Poola aeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Cēsis |
P pisitoimetamine |
||
41. rida:
[[1575]]. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud [[Poola kuningas]] [[Stefan Bátory]]. Rootsi kuningas Johan III oli abielus [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Zygmunt I|Zygmunt I Vana]] tütre [[Katarina Jagiellonka]]ga.
[[Pilt:Campaigns of Stefan Batory.svg|
[[
[[1577]]. aastal toimus suur Moskva tsaaririigi ja [[Liivimaa kuningas|Liivimaa kuninga]] [[Magnus]]e vägede poolt [[Tallinna piiramine (1577)|Tallinna piiramine]] ja samal ajal vallutas Ivan IV Rzeczpospolita käes olnud alad, Riiani ning pööras tülli vasalli, Liivimaa kuninga [[Magnus]]ega, kes oli sunnitud põgenema enda [[Kuramaa piiskopkond]]a.
[[
[[Pilt:DorpackieIRP.png|pisi|[[Tartu vojevoodkond]]]]
[[
[[
Rzeczpospolita ja Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, [[1578]]. aastal toimus sõjategevuses pööre, [[1580]]. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi [[Cēsis|Võnnu]] lähedal ([[Võnnu lahing (1580)|Võnnu lahing]]). Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed [[Pihkva]] ning rootsi väed [[Pontus De la Gardie]] juhtimisel [[Paide]], [[Rakvere]] ja [[Narva]].
[[1582]]. aastal sõlmis [[Moskva tsaaririik]] Rzeczpospolitaga [[Jam-Zapolski vaherahu]] ning [[10. august]]il [[1583]]. Rootsiga [[Pljussa vaherahu]]. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale.
Sõdades Liivimaal oli kõige enam kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike [[siss]]ide ja [[marodöör]]ide käes. [[1561]], [[1566]] ja [[1571]] laastas maad ka [[katk]]uepideemia. Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa [[linn]]u, [[alev]]eid, [[linnus]]eid, [[mõis]]aid ja [[küla]]sid olid [[ahervare]]metes.
62. rida:
Liivimaa aadelkond ja Riia linn alistus 28. novembril 1561 sõlmitud leppe kohaselt Poola ja Leedu kuningale [[Zygmunt II August]]ile tingimusel, et neil lubatakse järgida [[luteri usk]]u vastavalt [[Augsburgi usutunnistus]]ele (''Privilegium Sigismundi Augusti''). Liivimaa koos Riia, Tartu ja Pärnuga sai [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi]] osaks, kuigi säilitas mõningase autonoomia ja luterliku usutunnistuse. Liivimaa kuberneriks nimetati Sigismund Augusti [[kalvinism|kalvinistist]] naisevend, hertsog [[Mikołaj Radziwiłł Must]]a (1512–1584 ([[:pl:Mikołaj Radziwiłł Czarny|Mikołaj Radziwiłł Czarny]]).
Kuningas [[Stefan Batory]] poolt eduka [[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]], [[Vene-Poola sõda (1562–1582)|Poola-Vene sõja]] tulemusel [[Liivimaa]] vallutamise järel aga Poola-Leedu parlamendi poolt Varssavis 3.–[[4. detsember|4. detsembril]] [[1582]] vastu võetud [[Liivimaa konstitutsioonid
Taasmoodustati usupuhastuse ajal likvideeritud [[roomakatoliku kirik]]u [[Liivimaa piiskopkond]], keskusega [[Volmari]]s, ([[toomkapiitel]] [[Cēsis|Võnnus]] ja [[Koknese]]s) millele allutati ka [[Trikata ordulinnus|Trikata]], [[Asti ordulinnus|Asti]], [[Ropaži ordulinnus|Ropaži]] ja [[Otepää piiskopilinnus|Otepää linnus]]ed endisest Tartu piiskopkonnast.
Kuningas Stefan Batory kuulutas osa endise Tartu piiskopkonna ja Vene võimu all olnud valdusi oma isiklikeks [[riigimõis|lauamõis]]adeks ning nende haldamiseks moodustati 3 majandusüksust (ekonoomiat): 1., kuhu kuulusid [[Tähtvere mõis|Tähtvere]], [[Kavilda vasallilinnus|Kavilda]], [[Rannu vasallilinnus|Rannu]], [[Sangaste mõis|Sangaste]], [[Räpina mõis|Räpina]], [[Ahja mõis|Ahja]], [[Pringi mõis|Pringi]], [[Puurmani mõis|Puurmani]] jt. alad. 2. majanduspiirkond, keskusega [[Aluksne]]s (Marienburgis)ja kuhu kuulusid [[Alūksne loss]] ning [[Räisaku ordulinnus|Räisaku]] ja [[Kulna piiskopilinnus|Kulna]]/[[Gulbene]] alad. 3. majanduspiirkond, keskusega [[Koknese piiskopilinnus|Koknese]]s ja [[Aizkraukle]] ja [[Lielvārde]] alad.
Sõjas Poola-Leedu võimule lojaalsetele sõjaliste teenetega aadlikele anti tagasi nende valdused ja täiendavad läänid: [[Jürgen von Fahrensbach]]ile päritav, [[Karksi linnus]]e ja lääni; [[Maciej Dembiński]]le (Mathias Dembinsky) päritav, [[Vana-Pebalgi piiskopilinnus|Vana-Pebalgi linnus]]e ja lääni; [[Johan Büring]]ile, [[Bieriņi mõis]]a; [[Thomas von Embden|Thomas]] von [[Embden]]ile, [[Salatsi piiskopilinnus|Salatsi linnuse]]; Klaus [[Korff]]ile, [[Krustpilsi piiskopilinnus|Krustpilsi linnuse]] jt.).
Poola-Leedu võimualadel toimus aastatel [[1583]]–[[1625]] suurem mõisade ümberjagamine ning ka ülejäänud [[Eesti linnuste loend|Lõuna-Eesti–]] ja [[Läti linnuste loend|Põhja-Lätis]] asuvad linnused ([[Dünamünde ordulinnus|Dünamünde]], [[Ādaži ordulinnus|Ādaži]], [[Lemsalu piiskopilinnus|Lemsalu]], [[Rauna piiskopilinnus|Rauna]], [[Tarvastu ordulinnus|Tarvastu]], [[Viljandi ordulinnus|Viljandi]], [[Laiuse ordulinnus|Laiuse]], [[Põltsamaa ordulinnus|Põltsamaa]], [[Vastseliina piiskopilinnus|Vastseliina]], [[Lutsi ordulinnus|Lutsi]], [[Dünaburgi ordulinnus|Dünaburgi]], [[Cesvaine piiskopilinnus|Cesvaine]], [[Smiltene piiskopilinnus|Smiltene]], [[Härgmäe ordulinnus|Härgmäe]], [[Helme ordulinnus|Helme]], [[Nītaure ordulinnus|Nītaure]], [[Ergli vasallilinnus|Ergli]], [[Mālpilsi ordulinnus|Mālpilsi]], [[Zaube ordulinnus|Zaube]], [[Suntaži piiskopilinnus|Suntaži]], [[Krimulda piiskopilinnus|Krimulda]], [[Turaida piiskopilinnus|Turaida]] ja [[Sigulda ordulinnus|Sigulda linnused]]) jaotati staarostkondade vahel. Selleks, et vallutatud aladel saksa [[feodaal]]ide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poolapäraselt ''folvargid'' jaotati [[staarostkond]]adeks keskusega [[linnus]]tes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Tänapäeva Läti aladele aga jäi üksteist staarostkonda.
78. rida:
[[Zygmunt II August]]i aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, [[16. sajand]]i teisel poolel teravnesid [[konfessioon]]ide vahelised pinged ühes [[vastureformatsioon]]i hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate [[Stefan Bathory]] ja [[Zygmunt III Waza]] valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudu, [[jesuiitide ordu]]. [[17. sajand]]il oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras [[Roomakatoliku kirik]] üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel.
Liivimaa konstitutsioonidega 1582. aastast sai Liivimaast taas katoliiklik piiskopkond piiskopi asukohaga Cēsises (Wenden, e. k Võnnu). Esimeseks piiskopiks sai [[Aleksander Mieliński]], kellele järgnes teoloog ja kuninganna Anna kantsler [[Andreas Patricius Nideck]] [[Krakov]]ist. Samal ajal saadeti Liivimaale 12 [[jesuiit]]i ja Riias algas [[vastureformatsioon]], vahepeal [[Reformatsioon Liivimaal|Liivimaal reformatsiooni]] käigus [[luterlus|luterlaste]] poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele. Roomakatoliku kiriku tollane paavst [[Gregorius XIII]] (ametis 1572–1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus [[Põhja-Euroopa]]s ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana [[protestantism|protestantliku]] [[Skandinaavia]] ja
[[Riia ajalugu|Riia]]s asutasid jesuiidid kooli ning said ka enda valdusse [[Mazā Jumpravmuiža mõis|Blumenthali mõisa]] Daugava ääres ning mõisad [[Aizkraukle]] ja [[Lemsalu]] piirkonnas. Liivimaal juurdus katoliiklus eriti tugevalt [[Latgale]]s. Riias anti Poola võimude nõudel, katoliku kogudusele, üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud [[Riia Püha Jakobi kirik]].
96. rida:
==Rahvastik Poola võimu aladel==
[[
Liivimaa sõja järel oli Liivimaa elanikkond vähenenud drastiliselt ja Stephan Bathory pöördus 29. jaanuaril 1583 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa valitsejate poole koloniseerimisuniversaaliga, milles asustamise kergendamiseks lubati tullasoovijaile – kes pidid olema katoliiklased – eesõigusi ja soodustisi. 1582. aastal suundus Poola õukonda ka liivimaalane Franz Schaden ja kes soovis katoliiklaste juhtimiseks Liivimaale, kuid siiski koloniseerimine teostus palju vähemas ulatuses, kui oli kavatsetud. Tekkis küll mõningaid sisserändajate [[koloonia]]id – [[Laiuse]]l, [[Põltsamaa]]l. Poola aja lõppedes ja sõdade tõttu lahkus osa koloniste maalt, osa [[assimileerumine|assimileerus]] balti-sakslastest [[linnakodanik]]ega.
105. rida:
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid [[soomlased]], kes asusid eriti arvukalt [[Virumaa|Viru]]- ja [[Harjumaa]]le, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette [[küla]]desse. Rohkesti asus soomlasi ka [[Põltsamaa]] ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad [[Soome]]st sõjaväekohustuse eest.
Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid [[lätlased]], keda asus rohkesti elama eelkõige [[Valga]] ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel [[poolakad|poolakaid]], [[sakslased|sakslasi]], [[leedulased|leedukaid]], [[rootslased|rootslasi]], [[ungarlased|ungarlasi]], [[hollandlased|hollandlasi]] ja [[šotlased|šotlasi]].
[[1620]]. aastaks oli kogu [[Eesti]] ala rahvaarv väiksem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid [[mõis]]nikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti [[talurahvas]]t. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
| |||