Alo Hoidre: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
Maalikunstnik köitis kunstiavalikkuse tähelepanu 1991.a. isiknäitusega Tallinnas. Vanameistri abstraktsetes ja poolabstraktsetes maalides oli ekspressiivset eneseväljendust ja säravat koloriiti. Tööd olid inimeksistentsi põhiprobleeme uurivad. Maalide pealkirjad olid kõnekad: “Kirgastumine”, “Selginemine”. 1971.a. valminud töö “Selgimine” on avamänguks 90-ndate algul saabunud tunnustusele, mis tõi kunstnikule ka [[Kristjan Raud|Kristjan Raua]] nimelise preemia.
Üks suund Hoidre loomingus on seotud grotesksete, poolabstraktsete figuuridega, mida ta viljeles nii maalis kui graafikas. Maali puhul kasutas ta segatehnikat, näit. kullavärvi, et muuta kompositsioon ilmekamaks ja atraktiivsemaks. Kunstnikuna mängis Hoidre oma töödes traagilisuse ja koomilisuse piirimail. Kompositsioon suplejatega näitab tema loomingu lõbusamat poolt.
Alo Hoidre graafikutee algus oli paljutõotav. Lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli litograafia alal, esines ta selles tehnikas huvitavalt juba enne sõda. Õpingud Riigi Kõrgemas Kunstikoolis aastail 1938 - 41 lisasid oskusi ka teistes tehnikates. Mõju avaldas, nagu kaasõpilastelegi, 1939.a. Eestisse naasnud Eduard Wiiralt. See mõju ei suutnud aga varjutada noore kunstniku kiiresti küpsevat isikupära, mida kinnitab väike meisterlik kuivnõelaleht – senitundmatu rariteet!
Alo Hoidre “Rehepeks” on ühtaegu autori tuntumaid töid kui ka ajastut erakordselt täpselt illustreeriv. Ebatõeline ning helge on asendunud mustvalge ausa vaatega tööle, mis õilistab inimest. Hoidre sammub siin sellel õhukesel piiril, mis eraldab poliitilist kohustust tööteema kujutamisel ning argise ülistamist. Paratamatus elada oma ajas on siin küll aimata, kuid Hoidre sisemine veendumus lihtsate inimeste kujutamisel samavõrd.
Alo Hoidre on moodsas kunstipildis üks kunstnikke, kelle isesus väljendub võrdselt nii tema maali- kui ka graafikaloomingus. Hoidret tunneme kui inimeksistentsi süvenejat, inimloomuse uurijat, näeme tema groteskseid poolabstraktsed figuure, kes esituvad alati justkui kusagil traagilise ja koomilise piirimail. Graafikuna esindub ta selle tehnika ”Kotermannide laulde” pigem õrna üldpildi taustal ootamatult jõulisena. See töö on kui selge sotsiaalne üldistus - tähenduslikult tõusevad esile otsustavad näod, mis on murdnud end läbi ajakirjanduslikust pealispinnast. Teos on reprodutseeritud kataloogis “Eesti graafika 1974–1975” (Jüri Hain, Tallinn 1978)
===Teosed===
| |||