtteviisidega ka helimaterjali ja selle käsitlemise piirideni: ühelt poolt võeti heli oma spektris lahti (siinusheli kui jagamatu põhiline ehituselement, millest kogu muusika taasluua n-ö aatomist), teisalt süveneti kõlamassiividesse kaotades kõik harmoonilised sagedussuhted ära. Seda äärmuslikkust näib et enam ületada ei saagi, mistõttu räägitakse ka sellest, et midagi päris-uut ükski helilooja tänapäeval enam luua ei saagi. See on omakorda tõsi, sest kõikide heliloojate muusikaline materjal on ühine. Muutuv ja erinev on vaid käsitlusviis, detailid, Euroopa-välise muusika struktuuride, teiste kunsti- ja muude (filosoofia, matemaatika, tehnika jne) valdkondade mõtteviiside ja tehnikate kaasamine (interdistsiplinaarsus) ja sulandamine oma muusikasse.
 
===Kaksteisthelitehnika, serialism, spektralism===
69. rida:
===Muutused ooperis===
 
Hoolimata asjaolust, et ooperit on peetud üsnagi konservatiivseks žanriks ja see toimub konkreetsete reeglite järgi igal sajandil (muusika, teksti, lavastuse, näitlemise, lavalise liikumise ja koreograafia koosmõju põhimõtted on püsivad) on ka ooperi žanris toimunud alates selle ilmnemisest 1600 läbi sajandite pidev uuenemine, sh ka vastandumised: 18. sajandil tõsine ja koomiline ooper, vana numbriooper ''vs''. uus läbikomponeeritud ooper, lisandub laulumäng (''Singspiel'') ja ballettooper; 19. sajandil lisanduvad Wagneri tervikkunstiteos (''Gesamtkunstwerk'') ja kergem operett; 20/21. sajandil mono-ooper, multimeediumiooper; lahterdamatud multimeediumipõhised ja interaktiivsed sünteesteosed ...
 
Samuti vahetub läbi sajandite libreto ehk lugude süžeed: Vana Testament, Uus Testament, müüdid, argielu süžeed, muinasjutt, kirjandusooper ...