Erinevus lehekülje "Viljandi piiramine (1223)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P
==Piiramine==
Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Esimeseks sihtmärgiks valiti ülestõusu peamiseks keskuseks olnud Viljandi. Riia piiskopi asetäitja [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard]] kutsus selleks kokku suure kristlaste väe piiskopi vasallidest, orduvendadest, [[ristisõjad|ristisõdijatest]], kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest, krooniku hinnangul kokku 8000 meest. Vägi jõudis kohale ja alustas piiramist 1. augustil. Piirajad ehitasid [[kiviheitemasin]]aid ja kasutasid neid linnuses olijate vastu, millele viljandlased vastasid kivide heitmisega oma masinatest. Püstitati [[piiramistorn]], mis lükati linnuse kraavi peale, et selle varjus linnuse valli õõnestada. Ülestõusu ajal orduvendadelt ära võetud ambudega varustatud viljandlased aga takistasid oluliselt seda tegevust.<ref name=HLKXXVII2>Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 2, lk 241</ref>
 
[[File:Trois trébuchets Castelnaud.jpg|thumb|[[Blide]] rekonstruktsioon, sama tüüpi heitemasinaid kasutati arvatavasti ka Viljandi piiramise ajal]]
Sündmuste kohta on lisateavet andnud Viljandi lossimägedes läbi viidud [[arheoloogilised kaevamised]], mille põhjal on järeldatud, et poolkaares ümber piiratava linnuse asusid u 110–130/140 m kaugusel muldplatvormidel kiviheitemasinad. Pähklimäe, Suusahüppemäe ja Musumäe looduslikule aluspinnale on peale tassitud mulda – ilmselt et saada heitemasinatele kõrgem laskepositsioon. Pähklimäelt leiti erinevatest sügavustest 41 ammunooleotsa, mis näitab, et lasti ilmselt pinnast kokku tassivaid mehi. Tõenäoliselt segati ambudega hiljem ka heitamasinate ehitamist ja kasutamist. Kuna nooli poldud ära korjatud, siis töötati arvatavasti ohuolukorras ja kiirustades või pimedas. Sama näitab ka täitepinnasest leitud raudlabidas. Pähklimäelt leitud kivide funktsioon võis olla kuhjatud pinnase ja puitehitiste toetamine, aga nende hulgas võis olla ka linnuses olnud heitemasinatest sinna loobitud kive. Suusahüppemäelt leiti kividega kiilutud postiaugud, mis samuti viitavad piiramisrajatistele. Pinnatööde tegemisele sõjasituatsioonis osutab asjaolu, et liiva oli seal kallatud äsja põlenud maja hõõguvatele tukkidele, mis neid katnud liiva punaseks oli põletanud. Pähklimäel oli ruumi ühele, Suusahüppemäel kahele heitemasinale. Kaks tehisküngast ja võimalikku piiramismasinate asukohta paiknevad ka Musumäelt linna suunas.<ref>[[Heiki Valk]] (2015). [https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/8a5c37fa-30ce-4299-9403-a6ea9fff6dcf Viljandi muinasaeg]. Kogumikus: "Viljandi ordulinnus ja Lossimäed läbi aja / The Teutonic Order's Castle and Castle Hills in Viljandi through Time" (lk 5−23). Viljandi Muuseum. (Viljandi Muuseumi Toimetised; V). Lk 21–25</ref><ref>[[Ain Mäesalu]] (2001). [https://www.academia.edu/3544048/Heitemasinad_muistses_vabadusv%C3%B5itluses._Muinasaja_loojangust_omariikluse_l%C3%A4veni._P%C3%BChendusteos_Sulev_Vahtre_75._s%C3%BCnnip%C3%A4evaks._Koostanud_Andres_Andresen._Tartu_2001._Lk._69_105._3.2 Heitemasinad muistses vabadusvõitluses]. Kogumikus: "Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks." Koostanud [[Andres Andersen]]. [[Tartu]]. Lk 100–101</ref> [[Ain Mäesalu]] hinnangul olid muistse vabadusvõitluse ajal piiramisel kasutatud heitemasinad kõige tõenäolisemalt raskusjõul töötavad [[blide]]d.<ref>Ain Mäesalu 2001, lk 102</ref>
 
Kaks nädalat suures kuumuses kestnud vastasseis oli kaitsjad raskesse olukorda pannud. Koos oma karjaga linnuses varjul olnud inimestel tekkis terav vee- ja toidupuudus, roiskuvate laipade tõttu hakkas levima taud. Pärast seda, kui piirajatel õnnestus juba teist korda linnus põlema süüdata, otsustati vastupanu lõpetada. Viljandlased sõlmisid riialastega rahu, lubasid edaspidi järgida kristlase kohustusi<ref>Ennekõike maksu- ja väeteenistuskohustus. Vt [[Ivar Leimus]]. [https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=42528 Iura christianorum – Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks? ''Tuna, 2011 (1), lk 9–19]</ref> ja usust mitte taganeda ning nõustusid maksma mässu eest hüvitist. Võitjad võtsid linnuses olnud vara ja karja endale ning lubasid sakalastel oma küladesse minna. Linnust kaitsnud venelased poodi aga linnuse ees üles, soovides sellega ilmselt hirmutada teisi Eestimaal olevaid venelasi sõjast mitte osa võtma ja lootes tekitada lõhe eestlaste ja venelaste vahele.<ref name=HLKXXVII2 /><ref name=Vahtre>Vahtre, lk 159–160</ref>