Lindanise lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
|osa= [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõjast]] ja [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest]]
|pilt=[[Pilt:Danmarks flag 1219 Lorentzen.jpg|250px]]
|pildiallkiri=Dannebrogi ilmumine Lindanise lahingus (kunstniku [[Christian August Lorentzen]]i nägemus, 1809): taustal ülestõstetud kätega [[Anders Sunesen]], esiplaanil lipule osutav ja [[Valdemar II]]-st teavitav [[Peder Jacobsen]]
|aeg=15. (?) juuni 1219
|koht= [[Tallinn|Lindanise]], [[Revala]] (praegune [[Eesti]])
20. rida:
==Eellugu==
Taani kuningas [[Valdemar II]] oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206. aastal, mil ta [[Henriku Liivimaa kroonika]] kohaselt proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.<ref name="JAXmY" /><ref name="cxbrR" /> Mõned Taani allikad nimetavad 1206. aasta sõjakäigu sihtmärgina hoopis [[Reval]]it (Tallinnat) ja nii peab ka osa uurijaid taanlaste retke põhieesmärgiks just Tallinna või kogu Eestimaa vallutamist, mille Taani-vastase hoiakuga kroonik Henrik lihtsalt maha vaikis. Mõnes Taani allikas räägitakse ka 1208. aastal toimunud Taani kuninga edukast sõjakäigust [[Viljandi]]sse.<ref>[[Marika Mägi]] (2019). Meresõitjate konflikt. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, [[Carsten Selch Jensen]], [[Kersti Markus]], [[Janus Møller Jensen]], kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]]. Lk 109–111</ref><ref>[[Kersti Markus]] (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid [[Marika Mägi]], [[Carsten Selch Jensen]], Kersti Markus, [[Janus Møller Jensen]], kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]]. Lk 124–126</ref><ref>[[Kersti Markus]] (2019). Millal rajati Tallinna linn? Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid [[Marika Mägi]], [[Carsten Selch Jensen]], Kersti Markus, [[Janus Møller Jensen]], kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]]. Lk 141–143</ref><ref>[[Carsten Selch Jensen]] (2019). Kui taevast langes Taani lipp – lugu legendi taga. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid [[Marika Mägi]], Carsten Selch Jensen, [[Kersti Markus]], [[Janus Møller Jensen]], kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]]. Lk 154</ref>
Taani kuningas [[Valdemar II]] oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206. aastal, mil ta proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.<ref name="JAXmY" /><ref name="cxbrR" /> Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis taas päevakorda 1218. aastal, kui kuningaga kohtusid [[Riia piiskopkond|Riia piiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albert]], [[Lihula piiskopkond|Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]] ja [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard]]. [[Riia]]st lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta [[paavst]]ilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.<ref name="yLfXo" /><ref name="ErGdM" /><ref name="Selart" />▼
▲
1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik [[Revala]]s nüüdisaegse Tallinna kohal. Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga. Saksa ajaloolase [[Friedrich Benninghoven]]i hinnangul võis laevu olla kuni 100 ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik. Kuigi Henriku kroonika räägib sõjamehi mainides peamiselt taanlastest, moodustasid Taani sõjajõu enamuse arvatavasti etnilised [[sakslased]]. Väe hulka kuulus ka [[Rügen]]i [[slaavlased|slaavlaste]] vürst [[Vitslav I]] oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskop]] [[Anders Sunesen]], [[Roskilde peapiiskopkond|Roskilde peapiiskop]] ja kuninga kantsler [[Petrus Jacobi]] (Peder Jacobsen), [[Schleswigi piiskopkond|Schleswigi piiskop]] [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]] ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />▼
Kuigi Henriku kroonika kujutab Taani sekkumise initsiaatorina piiskop Albertit, oli [[Carsten Selch Jensen]]i arvates taanlaste ristiretk niigi juba organiseerimisel ja Albert püüdis sekkumisega kindlustada oma poliitilist positsiooni ning vältida Taani kuninga ja tema piiskoppide mõju liigset tugevnemist Liivimaa kiriku üle. Valdemariga kohtumise järel suundus Albert Põhja-Saksamaale ristisõdijaid värbama, et nendega järgmisel aastal liivimaale suunduda. Nii üritas ta Jenseni meelest tasakaalustada oma jõude ristisõda kavandava Taaniga.<ref>Carsten Selch Jensen 2019, lk 156–157</ref>
==Lahing==▼
Randunud vägi hõivas vastupanuta [[Lindanise linnus]]e, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased [[Henriku Liivimaa kroonika]] järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" /> Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama seltskond.<ref name="6zkBD" /> Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.<ref name="ml5Gi" />▼
[[Kersti Markus]] peab Taani sõjakäigu eesmärgiks võtta oma kontrolli alla Novgorodi suunduv kaubatee ning luua Soome lahe piirkonnas poliitiline võimukeskus, mis oleks ühtlasi vastukaaluks Riiale.<ref>Kersti Markus 2019, lk 153</ref> Marika Mägi arvates oli Valdemari eesmärk rajada Põhja-Eesti soodsaimasse sadamakohta oma poliitiline keskus ja algusest peale olnud kivilinnuse rajamise plaan näitab, et ilmselt tugines ta selle juures mingitele lepetele.<ref name=Mägi139>[[Marika Mägi]] (2019). Esiajaloolisest sadamakohast keskaegse asulani. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, [[Carsten Selch Jensen]], [[Kersti Markus]], [[Janus Møller Jensen]], kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]]. Lk 139</ref>
▲1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik [[Revala]]s nüüdisaegse Tallinna kohal.<ref name="HLK" /> Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga.<ref name="Vahtre" /> Carsten Selch Jensen peab seda pigem sümboolseks arvuks, mis rõhutab väe võimsust ja et kuningas võttis kasutusele kõik ressursid. Sõjaväe tegelikuks suuruseks pakub ta 4000–6000 meest.<ref name=Jensen157>Carsten Selch Jensen 2019, lk 157</ref> Saksa ajaloolase [[Friedrich Benninghoven]]i hinnangul võis laevu olla kuni 100 ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik.<ref name="Vahtre" /> Jenseni oletuse kohaselt oli väe efektiivsem osa ülikud ja ratsa[[rüütel|rüütlid]], kuni pool [[jalavägi|jalaväest]] oli relvastatud [[vibu]]de ja [[amb]]udega, ülejäänud [[oda]]de, [[kirves]]te ja muude käsivõitluse relvadega. Kaitseks olid [[kilp|kilbid]], vammused, nahkkuued, [[rõngassärk|rõngassärgid]] ja avatud [[kiiver|kiivrid]].<ref name=Jensen157 /> Kuigi Henriku kroonika räägib sõjamehi mainides peamiselt taanlastest, moodustasid Taani sõjajõu enamuse arvatavasti etnilised [[sakslased]]. Väe hulka kuulus ka [[Rügen]]i [[slaavlased|slaavlaste]] vürst [[Vitslav I]] oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskop]] [[Anders Sunesen]], [[Roskilde peapiiskopkond|Roskilde peapiiskop]] ja kuninga kantsler [[Petrus Jacobi]] (Peder Jacobsen), [[Schleswigi piiskopkond|Schleswigi piiskop]] [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]] ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />
Randunud vägi hõivas vastupanuta [[Lindanise linnus]]e, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" /> Kummaliseks on peetud ka taanlaste otsust end mitte kõigepealt olemasolevas linnuses kindlustada nagu tavaliselt ristisõja käigus Eesti alal tehti, hiljem seda järk-järgult tugevdades. Marika Mägi pakub välja, et vana linnus ei asunud taanlastele sobivas kohas või polnud selle ehitised muul moel kõlbulikud. Mägi oletab, et eestlaste linnus asus [[Tõnismägi (mägi)|Tõnismäel]], Valdemar tahtis oma kindluse aga rajada [[Toompea]]le, looduslikult kõige paremini kaitstud kohta, kus oli ka [[kivimurd]] kivilinnuse ehitamiseks kohapealt võtta. Vana linnus oleks selle kõrval jäänud julgeolekuohuks ja tuli lammutada.<ref name=Mägi139 />
▲
▲==Lahing==
[[File:Volmerslaget - Karl Hansen Reistrup (17022) - cropped.png|thumb|Kunstniku [[Karl Hansen Reistrup]]i (1898) nägemus lahingust]]
Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja [[Petrus Olai]] kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on [[Paul Johansen]] oletanud, et lahingupaik võis olla [[Vana turg|Vanaturul]], kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised [[Vanaturu kael]]as ei leidnud märke tolleagsest kultuurikihist.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />
Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich.<ref name="HLK" /> Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud.<ref name="Vahtre" /> Vürst Vitslav asus oma vägedega orus Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale.<ref name="HLK" /> Tavaliselt on tema väesalga asupaigaks peetud hilisema [[Mihkli nunnaklooster|Mihkli nunnakloostri]] ümbrust, Marika Mägi arvates vastab kroonika kirjeldusele paremini aga ala hilisemast [[Tallinna vanalinn|vanalinnast]] lõuna pool.<ref name="MagiRafala" /> Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka Vitislav lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda.<ref name="HLK" /> Eeldusel, et taanlased taganesid oma laevade suunas, mis tõenäoliselt olid vanalinna juures oleval rannaalal, ja et Vitislavi väeüksus asus vanalinnast lõuna pool, võisid eestlased nüüd jääda nende vahele lõksu.<ref name="MagiRafala" /> Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />
Paljud Taani pärimused seostavad Lindanise lahinguga [[Dannebrog]]i, Taani lipu saamislugu. Legendi järgi langes lahingu kriitilisel momendil piiskoppide
==Tagajärjed==
Pärast võidukat lahingut viisid taanlased Henriku kroonika järgi lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale (kivilinnus ehk [[Väike linnus]] rajati hiljem), mille järel kuningas lahkus Taani,<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" /> hiljemalt septembri lõpus oli ta [[Aalborg]]is. Arvestades [[lubi]]mördi valmistamiseks kuluvat aega on arvatud, et Toompea kõige kõrgemale alale (tänapäeva [[Lühike jalg|Lühikese Jala]] kohal oleva [[Soome Suursaatkond Tallinnas|Soome saatkonna]] kohal) rajatud kindluse lõplik valmisehitamine toimus siiski alles pärast kuninga lahkumist ja asehalduriks jäetud Anders Suneseni juhtimisel.<ref>Kersti Markus 2019, lk 144</ref> Kohale jäänud piiskopid koos linnusesse jäetud garnisoniga võitlesid kogu selle aasta revalastega, kuni suutsid lõpuks kogu maakonna allutada ja ristida.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />
Kuigi Taani sissetung Eestimaale oli toimunud kuningas Valdemari ja piiskop Alberti koostöö tulemusena, tekkis peagi meeste vahel konflikt. Esimeseks nendevaheliseks tüliküsimuseks kujunes lahingus langenud Theoderichile järglase nimetamisega – nii Valdemar kui Albert pidasid seda oma õiguseks. Kuningas määras [[Revala piiskop]]iks oma kaplani [[Wescelin]]i ja takistas Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud [[Hermann I (Tartu piiskop)|Hermanni]] saabumist Riiga. Hiljem keeldus Albert tunnistamast Valdemari ülemvõimu kogu Eestimaa üle.<ref name="Selart" /><ref name="VZnvM" />
| |||