Itaalia kuningriik (Napoleoni): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
101. rida:
[[Pilt:1807KingdomItaly.jpg|pisi|Itaalia kuningriik aastal 1807, kollasega]]
[[Pilt:1french-empire1811.jpg|pisi|Itaalia kuningriik aastal 1811, roosaga]]
Algselt koosnes kuningriik Itaalia vabariigi territooriumidest: endised [[Milano hertsogiriik]], [[Mantova hertsogkond]], [[Modena hertsogkond]], [[Veneetsia vabariik|Veneetsia vabariigi]] lääneosa, [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] osa [[Romagna]]s ja [[Novara provints]].
Pärast [[Kolmanda koalitsiooni sõda|Kolmanda koalitsiooni]] kaotust ja sellele järgnenud [[Pressburgi rahu]] 1. mail 1806 anti Austria poolt kuningriigile Veneetsia territooriumide järelejäänud idaosa, sealhulgas [[Istria]] ja [[Dalmaatsia]] kuni [[Kotor (Montenegro)|Kotorini]] (siis Cattaro), isegi kui see pidi andma [[Massa ja Carrara provints|Massa ja Carrara]] [[Elisa Bonaparte]]'i [[Lucca ja Piombino vürstkond|Lucca ja Piombino vürstkonnale]]. [[Guastalla hertsogkond]] annekteeriti 24. mail.
Fontainebleau konventsiooniga Austriaga 10. oktoobrist 1807 loovutas Itaalia [[Monfalcone]] Austriale ja omandas [[Gradisca d'Isonzo|Gradisca]], pannes uue piiri [[Soča|Isonzo jõele]].
Vallutatud [[Ragusa vabariik]] annekteeriti kevadel 1808 kindral Marmonti poolt. See oli ainus kord uuemas ajaloos, kui Ragusa oli Itaaliaga ühendatud. 2. aprill 1808, pärast [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] laialisaatmist, annekteeris kuningriik tänapäeva [[Marche]]. Oma suurimas ulatuses oli kuningriigis 6 700 000 asukat ja 2155 kommuuni.
111. rida:
Lõplik kokkulepe saabus pärast Austria uut kaotust: keiser Napoleon ja Baieri kuningas [[Maximilian I Joseph]] sõlmisid 28. veebruaril 1810 [[Pariisi leping (1810)|Pariisi lepingu]], otsustades vahetada territooriume, mis puudutas ka Itaaliat.
Territooriumide eest Saksamaal loovutas [[Baieri]] Lõuna-[[Tirooli krahvkond|Tirooli]] Itaalia kuningriigile, mis omakorda loovutas Istria ja Dalmaatsia (ka Ragusa) Prantsusmaale, mis liidendas Aadria mere äärsed territooriumid äsjaloodud Prantsuse [[Illüüria provintsid]]esse. Väikesed muudatused Itaalia ja Prantsusmaa vahelisel piiril [[Garfagnana]]s ja [[Friuli]]s toimusid 5. augustil 1811.
Tegelikult oli kuningriik Prantsuse keisririigi sõltlane, mille ressursse kasutati ära Prantsusmaa rikastamiseks.
150. rida:
Kuningriigi haldussüsteem tekitati kõigepealt 8. juuni 1805 seadusega. Riik jagati, järgides Prantsuse süsteemi, 14 [[departemang]]uks, 12 pärines vabariigi ajast, pluss Adda ([[Sondrio provints|Sondrio]]) ja Adige ([[Verona provints|Verona]]). Departemangu juht, [[prefekt (haldusüksus)|prefekt]], oli riigi esindaja igas provintsis, kes parandas keskvalitsuse haldusotsuseid, kontrollis kohalikke võime, juhtis politseid ja erinevalt vabariigi ajast omas kogu täitevvõimu oma territooriumil. Kohalik seadusandlik kogu oli [[Ülemnõukogu (Prantsusmaa)|Ülemnõukogu]], mis koosnes kommuunide esindajatest.
Departemangud olid Prantsuse eeskuju kohaselt jagatud ringkondadeks. Ringkonna juht oli aseprefekt, kellel oli prefektiga sarnane võim, kuid väiksemal alal. Kohalik seadusandlik kogu oli ringkonna nõukogu, mis koosnes 11 liikmest. Ringkonnad olid jagatud, nagu Prantsusmaal, [[Prantsusmaa kantonid|kantoniteks]], maksukogujate ja [[
Kantonid olid jagatud [[Itaalia kommuunid|kommuunideks]]. Kommuunidel olid 15-, 30- või 40-liikmelised linnanõukogud (''Consiglio Comunale''), mille valis kuningas või prefekt, olenevalt kommuuni suurusest. Nõukogu valis 2, 4 või 6 vanemat tavapäraseks valitsemiseks, aitamaks linnasekretäri. Suuremate kommuunide ülemad olid kuninglikud ''[[podestà]]d'', kui väiksemates kommuunides olid prefektuuri [[Bürgermeister|bürgermeistrid]]. Kõiki linnaameteid kandsid vaid omanikud ja ettevõtjad, ja juhtiv roll oli kindlalt omanike käes.
159. rida:
Itaalia kuningriigis kasutati ametlikult [[itaalia keel]]t. Prantsuse keelt kasutati tseremooniatel ja kõigis suhetes Prantsusmaaga.
Haridussüsteem rakendati universaalsena kõigile lastele.
Prantsuse võimu ajal Istria ja Dalmaatsia alal olid koolid itaaliakeelsed, kuni need olid osa Napoleoni Itaalia kuningriigist.
| |||