Pakistan: erinevus redaktsioonide vahel

| omakeelne_nimi_1nimi1_keel = urdu | nimi1 = اسلامی جمہوریت پاکستان | nimi1_latin = Jamhūryat Islāmī Pākistān

| pealinn = [[IslāmābādIslamabad]]

| riigipea_ametinimi = Presidentpresident

| valitsusjuhi_ametinimi = Peaministerpeaminister

Halduslikult jaguneb Pakistan järgmisteksneljaks [[provints (Pakistan)|provintsiks]]ideks (''sūbah'') ja territooriumiteks*kolmeks territooriumiks (''ilaqa''):.

*[[Azad Kashmir]]* (kaardil numbriga 7)

*[[Belutšistani provints]] (1)

*[[Gilgit-Baltistan]]* (8)

*[[PandžabiSindhi provints]] (3)

Pakistani poliitiline ajalugu ([[Urdu keel]]es: پاکستان کی سیاسی تاريخ‎) on Pakistani poliitiliste sündmuste, ideede, liikumiste ja juhtide [[narratiiv]] ning analüüs. Pakistan saavutas iseseisvuse [[Suurbritannia ja Põhja-Iiri|SuurbritanniaSuurbritanniast]]st 14. augustil 1947, kui [[Briti India]] jaotati Suurbritannia poolt regioonis, millele on tavaliselt viidatud kui [[Lõuna-Aasia]]le. Oma iseseisvumisest saadik on olnud Pakistanil värvikas, samas kohati keeriseline ajalugu, millele on tihti iseloomulik olnud sõjaseisukorras viibimine ja ebaefektiivsed valitsused.

Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaa [[muslim]]itele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise allasurumise vastu, mida muslimid tundsid aina enam politiseeritud [[Hinduhindud|hindu]] enamuse poolt.

Pärast iseseisvumist sai [[Liaquat Ali Khan]]ist esimene [[Pakistani peaminister]] ja [[Muhammad Ali Jinnah]]ist esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest tiivast, [[Lääne-Pakistan]]ist ja [[Ida-Pakistan]]ist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil pärast iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui Lääne-Pakistani efektiivselt juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväelise [[Riigipööre|riigipööriigipöördeni]]rdeni aastal 1958. [[India-Pakistani sõda (1947–1949)|India ja Pakistani vaheline sõda]] 1947. aastal sai alguse [[Kashmir]]i piirkonnas. Nii Liaquat kui Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ning pagulasprobleemid ja üles seada efektiivne administratiivsüsteem riigi jaoks. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on kirjeldatud kui [[Pakistani konstitutsioon]]ilise ajaloo "Magna Cartat". Nii Ameerika Ühendriigid kui NSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääks [[Külm sõda|külmas sõjas]] neutraalseks, nagu oli deklareeritud 3 päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvuste vahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.

Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleks [[urdu keel]]e. See sütitas protestilaine [[Bangladesh|Ida-PakistanPakistanis]]is (varem [[Ida-Bengal]]), kus bengali keelt rääkis enamik rahvastikust. Jinnahil oli probleeme ka Pakistani armee eest vastutava komandöri kindral Sir [[Douglas Gracey]]ga, kes keeldus kuuletumast Jinnahi käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindab [[Briti kroon]]i, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava komandöri, asemarssal [[Richard Atcherley]]ga ja mereväe tagala eest vastutava admiralist komandöri [[James Wilfred Jefford]]iga, kes samuti keeldusid allumast Jinnahi poolt püstitatud korraldustele.