Saksa ordu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
26. rida:
|veebileht =
}}
'''Saksa ordu''' ehk '''Teutooni ordu''', ametliku nimega '''Jeruusalemma Saksa Koja Püha Maarja hospidali vendade ordu''' ([[saksa keel]]es ''Deutscher Orden'', ametlikult ''Orden der Brüder vom Deutschen Haus St. Mariens in Jerusalem''; [[ladina keel]]es ametlikult ''Ordo domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Hierosolymitanorum'', lühend '''O.T.''') on [[katoliiklus|katoliiklik]] [[vaimulik ordu]], mis kuni [[1929]]. aastani oli [[vaimulik rüütliordu]].
Saksa ordu loodi kolmanda suure rüütliorduna pärast [[Templiordu]]t ja [[Johannes Almuseandja|Pühale Johannes]]ele pühendatud [[Hospitaliidid|hospitalii]]tide ordut.
32. rida:
==Nimi==
Organisatsiooni nimi eri keeltes:
*[[ladina keel]]es (organisatsioon loodi algselt [[
*[[saksa keel]]es: ''Bruder und Schwestern vom Deutschen Haus Sankt Mariens in Jerusalem'', lühivariant ''Der Teutschen Orden'', ka levinud nimevariant ''Der Deutsche Orden;''
*[[tšehhi keel|tšehhi]] ja [[poola keel]]es: ''Ordo Teutonicus;''
45. rida:
Ordu piirkondlikud valitsejad olid ordumeistrid ja [[ordukäsknik]]ud [[Preisimaa]]l ja [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]]l.
Preisi maameistri ametikoht ühendati [[1324]]. aastal [[Saksa ordu kõrgmeister|Saksa ordu kõrgmeistri]] omaga.
{{Vaata|Preisi maameister}}, ''[[Preisi maameistrite loend]]''.
Ordukäsknikud olid Saksa ordu kõrgemad ametnikud, kes allusid otseselt ordumeistrile (vastavalt piirkonnale, kas kõrgmeistrile või maameistrile). Tavaliselt oli ta ordu valitsusüksuse (''Gebiet''i) valitseja, kas [[komtuur]] või [[foogt]]. Saksa ordu [[Preisimaa]] ja [[Liivimaa]] harudes ([[Liivimaa ordu]]s) eristati ka suurkäsknikke (''Großgebietiger''), kes olid ordumeistri lähima nõukogu (siseringi) liikmed. Kõrgmeistri lähikonnas olevad suurkäsknikud kandsid ka erilisi ametinimetusi: suurkomtuur (''Großkomtur''), kõrgeim marssal (''Oberster Marschall''), kõrgeim hospidaliülem (''Oberster Spittler''), riietusülem (''Trappier''), peakassahoidja (''Treßler'') ja kõrgeim kaubandusülem (''Großschäffer'').
54. rida:
==Ajalugu==
===Ordu loomine ja selle esimesed aastad===
Saksa ordu asutati [[1190]]. aastal [[Kolmas ristisõda|Kolmanda ristisõja]] käigus [[Akko]] linna piiravate ristisõdijate laagris [[Švaabimaa hertsog]] [[Friedrich II (Švaabimaa)|Friedrich II]] soosingul [[hospidal]]ivennaskonnana, mis tegeles haavatute ja vaeste eest hoolitsemisega. Selle liikmeteks olid algusest peale eeskätt rüütliseisusest ja [[Saksamaa kuningriik|Saksamaa]]lt pärinevad isikud. On teada, et sakslased, [[Lübeck]]ist ja [[Bremen]]ist olid oma hospidali [[Jeruusalemma Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik|Jeruusalemma]] rajanud juba [[12. sajand]]i alguses, kuid see kadus tõenäoliselt juba enne [[1187]]. aastat, mil [[Egiptus]]e ja [[Suur-Süüria|Süüria]] [[sultan]] [[Saladin]] linna vallutas. Pärast kolmandat ristisõda tegutses Saksa hospidaliordu Akkos, pakkudes linnas ja selle ümbruskonnas tegutsevatele palveränduritele ja [[ristisõjad|ristisõdijatele]] öömaja, kehakinnitust, hingehooldust ja ravi.
Aastal [[1199]] kinnitas [[paavst]] [[Innocentius III]] Saksa ordu vaimulikuks [[rüütliordu]]ks. Saksa ordu tunnusmärgiks sai must rist valgel mantlil.
60. rida:
===Ordu valduste laienemine===
Esialgu omas Saksa ordu valdusi [[Akko]] linna ümbruses, tema valdusse läksid mõningad [[linnus]]ed linna lähikonnas. Ordu residentsiks oli kuni 1230. aastani [[Akko kindlus]] ja seejärel [[Montforti linnus]] (saksa keeles Starkenberg) (1230–1271).
[[
Saksa ordu esimesed valdused väljaspool [[Palestiina (piirkond)|Palestiina]]t asusid [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]] [[Lõuna-Itaalia]]s, sest alates esimestest ristisõdadest soetasid kõik [[Püha Maa]] kloostrid, kirikud ja ordud endale Itaalia lõunapiirkondades valdusi. Lõuna-Itaalia oli osa [[Saksa-Rooma keisririik|Saksa-Rooma keisririigist]] ja kuni [[14. sajand]]ini Euroopa majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt ning [[Apuulia]]s ning [[Sitsiilia]]s, olid suurimad [[Palestiina]]sse suundumiseks kasutatavad sadamad: [[Bari]], [[Barletta]], [[Brindisi]] ja [[Messina]]. Ordu rajas ka tugipunktid meresõiduks Pühale maale strateegiliselt tähtsal Küprose saarel ja [[Küprose kuningriik|kuningriigis]], analoogselt [[Templirüütlid|Templirüütlite]] ja [[Hospitaliidid#Hospitaliidide, Johaniitide ordu|Hospitalieeride]] ordudega. Itaalias andis [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI]] [[1197]]. aastal Saksa ordule esimesed valdused: [[Palermo]] linnas asuva [[Tsistertslaste ordu|tsistertslaste]] mahajäetud kloostri ja maavaldused [[Apuulia]]s. Orduvennad asusid seega [[Sitsiilia]]sse juba enne seda, kui nende vennaskond muudeti ametlikult rüütliorduks. Heinrich VI andis ordule laialdased õigused: orduvennad olid vabastatud enamikust [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigis]] kehtivaist maksudest ning nende üle ei võinud kohut mõista keegi peale nende ordumeistri Palermos.
70. rida:
Orduvennad kasutasid ära Sitsiilias Messina sadama strateegilise positsiooni ning said keisrilt selle sadama kasutamie eest renti, [[1219]]. aastal sai ordu Friedrich II-lt Palermo linnast veidi ida pool asuva Püha Johannese leprosooriumi (''ospedale di San Giovanni dei Lebbrosi'') tingimusel, et ta vallutab piirkonna, kuna see oli muutunud Friedrich II vastaste tugipunktiks. Sitsiilias oli tegemist tõenäoliselt esimestese korraga, mil Saksa ordu pidas sõda Euroopa pinnal.
[[
===Saksa ordu laienemine Ida-Euroopasse===
Saksa ordu polnud [[Püha Maa|Pühal Maal]] võrreldes [[Johanniidid|johanniitide]] ja [[Templiordu|templivendadega]] oma orduvendade väikese arvu tõttu kuigi konkurentsivõimeline. [[1211]]. aastal kutsus [[Ungari kuningas]] [[András II]] ordu [[Transilvaania]]ssse, andes neile 12 000 m² [[Borca]] (''Burzenland'') piirkonna ([[:ro:Țara Bârsei|Țara Bârsei]]) [[Valahhia]] piiri ääres, tasuks võitluse eest [[polovetsid]]
[[1223]]. aastal andis [[Masoovia hertsogkond|Masoovia hertsog]], [[Konrad I (Masoovia)|Konrad I]] ordule [[Kulmimaa]] (poolapäraselt [[Chełmno]]), et nood [[Masoovia]]le vaenulikud [[paganlus|paganlikud]] [[preislased]] alistaks. Hertsog Konrad andis ordule Dobrzyńi linnuse koos selle ümbruskonnaga. Samal aastal kinnitas ordu põhikirja ka [[paavst]], nii muutus see ametlikuks iseseisvaks orduks. Ent ordu käekäik ei osutunud kuigi edukaks, peagi langes preislaste vastu alustatud [[Preisi ristisõda|Preisi ristisõjas]] piiskop Christian preislaste kätte vangi.
118. rida:
===Saksa ordu õitseaeg===
[[
[[Pilt:Marienburg 2004 Panorama.jpg|400 px|
[[
[[
Kuni [[1291]]. aastani asus ordu [[kõrgmeister|kõrgmeistri]] residents [[Akko]]s, [[Akko piiramine (1291)|linna langemise järel]] viidi see üle [[Veneetsia]]sse ja [[1309]]. aastal [[Malbork|Marienburgi]]. [[Malborki ordulinnus]] oli Saksa ordu keskus kuni [[1457]]. aastani, mil selleks sai [[Königsberg]]. [[1525]]. aastal asus ordukeskus ümber [[Saksamaa]]le [[Mergentheim]]i ja [[19. sajand]]il [[Viin]]i.
142. rida:
*Liivimaa valdused (Liivimaa ordu),
*laialipillutatud valdused [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma keisririigi]]s, [[Prantsusmaa]]l, [[Hispaania]]s, [[Kreeka]]s ja [[Itaalia]]s (allusid Saksa orduharu meistrile).
[[
[[
[[1291]]. aasta järel, kui Akko moslemite kätte langes, toimusid murrangulised sündmused kõigi kolme suure rüütliordu ajaloos. [[Templiordu]]t tabas peatselt (1305–1312) hukk ning [[hospitaliidid]] olid sunnitud algselt [[Rhodos]]e ja [[16. sajand]]il [[Malta]] saarele ümber asuma.
[[14. sajand]]i algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. [[Franciscus de Moliano]] korraldas [[inkvisitsioon]]i ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati [[ketser]]luses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada<ref name="EPtK6" />.
Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus (ordualadel asusid hansalinnad: [[Danzig]], [[Elbing]], [[Braunsberg]], [[Kaliningrad|Königsberg]], [[Kulm]] ja [[Thorn]]) mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu.
14. sajandi jooksul toimusid pidevad sõjakäigud [[pagan]]atest [[Leedu suurvürstiriik|leedulaste]] vastu [[Žemaitija]]s ja mujal, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]]lt, [[Itaalia]]st, [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa]]lt, [[Saksamaa]]lt, [[Austria hertsogkond|Austriast]] ja mujalt. Selline "ristisõjaturism" kestis kuni [[15. sajand]]i alguseni. 14. sajandi viimasel veerandil osales Saksa ordu Leedu suurvürstiriigis toimunud sisemises võimuvõitluses, toetades [[katoliku usk|katoliku usu]] vastu võtnud Leedu valitsejakandidaate – [[Jogaila]]t, [[Vytautas]]t.
14. sajandi lõpul ordu välispoliitiline olukord muutus komplitseerituks, kuna [[1386]]. aastal sõlmitud [[Krevo unioon]]iga sõlmiti Poola ja Leedu [[personaalunioon]] ning Leedu suurvürst [[Jogaila]] võttis vastu ristiusu. See tähendas, et ordul kadus ideoloogiline põhjus ristisõdadeks Leedu vastu ([[Leedu-Saksa ordu sõjad]]). [[1398]]. aastal sõlmiti [[Leedu suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi]] ja Saksa ordu vahel [[Salynase leping]], mille kohaselt anti muuhulgas [[Žemaitia]] (Samogitia) alad Saksa ordule. Žemaitia omandamisega sai Saksa ordu luua maismaaühenduse [[Liivi ordu]] maadega [[Vana-Liivimaa]]l. Maismaaühendus Saksa ordu põhiterritooriumi ja Liivimaa vahel jäi kestma 13 aastaks. Peale [[Grünwaldi lahing]]ut [[1410]]. aastal võttis Leedu Žemaitia piirkonna endale tagasi.
====15. sajand====
Ordu suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu all veel [[Neumark]] [[Brandenburg]]is, [[Žemaitija]] ja [[Ojamaa]].
Saksa ordu languse alguseks loetakse [[1410]]. aastal Poola-Leedu ühisväele kaotatud [[Grünwaldi lahing|Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut]]. [[1422]]. aastal oli ordu sunnitud [[Melno rahu]]ga loobuma [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile]] Žematijast ja [[1466]]. aastal [[Kolmeteistkümneaastane sõda|Kolmeteistkümneaastase sõja]] tulemusena [[Poola kuningriik|Poola kuningriigile]], [[Lääne-Preisimaa]] ehk [[Kuninglik Preisimaa|Kuningliku Preisimaa]].
===Preisimaa ja Liivimaa kaotamine===
[[15. sajand]]i keskel Saksa ordu ja Preisimaa seisuste liidu ning viimastega liidus olnud [[Poola Kuningriik|Poola]]ga toimunud [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastase sõja]] ([[1454]]–[[1467]]) tagajärjel kaotas Saksa ordu [[Lääne-Preisimaa]] ja selle Preisimaa haru eesotsas kõrgmeistriga muutus [[Poola Kuningriik|Poola kuningriigi]] [[vasall]]iks. Saksa ja Liivimaa harusid see sõda otseselt ei mõjutanud, sest nad olid 15. sajandi jooksul kõrgmeistrist sisuliselt iseseisvunud. Edaspidi püüdis ordu saavutada Poolast võimalikult suurt iseseisvust, kuid [[1519]]–[[1521]] toimunud Poola-ordu sõja ehk [[Ratsanikesõda|Ratsanikesõja]] järel oli selge, et ordu ei suuda Poola-Leedu ühisriigi vastu sõjalise jõuga enam midagi ette võtta.
[[1525]]. aastal sekulariseeris kõrgmeister [[Albrecht von Hohenzollern]] Saksa ordu Preisimaa haru ja selle asemele moodustati Poola vasallriik, [[Preisi hertsogiriik]] pealinnaga [[Königsberg]]is. Ordu kõrgmeistri kohusetäitjaks määrati [[1527]]. aastal, pärast lühiajalist võimuvõitlust Liivimaa ja Saksa orduharu meistrite vahel, Saksa orduharu meister. [[1562]]. aasta järel, kui ka Liivimaa ordu sekulariseeriti, jäigi ordust alles vaid selle Saksa haru.
175. rida:
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="EPtK6">[[Anti Selart]]. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002
}}
==Kirjandus==
*[[Klaus Militzer]]. ''Saksa Ordu ajalugu''. Kirjastus Atlex, [[2013]] 224 lk ISBN 9789949492206
*[[Eric Christiansen]], "Põhjala ristisõjad", Kirjastus Tänapäev 2014, 420 lk
== Välislingid ==
| |||