Rooma riik: erinevus redaktsioonide vahel

Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi [[Vahemeri|Vahemere]]-äärseid alasid.

Kuningate ajajärk ([[753 eKr|753]]–[[509 eKr|509]] [[eKr]]) oli Rooma [[linnriik|linnriigi]] kujunemise aeg. Kesk-Itaalia [[latiinid]]ega asustatud Latiumi maakonnas kujunesid Tiberi jõe alamjooksu (~25  km jõe suudmest) küngastele maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajas Rooma linna 753 eKr [[Romulus]] ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste [[Ajaarvamine|ajaarvamise]] alguseks.

Rooma kuningriigi (''Regnum Romanum'') eesotsas oli [[rahvakoosolek]]ul valitud [[Vana-Rooma kuningas|kuningas]]. Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: [[Romulus]], [[Numa Pompilius]], [[Tullus Hostilius]], [[Ancus Mardus]], [[Tarquinius Priscus]], [[Servius Tuilius]] ja [[Tarquinius Superbus]], kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast [[etruskid]]e niinimetatud [[Tarquinuste dünastia]] kuningat.

Vabariigi ajajärk kestis aastast [[510 eKr]] aastani [[30 eKr]] või aastani [[27 eKr]]. Pärast kuninga (535 eKr – 509 eKr), [[Tarquinius Superbus]]e pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku [[vabariik|vabariigi]]. Rooma kujutas endast [[Aristokraatia|aristokraat]]likku [[vabariik]]i, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii [[patriits]]i- kui ka [[plebei]]suguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati [[Nobiliteet|nobilitee]]diks. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]it. Konsulid juhatasid [[Vana-Rooma armee|sõjaväge]]. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks [[diktaator (Vana-Rooma)|diktaatorile]]. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu Kartaagot [[Puunia sõjad|Puunia sõ]]dades ja tõusis lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu Vahemere ruumis.

Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi [[maakaitsevägi|maakaitseväe]] põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev [[leegion]] (ld k ''legere'' – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena ([[maniipul]]itena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.

Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva [[Vana-Rooma merevägi|sõjalaevastiku]]. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning antiiklinnad.

Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia [[linnastumine]]. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. [[89 eKr]] anti kõigile Itaalia elanikele Rooma [[kodakondsus]]. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.

[[FilePilt:Roman Empire 125.png|pisi|Rooma riik 125. aastal]]

Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas [[Augustus]] 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "[[printsipaat]]" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit ''princeps'', mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.<ref>Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010., Lk.lk 25.</ref> Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne ''imperium'' (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta ''imperator''), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.<ref>Samas, lk. 26.</ref>

Provintside majandus edenes jõudsalt, [[Rooma provintsid|provintsikeskustest]] arenesid linnad ([[Gallia]]s [[Köln|Colonia Claudia Ara Agrippinensium]], [[Provence]]'is [[Aix-en-Provence|Aquae Sextiae]] ja [[Narbonne]], Inglismaal [[London|Londinium]], [[York|Eburacum]] ja [[Venta Belgarum]], [[Pürenee poolsaar]]el arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks [[Lissabon|Olissipo]], [[Tarragona|Tarraco]] ja asutasid [[Zaragoza|Caesaraugusta]], [[Mérida|Augusta Emerita]] ja [[Valencia|Valentia]], [[Dalmaatsia]]s [[Split]] ja [[Salona]], [[Pannoonia]]s [[Aquincum]], [[Carnuntum]] jt). Alates [[1. sajand]]i lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.

Usukuulutaja [[Jeesus]]e tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil [[Palestiina]]s välja [[ristiusk]]. Esimeste sajandite jooksul &nbsp;m.a.j kasvas see teistest [[kultus]]test ja religioonidest suuremaks. Aastal [[380]] sai kristlus [[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]] ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.

*Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust"tsirkust ja leiba”leiba"). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.

*Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad"kõnelevad tööriistad”tööriistad".

[[FilePilt:Forum Romanum Rom.jpg|pisi|]]

[[FilePilt:Roman empire 395.jpg|pisi|Rooma riik 395. aastal]]

[[3. sajand]]il elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks [[latifundium]]. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiselt [[germaanlased|germaanlasi]]), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levima [[kristlus]], mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.

[[FilePilt:Invasions of the Roman Empire 1.png|pisi|Hunnide invasioonid 1.–5. sajandini]]

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud [[Dominaat|dominaadiks]], mis algas keiser ([[284]]–[[305]] ja koos [[Maximianus]]ega 286–305) [[Diocletianus]]e [[284]]. aastal ning lõppes [[476]] aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk [[tetrarhia]], kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.<ref> Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998., Lk.lk 211–212.</ref> Diocletianuse ja [[Constantinus Suur]]e valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim ja [[bürokraatia]]. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.<ref>Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006., Lk.lk 182–183.</ref>

[[Hunnid]]e sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandas [[Suur rahvasterändamine|suure rahvasterände]]. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad [[germaani hõimud]] ([[läänegoodid]] ja [[idagoodid]], [[langobardid]], [[vandaalid]], [[burgundid]], [[frangid]], [[anglid]], [[saksid]] jne), aga ka [[slaavlased|slaavi]] ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.

[[FilePilt:The Roman Empire ca 400 AD.png|pisi|Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal [[Bütsants|Ida-Rooma riigiks]] ja [[Lääne-Rooma riik|Lääne-Rooma riigiks]]]]

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased [[Adrianoopoli lahing (378)|Adrianoopoli lahingus]] aastal 378. Läänegoodid tungisid [[Alarich I]] juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-[[Gallia|Galliasse]]sse ning hiljem [[Pürenee poolsaar|Pürenee poolsaarele]]ele, praeguse [[Hispaania]] ja [[Portugal]]i aladele, kus nad asutasid võimsa [[Läänegootide kuningriik|Läänegootide kuningriigi]]. 3. sajandil pKr kujunes Idagootide suur riik [[Must meri|Mustast merest]] põhja pool, mis ulatus [[Dnestr]]ist [[Volga]]ni ja [[Must meri|Mustast merest]] [[Läänemeri|Läänemereni]]. Umbes aastal 370 ründasid idagoote [[hunnid]] ja alistasid nad.

* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=453 Rooma keiserriigi sotsiaalmajanduslik areng uues käsitluses.], [[Ajalooline_Ajakiri|Ajalooline Ajakiri]] nr 2/[[1928]]