Thomas Becket: erinevus redaktsioonide vahel

'''Thomas Becket''' (21. detsember [[1119]]/[[1120]] [[London]] – 29. detsember [[1170]] [[Canterbury piirkond|Canterbury]]) oli [[Canterbury peapiiskop]]. Teda austatakse [[Katoliku kirik|katoliku]] ja [[anglikaani kirik]]utes [[Pühak|pühaku]] ja [[Märter|märtrina]]. Peapiiskopina oli ta vaenujalal [[Inglismaa]] kuninga [[Henry II]]-ga, A[[Aleksander III (paavst)|lexander III]] kuulutas ta [[Pühak|pühakuks]].<ref>Barlow, F. (1986). ''Thomas Becket''. 4. tr. London: The Orion Publishing Group Ltd.</ref>

Thomas Becket sündis erinevate allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 [[Cheapside]]'is Londonis. Thomase vanemateksvanemad olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-[[Prantsusmaa]] [[Normandia]] maakonnast, arvatavasti [[Thierville'i]] linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt [[Caen|Caeni]] linnast.<ref>Barlow, Lk 11–12 </ref> Gilbert alustas oma iseseisvat elu kaupmehena mõningate allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli [[Surrey]] linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse [[Saint Pauli katedraal]]i Londonis.<ref>Barlow, 12–18</ref>

Pärast enesetäiendamist mitmes koolis tabas Becketit tagasilöök: tema isa oli sattunud rahalistesse raskustesse, mille tõttu pidi ta raha teenimiseks tööle minema. Tänu sugulastele leidis Becket tööd majahoidjana Canterbury peapiiskopi [[Theobald of Bec|Theobald of Beci]], Canterbury peapiiskopi juures.<ref>Barlow, Lk 22-3</ref>

20-aastaselt õppis Becket Pariisi ülikoolis. Pärast lõpetamist suundus ta tagasi kodumaale, et töötada taas Theobaldi teenistuses. Inglismaale jõudis ta 1141. aasta detsembris. Kuna ThomasBecket oli väga korrektne, sai ta hiilgavalt hakkama iga talle antud keerulise ülesandega. Olles oma isandale üles näidanud äärmiselt suurt truudust, mõistis Theobald, et ThomasesThomasel on palju arengupotentsiaali. Seega otsustas Theobald saata Becketi end õigusteaduse valdkonnas täiendama [[Auxerre]]’i ja [[Bologna|Bolognasse]].<ref>Barlow, Lk 24-5</ref>

Tänu tähelepanuväärsele teenistusele Theobald of Beci juures, soovitas Theobald Becketit Henry II kantsleri ametikohale, kuhu Becket [[1155]]. aasta jaanuaris ka määrati. Iseloomult sarnased, said kantslerist ja noorest kuningast head sõbrad.<ref>Barlow, Lk 50-3</ref>

Viibinud [[1154]]. aasta lõpust [[1162]]. aasta maini Henry II lähikonnas, saadeti Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valiti uueks Canterbury peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga [[Louis VII]]-ga 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Becketist oli saanud Henry õpetaja ja nõuandja. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas ThomasBecket kuningale, tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid rõivastatud vastavalt viimasele moele. Ringkäikudel kanti kaasas [[Jahilind|jahilinde]] ja -[[Jahikoer|koeri]], võimsaid [[Hobune|hobuseid]] ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki [[Õlu|õlut]] paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.<ref>Barlow, Lk 68–69</ref> Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.<ref>Barlow, Lk 59</ref>

23. mail 1162 valiti Thomas Becket Canterbury peapiiskopiks.<ref>Barlow, Lk 89</ref> Aasta jooksul sai Becketist n-ö uus mees: varem rõivastega edvistanud seiklejast sai usule pühendunud lihtne jumalateener. Varasemad söömapeod asendusid tagasihoidliku toiduvaliku ja vähese söögipoolisega. Iga päev ollaolevat Becket pesnud Canterbury vaeste jalgu, jaganud neile õnnistust ja raha. Becket pidas kinni kõigist uue elustiiliga kaasnenud reeglitest ning täitis neid suure hoolega. Becket oli võtnud missiooniks puhastada end pattudest.<ref>Barlow, Lk 100</ref>

Henry II ja Becketit võis pidada headeks sõpradeks. Pärast endise peapiiskopi, Theobaldi surma 1161. aastal leidis kuningas, et tal pole Canterbury peapiiskopi kohale nimetada kedagi peale Becketi. Becket puikles algusesalgul tulihingeliselt vastu, kuna teadis, et peapiiskopi toolitoolil istudes on vastuolu kuningaga vältimatu.<ref>{{Raamatuviide|autor=Priit Raudkivi|pealkiri=Caesarist tudoriteni 1500 aastat Britannia ajalugu|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=Kirjastus Argo|lehekülg=97}}</ref> Tegelikult oli Henry II-l oma plaan: ta üritas sõbra abiga tasandada kiriku ja ilmaliku võimu suhteid janing pöörata need kuningavõimu kasuks. Kuivõrd Becket oli ennast täielikult pühendanud Jumala teenimisele, ei tahtnud ta teha koostööd omakasupüüdliku kuningaga.<ref>{{Raamatuviide|autor=Jeremy Black|pealkiri=Briti saarte ajalugu|aasta=2004|koht=|kirjastus=Kirjastus Valgus|lehekülg=59}}</ref>

Henry II nõudis Canterbury kirikukogult 1163. aastal, et kõik vaimulikud, keda kirikukogu on karistanud, tuleb karistamiseks viivitamatult edasi anda ilmalikule võimule. 1164. aastal Clarendoni kirikukogul andis Becket Henry II esitatud kuningavõimu ja kiriku suhteid reguleerivatele aktidele suulise heakskiidu. Kirjalikult ta millelegi alla ei kirjutanud. Henry II kasutas mõjuvõimu saamiseks fakti, et Becket oli kantsleriks olles teinud mitmeid kõlvatuid, peapiiskopi ametikohale sobimatuid tegusid. Tulemusena põgenes ThomasBecket 1164. aastal Inglismaalt, kuna kuninglik kohtusüsteem oli tema vastu pöördunud.<ref>Black, Lk 59</ref>

Thomas Becketi mõrvaritele nõuti tulihingelist kättemaksu. Kui peapiiskopi tapjad William de Tracy, Richard le Breton, Reginald Fitzurse ja Hugh de Morville kahetsusest vabatahtlikult 1172. aasta kevadel paavst Alexander III ette ilmusid, määras paavst mõrvaritele karistusekskaristuse minna 14 aastaks [[Püha maa|pühale maale]] [[Ristisõjad|ristisõtta]] minna. Mõrvarite edasine saatus pole teada. Ristisõtta määrati kolmeks aastaks ka Henry II. Lisaks pidi kuningas keelama igasuguse tegevuse, mis oleks kirikule kuidagi kahjulik.<ref>Barlow, Lk 318, 325, 329</ref>

Thomas Becket maeti Canterbury toomkirikusse. Pärast matmist hakkasid tema haua juures väidetavalt toimuma imed, mida on seostatud märtrisurmaga.<ref>Raudkivi, Lk 98</ref> 1173. aastal kuulutas paavst [[Aleksander III (paavst)|Aleksander III]] Becketi märtrisurma eest pühakuks. [[Ristisõjad|Ristisõdades]] Pühalpühal Maalmaal asutati ristisõdijate [[Püha Canterbury Thomase ordu]].

Püha Thomase kultus levis kiiresti, sest inimeste jaoks oli Becketi surm äärmiselt üllas. Tema säilmeid külastasid tuhanded palverändurid.<ref>McMahon, Lk 212</ref> On mainitud, et kümne aasta jooksul pärast tema surma teatati seitsmesajast imest, mis tema haua juures aset leidsidolid leidnud. 1500. aastal elanud tundmatu Veneetsia diplomaat öelnud, et "Canterbury peapiiskopi, märter püha Thomase haud on uskumatult oivaline. Haud on hiigelsuur, kuid on üleni kaetud puhtast kullast plaatidega; aga kulda on vaevalt näha, sest seda katavad hinnalised [[Vääriskivi|vääriskivid]], nagu [[safiir]], [[Teemant|teemandid]], [[Rubiin|rubiinid]] ja [[Smaragd|smaragdid]]; kuhu silm ka ei vaataks, ikka märkate midagi veel kaunimat."<ref>McMahon, Lk 213</ref>