|
==Kokkuvõte==
===Eessõna===
Eessõnas annab Nietzsche lühikese ülevaate põhjustest, mis ajendasid teda raamatut kirjutama. Esialgseid mõtteid “moraali"moraali-eelarvamuste päritolu kohta”kohta" (lk 8) oli ta väljendanud juba aforismikogus “"[[Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele]]", kuid olles tutvunud oma sõbra [[Paul Rée]] teosega “Moraalitunnete"Moraalitunnete algupära”algupära" (“Der"Der Ursprung der moralischen Empfindungen”Empfindungen", 1877), tundis ta vajadust moraaliga seotud probleemid uuesti põhjalikumalt käsile võtta. Väitega, et inimene on hea ja kurja kui väärtusotsustused ise leiutanud (lk 10), annab Nietzsche kätte üldise suuna kogu edasise teksti lugemiseks. Ta kritiseerib [[Arthur Schopenhauer|Schopenhauerit]] elu eitamise ja nihilismikalduvuse pärast ning jõuab selle juurest üleüldse igasuguste moraaliväärtuste kriitikani, öeldes et nende “eneste"eneste väärtus tuleb nüüd küsimärgi alla panna”panna". Sel eesmärgil asubki ta uurima moraali kujunemislugu ehk genealoogiat.
{{Tsitaat2|''Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust.''|Raamatu avasõnad}}
===Esimene traktaat. "Hea ja kuri", "hea ja halb"===
Esimeses traktaadis väidab Nietzsche, et vastandipaarid “hea"hea ja kuri”kuri" ning “hea"hea ja halb”halb" on etümoloogiliselt erinevat päritolu, kusjuures “hea”"hea" on omandanud kaks vastandlikku tähendust. Eristuses “hea"hea ja halb”halb" tähistab “hea”"hea" kõike, mis on tugev ja elujaatav, “hea"hea ja kurja”kurja" eristuses on see aga hakanud tähistama algse aristokraatliku “hea”"hea" vastandit ehk Nietzsche mõistes [[orjamoraal]]i, mille põhjustajaks ta peab nõrkade [[salavimm]]a tugevate vastu. Orjamoraali seisukohalt on võimutahe, elurõõmus agressiivsus ja tugevus kurjad.
"Orjade mäss moraalis saab alguse sellest, et ''salavimm'' ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi – sääraste olendite ''vimm'', kellel tegelikuks reaktsiooniks, reaktsiooniks teo näol puudub võimalus ja kes saavad kompensatsiooni ainult kujuteldava kättemaksu näol. Sellal kui suursugune moraal kasvab välja võidutsevast iseendale "jah" ütlemisest, ütleb orjamoraal juba algusest peale "ei" "väljaspoolsele", "teistsugusele", "mitte-endale" – ja ''see'' "ei" ongi tema loov tegu." (lk 35) Nietzsche leiab, et suuremeelne, õilsa hingega inimene austab ka oma vaenlast ega pea teda kurjaks. Kurjust on vastase juures vaja eeldada ainult nõrgal, kes otsib oma kättemaksule õigustust või ettekäänet: “Tema"Tema hing kõõritab.”" (lk 37).
Esimese traktaadi üheks peamiseks järelduseks tänapäeva filosoofia jaoks on, et moraalikategooriate – ning seeläbi ka väärtushinnangute ja -hoiakute – algupära ja iseloom on paljune, nende kujunemises on algusest peale mängus olnud mitmesugused jõud, aga ka juhus ja üldine ajaloosündmuste virvarr. Sellega lõi Nietzsche põhimõtteliselt uue moraalifilosoofia, mis eristus selgelt platonistlikust ja kristlikust eetikast, mille kohaselt moraaliideedel on ühene, muutumatu loomus ning inimese ülesandeks on nende poole püüelda.
===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune===
Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “"... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, ''olevikku'' ilma unustlikkuseta.”" (lk 60) Mälu kui unustamise vastandvõime väljaarenemiseks on inimliik pidanud õppima nägema põhjuslikke seoseid ning eristama paratamatuid asju juhuslikest, kuid selle juures on inimene ka ise muutunud ettearvatavaks ja reeglipäraseks, et suuta “iseenda"iseenda kui ''tuleviku'' eest vastutada”vastutada" (lk 61) Inimese muutumises paratamatuks ja ühetaoliseks on ka vastutuse päritolu ning selle protsessi tulemust nimetab Nietzsche kombe kõlbluseks ehk teatavaks “sotsiaalseks"sotsiaalseks hullusärgiks”hullusärgiks", tänu millele on inimese käitumine ühiskonnas üldjoontes reeglipärane ja ennustatav, kuid millest tuleb lõppkokkuvõttes uuesti vabaneda, et saada autonoomseks kõlbluseüleseks indiviidiks. Nietzsche käsitluses kõlblus ja autonoomsus välistavad teineteist, enda eest vastutada saab aga ainult autonoomne, vabaks saanud inimene. “Uhke"Uhke teadmine ''vastutuse'' erakordsest privileegist, teadlikkus sellest haruldasest vabadusest, sellest võimust enda ja saatuse üle on laskunud talle sügavale sisimasse ning saanud instinktiks, domineerivaks instinktiks.”" (lk 63) See instinkt on vaba inimese südametunnistus, mis lubab tal iseennast täielikult jaatada.
Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et"Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka ''haiget'' ''tegemast''”" (lk 64); “oma"oma sügavaimalt aluselt on kõik religioonid julmuste süsteemid”süsteemid" (ibid.). Moraali põhimõistete, nagu “süü”"süü", “südametunnistus”"südametunnistus" ja “kohus”"kohus" algupära on “võla”"võla" mõistes ning karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja"Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu"elu mõistatuse”mõistatuse" (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud.
Kannatuse kui tänapäeva “elu"elu kõige hullema küsimärgi”küsimärgi" (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks.
Võlgniku ja võlausaldaja suhe valitseb ka üksikisiku ja kogukonna vahel. Üks karmimaid karistusi on alati olnud kogukonnast väljaheitmine, mille tulemusel ühishuvide kahjustaja kuulutatakse lindpriiks ning tema karistus on eriti julm ja halastamatu. Kui kogukond on piisavalt tugev, siis saab ta endale lubada üleastujate välja heitmata jätmist ning kahjustatute raev “makstakse"makstakse kinni”kinni" mõne leebema karistusega. Mis tahes ohu või nõrgenemise puhul langeb aga kogukond kiiresti varasemasse arengujärku tagasi ning karistused muutuvad taas karmimaks.
Nietzsche heidab moraaliajaloo uurijatele ette, et need ajavad karistuse päritolu segamini selle eesmärgiga. Tema enda ajaloometoodika järgi tuleb asja tekkepõhjus ja tema lõplik kasulikkus rangelt lahus hoida: “"... kõik otstarbed, kõik kasulikkused on vaid selle ''märgid'', et mõni võimutahe on võtnud võimust millegi vähem vägeva üle ning on temasse omalt poolt verminud mingi funktsiooni tähenduse”tähenduse". (lk 86) Nähtuse või tava areng pole kindlasuunaline liikumine mööda loogilist ja lühimat rada eesmärgi suunas, vaid suhteliselt juhuslike tõlgenduste ja kohanduste ahel, milles rohkem või vähem sõltumatud ja omaette toimuvad allutamisprotsessid üksteisele järgnevad. “Vorm"Vorm on voolav, aga “tähendus”"tähendus" on seda veel enam...”" (lk 87)
Nii on ka karistus kui protseduur vanem ja varasem kui selle kasutamine karistusena. Karistuse päritolu ulatub tagasi aega, mil karistust selle praeguses vormis veel ei tuntudki. Sel puudub üks ja ainus otstarve, selle asemel on terve rida erinevaid tähendusi, mis lõpuks koonduvad ühte ning neid on raske teineteisest lahutada ja analüüsida, tervik on täiesti määratlematu. (lk 89) Protsessi, millega üks tähendus asendatakse teisega, juhib võimutahe, mis on kogu inimtegevust läbiv domineerimisinstinkt. Nietzsche loetleb üksteist erinevat karistuse otstarvet (või tähendust) ning pakub, et neid on veel palju rohkem. Karistusel puudub aga süütunde ja südametunnistuspiina esile kutsumise funktsioon. Vangide psühholoogia uurimine on näidanud, et karistus muudab tuimaks ja külmaks, kontsentreerib ja teravdab võõrandumistunnet. Pigem on karistus ajalooliselt süütunnet just pärssinud, sest karistatav näeb, et laiduväärseid (karistavaid) vägivallategusid tehakse vähimagi südametunnistuspiinata, kui need on võimu poolt sanktsioneeritud ja õigluse teenistuses. Karistuse tegelik mõju väljendub inimese üldises arukuse suurenemises, mälu pikenemises ja ettevaatlikkuses. Karistus on inimese muutnud taltsamaks ja kartlikumaks, kuid mitte paremaks, pigem vastupidi.
Halba südametunnistust nimetab Nietzsche tõsiseks haiguseks, mille algupäraks on instinktide kiire kasutuks muutumine ettearvatava ja reglementeeritud ühiskondliku elu tingimustes, mistõttu varem välja elatud tungid pöördusid nüüd sissepoole ja inimese enese vastu. “Vaenulikkus"Vaenulikkus, julmus, himu jälitada, rünnata, vaheldust leida, purustada – kõik see on pööratud nende instinktide kandja enda vastu – ''see'' ongi “halva"halva südametunnistuse”südametunnistuse" algupära.”" (lk 96)
Esimeste ühiskondliku organiseerumise vormide ehk riikide eelkäijate tekke paneb Nietzsche samuti võimutahte arvele, eitades riikide tekkimisel [[ühiskondlik leping|ühiskondliku lepingu]] teooriat. Ta leiab, et arhailine ühiskonnakorraldus oli julm ja vägivaldne ning selle kehtestasid vallutajad tänu heale sõjalisele organiseeritusele ja korralduslikule üleolekule endast arvult suuremast inimmassist. “Niisuguste"Niisuguste olenditega pole keegi arvestanud, nad tulevad nagu saatus: ilma põhjenduseta, arutult, hoolimatult, ettekäändeta, nad on kohal nagu välk, liiga hirmsalt, liiga äkki, liiga veenvalt, liiga “teistmoodi”"teistmoodi" selleks, et keegi neid isegi vihkaks. Nende töö on instinktiivne vormide loomine, vormide pealevajutamine, nendest vähem vabatahtlikke, vähem teadvustunud kunstnikke polegi olemas – õige pea on seal, kuhu nad ilmuvad, kohal midagi uut – võimumoodustis, mis ''elab'', milles osad ja funktsioonid on piiritletud ja koordineeritud, kus pole kohta millelgi, millesse enne poleks sisse pandud “tähendust”"tähendust" terviku vaatepunktist.”" (lk 98) Kuna sellised inimesed isegi ei tea, mis on süü või vastutus, siis ei ole neil ka halba südametunnistust, kuid see ei oleks saanud tekkida ka ilma nendeta, sest kohanemine ühiskondliku elukorraldusega jättis kogukonna liikmed janunema kaotatud vabaduse järele ning see sissepoole pööratud, pärsitud vabaduse instinkt pani kasvama ka halva südametunnistuse.
Süümepiinade vägivaldne algus lõi pinnase inimese julmuseks iseenda vastu, inimene asus iseennast vormima ja kujundama, et olla parem ja ilusam – sellest ka isetuse, enesesalgamise ja ennastohverdava tegutsemise paradoksaalne ilu. Nauding, mida eneseohverdaja tunneb, on otseselt seotud julmusega.
Võlasuhe on ajalooliselt kehtinud ka elavate inimeste ja nende esivanemate vahel ning uus põlvkond on pidanud austama oma eelkäijate saavutusi ning neile oma võlga kõikvõimalike ohvrite näol tagasi maksma. Mida tugevamaks muutub sugukond, seda suurem on elavate hirm oma eellaste ees ning koletislikku esivanemat hakatakse lõpuks jumalaks pidama. Seega on ka jumalate algupära kartuses ning ka jumalale ollakse võlgu ja otsitakse lunastust. Kristluses kui monoteistlikus kultuuris on võlatunne saavutanud maksimumi ning ehkki usu üldise nõrgenemise tulemusel oleks võinud oodata selle lõplikku kõrvale heitmist, ei läinud see siiski nii, sest võla ja kohustuse mõiste moraalistamine ja nende tõrjumine halba südametunnistusse ei lasknud võlgnikul ka jumala eitamise läbi vabaks saada, vaid pani ta tundma, et ilma jumalata on üldse kõik teed lunastusele sulgunud. Sellest järgmine samm on “kristluse"kristluse geniaalne trikk”trikk" (lk 106), millega Jumal võtab inimese võla ja karistuse enda peale, võlausaldaja ohverdab end võlgniku eest.
Sissepoole pööratud julmuse viimane etapp on seega teatav tahte-hullumeelsus: “inimese"inimese ''tahe'' leida end olevat süüdi ja kõlbmatu kuni lunastamatuseni, tema ''tahe'' mõelda end karistatuks, ilma et see karistus iial võiks saada ekvivalentseks süüga, tema ''tahe'' nakatada ja mürgitada karistuse ja süü probleemiga asjade aluspõhja, et endale sellest “kinnisideede”"kinnisideede" labürindist alatiseks väljapääs ära lõigata, tema ''tahe'' kehtestada ideaali – “püha"püha Jumala”Jumala" ideaali –, et selle palge ees olla käegakatsutavalt kindel oma absoluutses väärituses.”" (lk 107)
Samal ajal leiab Nietzsche, et kristlusele omane enesepiitsutamine ei ole tingimata põhjustatud jumala mõistest kui sellisest, sest Kreeka jumalad ei pannud inimest iseenda vastu vägivallatsema ning võtsid enda peale pigem süü kui karistuse. See jättis inimestele võimaluse ennast õigustada ka siis, kui nad olid midagi halba teinud, ning täieliku võimatuse ja lunastamatuse tunnet ei tekkinud.
Traktaadi lõpus juhib Nietzsche tähelepanu sellele, et mis tahes ideaali (ka kõlbelise, moraalse või religioosse ideaali) kehtestamine on alati millegi või kellegi suhtes vägivaldne ning esitab tegelikkust endale sobival viisil. Alles tagantjärele hakkab ideaal paistma ideaalse, eksimatu ja ümberlükkamatuna, oma sünni juures on ta aga ebamugav, võõristamapanev ja segadusseajav: “Selleks"Selleks et pühamut rajada, ''tuleb pühamu hävitada''...”" (lk 110) Lõpetuseks leiab Nietzsche, et moraal või õigemini südametunnistus ilma enesehävitusliku ja eluvaenuliku võltsvagatsemiseta on põhimõtteliselt võimalik, kuid see tähendab muu hulgas radikaalset vastuhakku senisele ühiskonnakorraldusele, mistõttu selle kehastamiseks on vaja [[Nõnda kõneles Zarathustra|Zarathustra]]-suguseid tugevaid inimesi.
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===
Kolmas traktaat algab tõdemusega, et askees kui ideaal võib eri inimestele tähendada eri asju. Nt filosoofidele ja õpetlastele loob askees head eeldused segamatuks mõttetööks, preestritele on ta võimu tööriistaks, pühakutele aga rahu eimiskis – “neile"neile omane hullusevorm”hullusevorm", nagu Nietzsche irooniliselt märgib. Olulisem on aga aru saada, et askees kui selline on ideaalina nii mõjukas olnud sellepärast, et inimtahe ei kannata tühjust (''[[horror vacui]]''), ta vajab eesmärki: “ja"ja pigemini tahab ta ''eimiskit'', kui et ei taha üldse.”" (lk 114)
Kunstnikele omast askeesilembust analüüsib Nietzsche [[Wagner]]i näitel ning toob välja, et kasinus ja meelelisus ei ole tegelikult vastandid või vähemalt ei ole see vastuolu kuigi traagiline ning suured loojad pigem pühitsevad ja ülistavad seda paradoksi kui üritavad oma kehalisust eitada või varjata. Kunstnik jõuab loomingulisse tippu alles siis, kui ta suudab oma loomingule ülalt alla vaadata ja enda üle naerda. Nietzsche peab Wagneri vagatsemist tüüpiliseks ja piinlikuks, kuid toob selle põhjuseks asjaolu, et helilooja ei suutnud hoida oma loomingut lahus oma isiksuslikest ideaalidest. Autorlus on teose vajalik, kuid ebaoluline eeltingimus ning kui soovitakse teosest rõõmu tunda, tuleb selle päritolu unustada. Ka autori enda jaoks on tähtis ennast mitte segi ajada oma kujutatuga: “"... ''kui'' ta tõesti see oleks, siis ta lihtsalt ei saaks seda kujutada, välja mõelda, ega väljendada. /.../ Täiuslik ja täielik kunstnik on igavesest ajast igavesti ära lõigatud sellest, mis on “reaalne”"reaalne", tegelik /.../.”" (lk 119) Samal ajal on mõistetav, et kunstnik väsib elamisest pidevas “ebareaalsuses”"ebareaalsuses" ning võib hakata tahtma olla iga hinna eest mingiski mõttes tegelik.
Nietzsche ei pea kunstnike askeesi-ihalust üldisemalt tõsiseltvõetavaks, vaid loeb neid filosoofia või religiooni kammerteenriteks, kes toetuvad juba kehtestatud autoriteedile. Näiteks sai Wagner oma püüdlustele kinnitust ja julgustust [[Schopenhauer]]i filosoofiast. Tõenäoliselt mõjutas Wagnerit Schopenhaueri seisukoht, et muusikas väljendub puhas tahe, mistõttu on nii muusikal kui ka muusikul metafüüsika seisukohalt eriline positsioon ja väärtus. Schopenhaueri peateos “"[[Maailm kui tahe ja kujutlus|Maailm kui tahe ja ettekujutus]]”" kujutab endast pikemat kommentaari [[Immanuel Kant]]i [[tunnetusteooria]]le ja [[esteetika]]le. Nietzsche leiab, et nii Kant, Schopenhauer kui ka enam-vähem kõik teised filosoofid on ilu lahtimõtestamisel põhimõtteliselt eksinud, sest nad kõik on esteetika probleemile lähenenud vaataja, mitte looja perspektiivist. Nietzsche on äärmiselt kriitiline Kanti seisukoha suhtes, et ilutunnetus on ebaisikuline ja üldkehtiv, ning vastandab tema iludefinitsioonile (“Kaunis"Kaunis on see, mis ''ilma huvita'' meeldib”meeldib") [[Stendhal]]i ütluse, et ilu on “"''une promesse de bonheur''”" (pr k õnnetõotus), st ilu just äratab tahet ja huvi. Nietzsche peab naiivseks ka Schopenhaueri väidet, et ilu kogemine on “valuta"valuta olek”olek", mis vabastab inimese seksuaalsest ihast. Ta leiab, et sellisel juhul pole Schopenhaueri huvi ilu vastu sugugi kantilikult huvitu ega isetu, vaid lähtub just kõige tugevamast isiklikust huvist, nimelt lootusest vabaneda seksuaalsusega seotud piinadest. Soovi kannatusest vabaneda loeb Nietzsche ka üldisemalt filosoofide askeesi-ideaalide tegelikuks põhjuseks.
==Eesti keeles==
* Friedrich Nietzsche. Moraali genealoogiast: vaidluskiri. Saksa keelest tõlkinud [[Andres Luure]], toimetanud [[Tiiu Relve]], järelsõna [[Jaanus Sooväli]], kujundanud [[Eve Kask]]. Tallinn: Varrak, 2015. Sari: [[Avatud Eesti raamat]]. 226 lk.
==Kirjandus==
|
