Roger II: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}

{{keeletoimeta}}

'''Roger II''' ([[22. detsember]] [[1095]] [[Mileto]] – [[26. veebruar]] [[1154]] [[Palermo]]) oli [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigi]] [[Sitsiilia kuningas|kuningas]] (1130–1154).

 

 

=== Võimuletõus Sitsiilias ===

 

[[1110]]. aasta suvel külastas teda [[Norra kuningas]] [[Sigurd Magnusson|Sigurd Jorsalfare]] oma teel [[Jeruusalemma]]. Lugu vihjab, et Sigurd andis talle Sitsiilia kuninga nime 20 aastat enne tema tegelikku selle tiitli omandamist.

 

Aastal [[1112]], 16-aastasena, hakkas Roger ise valitsema lausega: "Nüüd rüütel, nüüd Sitsiilia ja Calabria krahv" 12. juuniga 1112 dateeritud hartas.

Aastal [[1117]] tuli tema ema, kes oli abiellunud [[Jeruusalemm]]a [[Jeruusalemma kuningate loend|kuninga]] [[Baudouin I (Jeruusalemma)|Baudouin I-ga]], Sitsiiliasse tagasi, kuna [[Jeruusalemma patriarh]] kuulutas abielu ebaõigeks. Tundub, et Rogerile paistis see tühisena, ja see võib selgitada tema hilisemat soovimatust minna ristisõtta. Roger abiellus oma esimese naise [[Elvira (Sitsiilia)|Elviraga]], kes oli [[Kastiilia]] [[Kastiilia kuningriik|kuninga]] [[Alfonso VI (Kastiilia)|Alfonso VI]] ja tema neljanda naise Isabeli tütar. Viimane oli arvatavasti endine [[moslem]] Zaida, kes sai ristinimeks Isabel.

 

 

==== Kuninga ametissenimetamine ====

[[Rooma paavst]]id olid pikka aega kahtlustavad normannide võimu kasvu üle Lõuna-Itaalias ja detsembris jutlustas paavst Capuas [[Ristisõjad|ristisõjast]] Rogeri vastu, seades Capua [[Robert II (Capua)|Robert II]] ja Alife [[Rainulfo II (Alife)|Rainulfo II]] (eelmise õemees) tema vastu. Pärast selle liidu ebaõnnestumist kuulutas Honorius II augustis [[1128]] Rogeri [[Benevento]]s Apuulia hertsogiks. Tekkis [[parun]]ite vastupanu, mida toetasid [[Napoli]], [[Bari]], [[Salerno]] ja teised linnad, kelle eesmärk oli [[kodanik]]e vabadus. Septembris 1129 oli Roger Apuulia hertsogina Napoli [[Sergio VII (Napoli)|Sergio]], Capua Roberti ja teiste poolt üldiselt tunnustatud. Ta hakkas kohe hertsogkonnas korda looma, kus hertsogi võim oli pikka aega [[varjusurm]]as olnud.

 

Aastal [[1132]] saatis Roger [[Robert II (Capua)|Capua Robert II]] ja [[Rainulfo II (Alife)|Alife Rainulfo II]] [[Rooma]] näitamaks jõudu Anacletuse toetuseks. Nende eemal ollas põgenes Rogeri poolõde, Rainulfo naine Matilda Rogeri juurde, väites väärkohtlemist. Samaaegselt [[annekteerimine|annekteeris]] Roger Rainulfo venna [[Avellino]] krahvkonna. Rainulfo nõudis nii naise kui ka krahvkonna taastamist. Mõlemast keelduti ja Rainulfo lahkus käsuvastaselt Roomast, Robert tema kannul.

 

 

Esiteks tegeles Roger mässuga Apuulias, kus ta alistas ja tõukas võimult [[Bari]] vürsti [[Grimoldo (Bari vürst)|Grimoldo]], asendades selle oma teise poja [[Tancrède (Bari vürst)|Tancrède'iga]]. Vahepeal võtsid Robert ja Rainulfo paavsti valduse [[Benevento]]. Roger läks neile vastu, kuid alistati [[Nocera lahing]]us 25. juulil 1132. Roger taandus Salernosse.

 

==== Keiserlik sissetung ====

Aastal 1136 saabus kauaoodatud [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] Lothari ja [[Baieri hertsogkond|Baieri hertsogi]] [[Heinrich Uhke]] juhitud keiserlik armee poolsaarele kolme mässajat toetama. Heinrich, Robert ja Rainulfo võtsid suure hulga vägesid, et piirata ümber kuningriigi poolsaarepealinn [[Salerno]]. Roger jäi Sitsiiliasse, jättes oma mandriväed abitult kantsler [[Robert Selbyst|Selby Roberti]] alluvusse, kui isegi Bütsantsi keiser [[Johannes II Komnenos]] saatis Lotharile raha. Salerno alistus ning sakslaste ja normannide suur armee marssis Apuulia lõunatippu. Siin piiras Lothar juunis 1137 ümber ja vallutas [[Bari]]. Pärast võidukat sõjakäiku kuulutasid tema ja paavst ühiselt [[San Severino]]s Rainulfo Apuulia hertsogiks (august 1137) ning keiser läks siis Saksamaale tagasi. Roger, vabanenuna äärmisest ohust, maabus kohe Calabrias [[Tropea]] juures 400 rüütli ja muude vägedega, arvatavasti enamasti moslemid. Pärast tervitusi salernolaste poolt võttis ta tagasi maad [[Campania]]s, rüüstates [[Pozzuoli]], Alife, Capua ja Avellino. Hirmunud Sergio oli sunnitud tunnistama teda Napoli isandana ja vanduma truudust Anacletusele: sel hetkel kadus sõltumatu [[Napoli hertsogkond]] ja iidne linn liideti täielikult normannide valdustega.

 

Sel ajal suri Sergio ja tema asemele valiti Alfonso ning koos oma venna Rogeriga läksid nad [[Abruzzi]]t vallutama.

 

 

==== Kuningavõimu konsolideerumine ====

 

=== Majandus ===

 

 

Sellest hoolimata ei olnud vastuoluline rahasüsteem takistuseks kuningriigi heaolule. Roger II ei olnud suurt rikkust saanud ainult oma kuninglike [[pärusvaldus]]te kaudu, vaid ka oma [[sõjakäik]]ude ja nende majandusliku tulu kaudu. Näiteks kulda ja hõbedat saadi sõjakäikudelt Apuulias aastal 1133 ja Kreekas aastal 1147.

 

=== Hilisem valitsemine ===

Rogerist oli nüüd saanud üks suuremaid kuningaid Euroopas. Palermos kogus Roger enda ümber väljapaistvaid mehi erinevatelt aladelt, nagu kuulus araabia geograaf [[Muḩammad al-Idrīsī]] ja kreeka ajaloolane [[Nilus Doxopatrius]]. Kuningas tervitas õpetlasi, ja ta harjutas sallivust erinevate [[usund]]ite, [[rass]]ide ja keelte suhtes oma valdustes. Oma valduste haldamiseks värbas ta palju [[kreeklased|kreeklasi]] ja [[araablased|araablasi]], kes olid koolitatud tsentraliseeritud valitsemise pikaajaliste traditsioonidega. Teda teenisid mehed nii erinevatest rahvustest, kui inglane [[Thomas Brun]], ''Curia'' ''[[kaid]]'', ja laevastikus, algul Christodulos ja siis [[Giorgio (Antiokia)|Giorgio]], kellest ta tegi aastal 1132 ''ammiratus ammiratorumi'' või "emiiride emiiri", tegelikult esimese [[vesiir]]i. (Sellest tiitlist tekkis hiljem sõna [[admiral]]). Roger tegi Sitsiiliast juhtiva merevõimu [[Vahemeri|Vahemerel]].

Võimas laevastik ehitati mitme admirali, või "emiiri" poolt, kellest suurim oli Giorgio, varem [[Mahdia]] [[Muslim|moslemi]]vürsti teenistuses. Peamiselt tänu temale tehti [[Aafrika kuningriik|rida vallutusi Aafrika rannikul]] (1146–1153). [[Tripoli]] vallutati aastal 1146 ja [[Annaba|Bona]] aastal 1148. Need vallutused kaotati Rogeri järglase Guillaume'i valitsemisajal ja ei kujunenud kunagi kuningriigi lahutamatuks osaks.

 

[[Teine ristisõda]] (1147–1148) pakkus Rogerile võimaluse taasalustada rünnakuid [[Bütsants]]i, normannide põlise vaenlase vastu idas. Samuti pakkus see talle võimaluse, [[kardinal]] [[Theodwin]]i vahendusel, leida üles kirjavahetus [[Konrad III (Saksa kuningas)|Konrad III]]-ga, püüdega lõhkuda tema liit Bütsantsi keisri [[Manuel I Komnenos]]ega. Roger ei läinud ise kunagi ekspeditsioonile [[Byzantion]]i vastu, andes juhtimise üle osavale Giorgiole. Aastal 1147 lahkus Giorgio [[Otranto]]st seitsmekümne [[galeer]]iga [[Kérkyra saar|Korfu]]t vallutama. [[Niketas Khoniates]]e järgi kapituleerus saar tänu Giorgio [[pistis]]ele (ja tänu keisririigi maksukoormusele), tervitades normanne kui vabastajaid. Jättes saarele 1000 meest, seilas Giorgio [[Peloponnesos]]ele. Ta rüüstas [[Ateena]]t ja liikus kiiresti [[Joonia saared|Joonia saartele]]. Ta räsis [[Euboia]] rannikut ja [[Korintose laht|Korintose lahe]] kaldaid ning tungis kuni [[Teeba (Kreeka)|Teebani]], kus ta rüüstas [[siid]]ivabrikuid ja võttis kaasa juudi damasti-, brokaadi- ja siidikangrud, viies nad Palermosse, kus nad panid aluse Sitsiilia siiditööstusele. Giorgio ekspeditsioon tipnes [[Korintos]]e rüüstamisega, kust varastati [[Püha Theodorus]]e säilmed, mis siis Sitsiiliasse toodi. Aastal 1149 vallutati Korfu siiski tagasi. Giorgio läks [[karistusekspeditsioon]]ile Konstantinoopoli vastu, kuid ei suutnud randuda ja trotsides Bütsantsi keisrit saatis tulenooli palee akendesse. Veel ei olnud keisririigi ründamisel kestvaid tulemusi.

Kuningas suri [[Palermo]]s 26. veebruaril 1154 ja maeti [[Palermo katedraal]]i. Tema järglaseks sai tema neljas poeg [[Guillaume I (Sitsiilia)|Guillaume]].