Tšeremissi sõjad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Neptuunium (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
| seis =
| osaline1 = [[Moskva tsaaririik]]<br>[[Marid|Mäemarid]] ([[1546]]–[[1581]])
| osaline2 = [[Marid|Niidumarid]]<br>[[Marid|Mäemarid]] ([[1581]]–[[1585]])<br>[[Tatarlased]]<br>[[
| osaline3 =
| väejuht1 = [[Vene tsaar]] [[Ivan Julm]],<br> [[Fjodor I]],<br> [[Ivan Mstislavski]],<br> [[Mihhail Glinski]],<br> [[Andrei Mihhailovitš Kurbski]],<br> [[Dmitri Ivanovitš]]
| väejuht2 = [[Poltõš]],<br> [[Mamitš
| väejuht3 =
| jõud1 =
31. rida:
}}
'''Tšeremissi sõjad''' ( [[Vene keel|vene keeles]] ''Черемисские войны'', [[Mari keel|mari keeles]] ''марий-влак сарышт'' või ''Черемис-влакын сарышт'') olid rida sõjalisi konflikte [[Marid|maride]] (''tšeremisside'') ja [[Moskva tsaaririik|Venemaa]] vahel alates [[Kaasan|Kaasani]] [[Vene-Kaasani sõjad|langemisest]] [[1552]] aastal kuni [[1585]] aastani. Esimene Tšeremissi sõda on
kõige tuntum, seda on kutsutud ka '''''Kaasani mässuks'''''.<ref> Черемисские войны: история и современность Archived September 28, 2007, at the Wayback Machine</ref>
Nende sõdade käigus üritasid marid peatada Vene invasiooni [[Volgamaa|Volga-]] ja [[Marimaa|Marimaale]], samuti üritati taastada [[Kaasani khaaniriik|Kaasani khaaniriiki]].
Tšeremissi sõdu peetakse
== Eellugu ==
57. rida ⟶ 58. rida:
== Esimene Tšeremissi sõda (1552-1557) ==
Ülestõusnuid juhtinud ja türklastega häid sidemeid omanud [[Mamitš Berdei]] saatis [[Astrahani khaaniriik|Astrahani]] khaanile Saltõkovi riided ja palus khaanil määrata oma poeg Kaasani valitsejaks "khaaniks".<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref> [[Khaan]]i tiitlit said [[mongolid|mongoli]]-tatari tava järgi aga omistada endale ainult need, kes põlgnesid [[Tšingis Khaan]]ist<ref>https://realnoevremya.ru/articles/45892</ref>.Oma poja asemel saatis khaan 1554. aastal [[Nogai hord|Nogai]] khaani poja Ali Akrami koos 300 sõdalasega. Nii vähene toetus oli maridele muidugi teatav pettumus, kuid vaatamata sellele kuulutati Ali maride valitsejaks.
71. rida ⟶ 72. rida:
Peale neid sündmusi vallutasid venelased Tšalõmi, maride juhtimist jätkas Ahmed, hüüdnimega Vapper. Paraku löödi maride vägi 1557 puruks, Ahmed langes vangi ja tapeti. Sellega lõppes Tšeremissi sõdade esimene ja võitluslikum etapp, mis hävitas ligi poole maridest allutas marid Vene riigile. Marimaa oli laastatud, maksud aga samad, mis Kaasani valitsuse ajal. Vaid mäemarid said oma ustava meelsuse eest väärikat tasu, nad vabastati aastateks maksudest.
== Teine
Venelaste poolt korjatud maks - jassak aga üha kasvas, sest [[Liivi sõda]] nõudis üha rohkem raha. Suurenes maride rahulolematus, kes saatsid tsaarile ka vastava märgukirja, milles nõuti maridele eristaatust.
[[1571]] algas taas maride ülestõus, tapeti kaupmehi, maksuametnikke ja garnisonisõdureid. Siiski pole andmeid suurematest lahingutest. Maride mässu juhtis Mamitš Berdei poeg [[Katšak]].Tema ja veel mõned niidumaride juhtid asusid pidama läbirääkimisi ja otsima toetust tugevnevalt Türgilt. On teada mari saadikutest Türgi vasalli [[Krimmi khaaniriik|Krimmi]] [[Delvet Gerai]] juures. Krimmitatarlased küll käisid samal aastal [[Moskva Põleng (1571)|Moskvat põletamas]], kuid hilisema lüüa saamise tõttu otsustavalt sõjategevusse Volga ääres.<ref>Gaivoronsky, p.279</ref>
[[1573]] saatis Ivan Julm suure väe maride vastu, kes aga lähetasid väe kogunemispaika [[Murom]]i linna oma saadikud ja palusid tsaarilt armu. Algasid läbirääkimised, mille tulemuseks oli Ivan Julma armuandmiskiri [[1574]]. aastast. Kirjas kohustati marisid 100 pere kaupa ühinema [[vald]]adesse, kelle etteotsa pidid marid valima [[sotnik]]u. Sotniku pidi kinnitama [[vojevood]], kes tegi seda siis, kui sotnik lojaalne oli. Hiljem aga juhul, kui sotnik oli veel lisaks vastu võtnud [[Õigeusk|õigeusu]]. Maride maa läks riigile ja seda anti kasutada [[jassak]]i (naturaalmaksu) või sõjateenistuse eest. Maridel polnud mingit õigust maa eraomandusele.<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref>
== Kolmas Tšeremissi sõda (1581-1585) ==
[[1581]]-[[1584]] toimus sõja kolmas etapp, millest seekord võtsid osa ka [[Mäemarid|mäemarid]].
Sõda algas 1581.aasta suvel, kui Lääne-Siberis [[handid]], [[mansid]] ja tatarlased ründasid [[Stroganovid]]e valdusi.<ref> Florya B.N. Ivan the Terrible. M .: Mol. Guard, 1999.S. 380–381.</ref>Ka sellest perioodist pole andmeid suurtest lahingutest, küll aga toimusid riisumised, väikeste sõjasalkade hävitamised jms.<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref>
Sõda lõppes siis, kui suri Ivan Julm. Marid lootsid, et uue tsaari tulekuga olukord paraneb. See võis olla ka üheks ülestõusu lõppemise põhjuseks, kuigi ülestõusnutel enam sõjalist jõudu polnud. Viimasest annab märku tugevate vene kindluste rajamine: [[1583]] ehitati mäemaride asualale [[Kozmodemjansk]] (mari k Tšikmä), [[1584]] Tsarevo-Kokšaisk (mari k Tšarla, praegune Marimaa pealinn [[Joškar-Ola]]), 1585 [[Jaransk]] ja [[Uržum]]. Kindlused pidid tagama kiire reageerimise võimalikele mari ülestõusudele ja arvuka [[Venelased|venelaste]] [[kolonisatsioon]]i. Maridele oli keelatud neisse kindluslinnadesse elama asumine või neis ööbimine, samuti keelati ära [[Sepistamine|seppatööd]].<ref>http://www.12rus.ru/List/26/1398/</ref>
Tegemist oli viimase suure mari vastuhakkuga Vene võimu vastu.
== Tagajärg ==
Ehkki Tšeremissi sõdade kohta on vähe andmeid on siiski teada, et need sõjad olid kindlasti ohvriterohked, julmad. Ainuüksi esimeses sõjas sai hinnaguliselt hukka ligi pool maridest.
Siiski toimusid maride rahutused ka hiljem, kuid nad ei omandanud sellist mastaapsust. Küll aga säilitasid marid soovi vabadusele, mida näitab maride aktiivne osalemine [[Ivan Bolotnikov]]i, [[Stepan Razin]]i ja [[Jemeljan Pugatšov]]i [[Talurahvasõda|ülestõusudes]].
Nii Vene kui [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] ajaloolased hindasid maride ühinemist Venemaaga äärmiselt positiivselt: see võimaldas maridele lõpuks ometi rahu, samuti said nüüd marid rohkem osa vene rikkalikust kultuuripärandist, õppisid tundma [[põllumajandus]]t jms. Nõukogude ajal ei jäänud maridel muud üle, kui sellega seisukohaga nõustuda. Seepärast vaatavad marid veel siiamaani venelastele kui päästjatele ning õpetajatele, mis omakorda põhjustab praeguste maride teatavat alaväärsuskompleksi. Samuti soosisid Nõukogude ajaloolased Akparsi kõikide maride kangelasena tema Vene vasalliks olemise tõttu. Viimasel paaril aastal on aga ajaloolased üha enam hakanud lähenema neile [[16. sajand]]i sündmustele maride seisukohast lähtudes. Mari ajaloolased väidavad praegu, et maride elatustase halvenes, maridel ei lubatud enam tegeleda metalli töötlemisega, samuti kindluste ehitamisega. Venelased hõivasid parimad maride maad, ehitasid kindlused ja sundisid peale õigeusu. Viimane põhjustas [[Idamarid|maride]] arvuka väljarände praeguse [[Baškortostan]]i alale. [[Kaasani Ülikool]]i ajaloolase Mark Šiškini sõnul kannatasid marid, võrreldes näiteks tatarlasega, Venemaaga ühinemisel kõige rohkem.<ref>https://realnoevremya.ru/articles/45892</ref>
Kuna mäemarid võitlesid enamus ajast Venemaa poolel, on see teataval määral teravdanud suhteid mäe- ja niidumaride vahel.
Tšeremissi sõjad olid ja on siiani maride eneseteadvuse lahutamatu osa ning ühtlasi alus maride tänastele probleemidele.<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref>
== Vaata ka ==
* [[Poltõš]]
* [[Mamitš Berdei]]
* [[Vene-Kaasani sõjad]]
* [[Moskva tsaaririik]]
== Viited ==
<references />
[[Kategooria: Marimaa]] [[Kategooria: Soome-ugri maailm]]
| |||