Firenze Vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

</tr>

<tr><td colspan="2" style="line-height:1.2em; font-size:100%;border-bottom: 1px solid #aaa;"></td></tr>

<tr><td align="center" valign="top">Lipp</td><td valign="top" align="center">Vapp</td></tr>

<tr><td colspan="2" style="line-height:1.2em; font-size:100%;border-bottom: 1px solid #aaa;"></td></tr>

<tr><td colspan="2" align="center" valign="top" style="border-bottom: 1px solid #aaa;">Firenze vabariik aastal 1494</td></tr>

<tr><td valign="top"><strong>Ametlik nimetus</strong></td><td valign="top">Respublica Florentina</td></tr>

<tr><td valign="top"><strong>Valuuta</strong></td><td valign="top">[[floriin]] (1252–1533)</td></tr>

<tr><td colspan="2" style="line-height:1.2em; font-size:100%;border-bottom: 1px solid #aaa;"></td></tr>

<tr><td colspan="2" style="line-height:1.2em; font-size:100%;border-bottom: 1px solid #aaa;"></td></tr>

<tr><td valign="top"><strong>Elanikke</strong></td><td valign="top">u 750 000 (1494)</td></tr>

Firenze vabariik moodustati [[1115]]. aastal, kui firenzelased tõusid üles [[Toscana]] markkrahvkonna vastu ja moodustasid [[kommuun]]i. Ajavahemikus [[1185]] kuni [[1197]] oli Firenze [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] võimu all. [[1532]]. aastal sai Firenze vabariigist Firenze hertsogkond.

 

 

== Eellugu ==

 

Firenze asutamisaastaks peetakse traditsiooniliselt aastat [[59 eKr]] ja asutajaks [[Julius Caesar]]it. Võimalik et samal kohal asus [[Vana-Rooma|Rooma]]-eelne asula ning mõned ajaloolased toetavad ka hüpoteesi, mille kohaselt purustas [[Lucius Cornelius Sulla|Sulla]] sel kohal asunud asula aastal [[80 eKr]]. Esimene püsisild rajati Arno jõele [[123]]. aastal.

 

 

Linnriik koges kolme erineva vabariikliku valitsemiskorraga valitsemist.

Firenze vabariik moodustati veidi enne markkrahvinna Matilde di Canossa surma 1115. aastal. Vabariigi esimeseks vallutuseks oli naabruses asunud [[Fiesole]] linnriigi maade liitmine [[1125]]. aastal. Kirjasõnas on Firenze vabariiki esmakordselt mainitud [[1138]]. aastal, kui mitmed Toscana ümbruse linnad moodustasid liidu Baieri hertsogi [[Heinrich X (Baieri hertsog)|Heinrich X]] vastu. Riik oli nominaalselt [[Püha Rooma riik|Püha Rooma riigi]] osa.

 

 

Laiahaardelise väliskaubanduse toel saatis Firenzet [[12. sajand]]il edu. See omakorda pani aluse rahvaarvu kasvule, mis tõusis 30&nbsp;000 inimeseni. Edenes ehitustegevus, ehitati mitmeid kirikuid ja paleesid. Õitsengu katkestas keiser [[Friedrich I Barbarossa]] sissetung [[Apenniini poolsaar|poolsaarele]] [[1185]]. aastal, misjärel [[Toscana markkrahv]] võttis Firenze ja selle maad taas oma võimu alla. Firenzelased taastasid iseseisvuse pärast [[Püha Rooma riik|Püha Rooma riigi]] keisri [[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI]] surma [[1197]]. aastal.

[[1345]]. aastal toimus Firenzes esimene villakraasijate ([[itaalia keel]]es ''ciompi'') [[Streik|streigi]]<nowiki>katse</nowiki>. [[1378]]. aasta juunis alanud ''ciompi''<nowiki>'</nowiki>de vastuhakk tõi Firenzes võimule linna ajaloo kõige [[Demokraatia|demokraatlikuma]] valitsuse. [[31. august]]il said [[Piazza della Signoria|Sinjoriia platsile]] kogunenud ''ciompi''<nowiki>'</nowiki>d lüüa teistelt [[gild]]idelt, kelle eesotsas oli [[lihunik]]e gild.

==Pangandus==

 

[[1406]]. aastal allutati [[Pisa vabariik]], mis jäi firenzelaste võimu alla kuni [[Itaalia sõjad|Itaalia sõdade]] alguseni [[1494]]. aastal.

 

==Medicite valitsusaeg==

 

Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus Cosimo de' Medici püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire tõus tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga [[Rinaldo degli Albizzi]] ja [[Palla Strozzi]], kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks. Aastal [[1433]] haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, tema käsul Cosimo vangistati ja teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid ''Signoria'' otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus [[Veneetsia]]sse, kuhu siirdusid ka mitmed tema pooldajad. Samaaegselt sattus Firenze aga sõtta [[Milano hertsogiriik|Milanoga]] ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal [[1434]] naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist. Giovanni de' Medici poeg [[Cosimo de' Medici]], keda kutsuti ka Vanaks (''Vecchio'') või Isamaa isaks (''Pater Patriae''), valitses Firenzet aastatel [[1434]]–[[1464]]. Medicid hoidsid Firenzet oma kontrolli all kuni [[1494]]. aastani.

{{vaata|Medici}}

 

Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks (1464–1469) ja Medicite panga juhiks tema poeg [[Piero di Cosimo de' Medici]]. Cosimo surma järel päris Piero nii panga kui ka mõjuvõimu Firenze üle. Medicite võim polnud siiski veel kuigivõrd kindlustunud, suur osa Firenze eliidist oli eriti Cosimo viimastel valitsusaastatel muutunud rahulolematuks ning tema surma järel proovisid nad Mediceid kukutada. [[1466]]. aastal alustasid nad Piero äraolekul linnast [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]] toetusel riigipöördekatset, kuid Medicite pooldajad suutsid Firenzes rahutused maha suruda, samuti löödi tagasi Veneetsiast lähtuv invasioonikatse. Kuid juba [[1467]]. aastal puhkes uus sõda Veneetsiaga. Piero suutis sõlmida aga laiaulatusliku liidu, kuhu peale Firenze kuulusid veel [[Milano hertsogiriik|Milano]], [[Kirikuriik]] ja [[Napoli kuningriik|Napoli]]. Nende ülekaalukate vägede ees pidi Veneetsia taanduma ning Itaalias valitses taas rahu.

 

Suurima õitsengu saavutas Firenze [[Lorenzo Tore|Lorenzo de’ Medici]] valitsusajal ([[1469]]–[[1492]]). Lorenzo võimule tõustes [[1469]]. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, Lorenzo suutis selle ohu kiirelt kõrvaldada, sest ta omas tugevat välistoetust ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest [[1471]]. aastal paavstiks saanud [[Sixtus IV]] oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid [[1470. aastad|1470. aastate]] teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes [[1478]]. aastal [[Pazzi vandenõu]]ga. Selle ebaõnnestumise ja vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles äärmiselt raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas [[1479]]. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ja rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima. Firenze vabastati kirikuvande alt ja Lorenzo naasis sinna kangelasena. Järgnenud aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu.

==Välislingid==

*[http://www.aboutflorence.com/history-of-Florence.html Firenze ajalugu] (inglise keeles)

 

{{Coordinate |NS=43.78333333 |EW=11.25 |type=country |region=IT}}