Herbert Raidna: erinevus redaktsioonide vahel

'''Herbert Voldemar Raidna''' [[Vabadusrist|VR II/3]] (kuni [[1936]] '''Herbert Voldemar Freiberg''', [[23. märts]] [[1897]] – [[20. juuli|29. juuni]] [[1942]] [[Norilsk]] Norillag, hukati) oli Eesti sõjaväelane ([[kolonel]]).

Freiberg oli üks umbes kümnest Eesti ohvitserist, kes oli lisaks Kõrgemale Sõjakoolile (1926) lõpetanud diplomiga ka Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis (1931). Aastatel 1934-1938 oli Freiberg/Raidna sõjaväeatašee Poolas ja Rumeenias, 1940 Leedus. Freiberg/Raidna oli Kõrgema Sõjakooli õppejõud ja sportlike eluviiside propageerija ning Kõrgema Sõjakooli ülem 1939-1940.

Kolonel Raidna küüditati ootamatult 13. juunil 1941 õppuste käigus Värska militaarlaagrist koos sadade teiste Eesti kõrgemate ohvitseridega. Raidna oli lisaks üks 40 ohvitserist, kelle Nõukogude võim Norilskis Norillagi sunnitöölaagris 29. juunil 1942 hukkas "Nõukogude-vastases vandenõus osalemise" eest. Kuni 1970. aastate keskpaigani ei teatud küüditatud ja hukatud Eesti ohvitseride saatusest, kuni esimesed avaldatud mälestused kõigepealt piiri taga levima hakkasid ja hiljem KGB-dokumentides kinnitust leidsid.

Kolonel Herbert Voldemar Raidna oli Eesti riigi teenistuses Vabadussõja algusest kuni Nõukogude okupatsioonini. Raidna nimi on jäädvustatud Maarjamäele rajatud kommunismiohvrite memoriaalil nii eraldi tahvlil (B151) kui ka ohvitseride mälestusmärgil.<ref>https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=raidna&f=all</ref> Samuti on Raidna nimi 2019. aasta juunis avatud Tondi Sõjakooli hukkunud ohvitseride memoriaalil.

Herbert Voldemar Freiberg/Raidna sündis 23. märtsil 1897 Koigi mõisas Järvamaal, Mäo mõisast pärit Koigi mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freybergi ja Laupalt pärit Elviine Luise Gutmanni peres. Pärast Koigi tollase mõisniku Grünewaldti surma kolis perekond Vääna mõisa Harjumaal, kus sündisid ka Herberti kaks nooremat venda, hilisem raadioasjanduse üks pioneere Eestis, insener ja autovõidusõitja, mitmeid tehnikaalaseid raamatuid avaldanud ja AS Tormoleni juhatuses olnud Kurt Mattias Freiberg (1901–1942, alates 1936 Aarne Raidna, täiendas pärast Tartu Ülikooli end Colombia Ülikoolis USA-s, hukati Vjatlagis nädalapäevad enne Herbertit juunis 1942, temagi nimi on jäädvustatud kommunismiohvrite memoriaalil Maarjamäel) ja noorim vend Paul Mihael Freiberg, kes õppis Tartu Ülikoolis kaubandust/majandust ja oli 1920.–1930. aastatel ajakirjanduse veergudel tuntud sportlane ja ärimees.<ref>http://secreturbanist.blogspot.com/2018/10/vennad-freibergid-ajalehe-eesti.html</ref> Noorim vend Paul Mihael arreteeriti jaanuaris 1941 vastuhaku eest Nõukogude võimu korraldustele (sisenes Klooga piirkonnas nn suletud tsooni, ei nõustunud oma autot Nõukogude võimule üle andma ja lõhkus selle), talle määrati 5 aastat sunnitööd ja pärast seda jäi teadmata kadunuks. Kõik kolm venda õppisid Tallinnas Reaalkoolis ja eri aegadel Tartu Ülikoolis (EAA.2100.1.2004, EAA.2100.1.2002, EAA.2100.1.2000).<ref name="secreturbanist.blogspot.com">http://secreturbanist.blogspot.com/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>

Herbert Voldemar Freiberg/Raidna oli alates 1926 abielus Estonia teatri pianisti ja klaveriõpetaja Dagmar-Clarissa Freibergiga (1903–2003, neiupõlves Pikner, juveliir Ado Pikneri tütar ja majandusteadlase [[Valentin Pikner|Valentin Pikneri]]i õde, alates 1936 Raidna, siirdus 1944 Saksamaale ja seejärel Rootsi, kuhu jäigi elama); abielust sündis 1929 poeg [[Ivo-Sven Freiberg]] (1929–1991, alates 1936 Raidna), kes pärast Norillagist vabanemist lõpetas kõrgkooli ''[[Cum laude|cum laude]]'' ning oli palju aastaid saksa keele ja kirjanduse õpetaja [[Jalta|Jaltas]]s, kus ta ka suri (kopsuvähk) enne, kui ta pärast NSV Liidu lagunemist jõudis emaga kohtuda.

Herberti vennal Paulil oli 1928. aastal sündinud tütar ja Kurt/Aarnel oli 1936. aastal sündinud poeg.

* 1932–1934 Tartu Ülikooli õigusteaduskond (jäi lõpetamata 1934. aasta riigipöörde tõttu).<ref>http:// name="secreturbanist.blogspot.com"/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>

*1939–1940 Kõrgema Sõjakooli ülem kuni Nõukogude okupatsioonini augustis 1940.<ref>http:// name="secreturbanist.blogspot.com"/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>

1941. aasta kevadel koondati osa ohvitsere "väljaõppele" Värska militaarlaagrisse, osa aga saadeti "kursustele" Moskvasse, kus ka nemad arreteeriti ja kas hukati või surid olude (külm, nälg, haigused) tõttu.

Herbert Raidna arreteeriti Petseris NKVD ja punaväelaste poolt, koos ca 300 kõrgema ohvitseriga Värska Põhjalaagrist. Meestele anti 13. juuni õhtul 1941 korraldus võtta kaasa vaid väga vähesed asjad, astuda veoautodele ja bussidele, väidetavalt pidi nad veetama öistele õppustele. Selle asemel arreteeriti nad Petseris ja aeti vagunitesse ning viidi Riia kaudu Venemaale. Raidna sattus Siberisse Norilskisse, kus järgnev talv oli pakaseline ja raske. Perekond ei teadnud kümneid aastaid, mis Raidna või teiste ohvitseridega oli juhtunud.

1940. algusaastatel kaduma jäänud sadade Eesti ohvitseride saatust on aastakümneid hiljem teiste hulgas käsitlenud [[Ülo Uluots]] oma raamatus "Nad täitsid käsku". Uluots annab lk 21-22 tabava selgituse sellele, miks kuni pea 1990. aastateni ei pööratud kadumaläinud ohvitseridele tähelepanu:

Raidna hukati Norilskis Norillagis koos veel 39 sõjaeelse Eesti ohvitseriga, keda süüdistati Nõukogude riigi vastase vandenõu organiseerimises. Algselt oli vandenõus süüdistatute nimekirjas 41 meest, kuid üks (Helmut Andreas Piisa, 1901-1941) suri Norillagis enne kohtuotsuse täideviimist. Süüdistuse kohaselt olid kolonel Raidna ja tema lähedased sõbrad kolonelid Ahman, Raud, Vernik, Karing, Tombak ja Lango kavandatava riigipöörde (Eesti aladel Nõukogude võimu kukutamise) organisaatorid, Raidna oli mitmete meeste tunnistuste kohaselt selle initsiaator. Esimesena mainis ülekuulamistel Nõukogude vastast vandenõud, selles osalejaid ja Raidna rolli selle organiseerimises augustis 1941 Moskvas üle kuulatud Brede, Raidna kuulati esimest korda üle alles 11. septembril 1941. Ülekuulamisprotokollide kohaselt ootasid mehed sakslaste rünnakut NSV Liidule (mille kavandamisest endise luureosakonna ohvitserid olid juba teadlikud), et samal hetkel viia läbi riigipööre ja võtta Eesti riigi valitsemine eestlastele tagasi. Plaani kohaselt kavatseti vastavalt olukorra arenemisele ühineda kas Suur-Soomega (koos Karjalaga) või Suur-Saksamaaga. Plaan sai konkreetsema kuju novembris 1940, mil 22. laskurkorpuse staabi ohvitserid koliti endisesse Sõjaministeeriumi hoonesse ja nõukogude korra vastaselt meelestatud mehed töötasid kas samades või lähestikku asuvates kabinettides, kus oli võimalus asja omavahel (sageli Raidna kabinetis) arutada. Selleks ajaks jõuti veendumusele, et üksi nad riigipöördega hakkama ei saa ja abi tuleb otsida ka väljastpoolt, suure tõenäosusega Saksamaalt, kelle sõjalised jõud olid nagunii ida poole teel. Riigipöörde plaanist olid lisaks nimetatud meestele ülekuulamisprotokollide ja tunnistajate ütluste kohaselt teadlikud ka laialisaadetud Kaitseliidu endine ülem kindralmajor [[Jaan Maide]], kes pidi organiseerima vajalikuks hetkeks lojaalsed mehed ja punastest puutumata jäänud relvad; Raidna lähedased sõbrad kolonel [[Mart Tuisk]], kindralmajor [[Johannes Soodla]] ja kindralmajor [[Herbert Brede]], tollane Saksa saadik Eestis [[Hans Frohwein]], Eesti esindaja Berliinis [[Rudolf Möllerson]], saatkonnaga ühendust pidanud major [[Nikolai Riiberk]], Raidna lähedane sõber kolonel [[Ludvig Jakobsen]], Raidna koolivennad Reaalkoolist major [[Ain Mere]] ja diplomaadist poliitik [[Karl Selter]], jpt. Viimane pidi plaani õnnestumise korral riigi juhtimise enda peale võtma. NKVD kaastööliste ja agentide hilisemate tunnistuste kohaselt jälgiti paljusid kõrgemaid ohvitsere üle Eesti juba 1939. aastast, süüdistusmaterjali hakati koguma pärast atesteerimist Punaarmees 1940, lisandusid salakaebused ohvitseride nõukogude-vastase tegevuse kohta (nt Brede koduabiline Michelson, 140. laskurpolgust vabatahtlikult end agendiks pakkunud K. Aid (snd 1918, agent "Kadak"), väidetavalt ka 180. laskurdiviisi staabi 1. osakonna ülema asetäitja [[Ain Mere|Mere]] ehk oktoobris 1940 värvatud agent "Müller", kuigi Mere tegutses hiljem täpselt ohvitseride kokkulepitud plaani kohaselt sakslaste poolele üle minnes ja venelastele palju kahju tekitades). Ohvitserid küüditati umbes nädalapäevad enne sakslaste rünnakut juunis 1941.

29. juunil 1942 lasti Norillagis Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri, Raidna nende seas: kolonel [[Eduard Ahman|Ahman Eduard]], leitnant Alekõrs Alfred, major Andresen Voldemar, kolonel [[Herbert Grabbi|Grabbi Herbert]], kolonel Haljaste Johan, kolonel [[Jüri Hellat|Hellat Jüri]], major [[Feliks Jänes|Jänes Feliks]], leitnant Kahu Arnold, major Kald Robert, kolonel [[Voldemar Karing|Karing Voldemar]], kapten Kivimägi Rein, major Kongas Arvid, vanemleitnant Kull Mart, kapten Kull Feliks, kapten Kõdar August, kolonel [[Troadi Lango|Lango Troadi]], leitnant Lehola Elmar, vanemleitnant [[Arnold Loit|Loit Arnold]], vanemleitnant Luha Arnold, leitnant Niitsoo Hans, leitnant Oja Paul, kapten Palm Helmuth, nooremleitnant Pürgvee Aleksander, kapten Pütsepp Hans, kapten Rahuorg Artur, kolonel [[Herbert Raidna|Raidna Herbert]], kolonel Raud Johannes, kolonel [[Johannes Reinola|Reinola Johannes]], vanemleitnant [[Boris Taar|Taar Boris]], vanemleitnant Teder August, leitnant Tiru Alfred, kolonelleitnant Tomback Rein, vanemleitnant Saarma Mihkel, leitnant Samel Aleksander, kapten Sillaste Johannes, major Simonlatser Voldemar, vanemleitnant Soomer Otto, vanemleitnant Uudelt Mihkel, kapten Vakkur Enn, kapten [[Ernst Õunapuu|Õunapuu Ernst]].

Kõik hukatud ohvitserid, ka Raidna, rehabiliteeriti 1990ndate alguses NSVL lagunedes. Toimikud olid salastatud veel 1989. aastal.

Hellar Grabbi on oma artiklites kirjutanud, et Raidnat ja Raud'a peksti, nad "nõrkesid" ja "reetsid" teised ohvitserid, kaasa arvatud Grabbi isa, kes samuti lasti maha. Ülekuulamistel polnud Raidna ja Raud ainsad, kes nimesid nimetasid. Vandenõus osalejate nimesid on ülekuulamistel nimetanud pea kõik ülekuulatud ohvitserid, kuid miskipärast tembeldas Grabbi "reeturiks" teha just Raidna ja Raud'i (kelle protokollid on kaustas esimesed, sest nad olid vandenõu organisaatorid. Bredet, kes mainis paljusid vandenõulaste nimesid NKVD uurijatele juba ülekuulamisel augustis 1941, ei maini Grabbi üldse, mis näitab, et ta pole tutvunud kogu toimikuga, ka ei maini ta agent Kadaku rolli pealekaebaja ja vandenõu paljastajana, kuigi see on toimikus korduvalt ja väga selgelt talletatud.) Teisest küljest räägib Grabbi iseendale vastu ja väidab, et vandenõu oli fabritseeritud ja ohvitsere mängiti üksteise vastu välja. Paraku ei vastandatud ainult Grabbit ja Raidnat, vaid ka paljusid teisi mehi omavahel, millest on säilinud ka ülekuulamisprotokollid, kuid mille Grabbi jätab märkimata. Grabbi rõhutab omaenda isa rolli nõukogude-vastases tegevuses ja meelsuses, kuid jätab jällegi mainimata, et Raidna oli vandenõu organisaator ja algataja, kel oli vanema ohvitseri ja kauaaegse sõjaväeatašeena kogemusi, teadmisi ja sidemeid Saksamaal asuvate isikutega koostöös plaan ka ellu viia - taastada sakslaste rünnaku korral Eesti riik.

Ülekuulamisprotokolle lugedes ja analüüsides selgus, et Grabbi väited ei vasta tõele ja ta on Raidna ja Raud'i mainet ajakirjanduses kas meelega või kogemata täiesti teenimatult kahjustanud. NKVD teadis vandenõust ja selles osalejatest juba detailideni enne, kui Raidnat 1941. aasta septembris Norilskis üle kuulama hakati. Ülekuulamistoimikud on kirjutatud käsitsi ja vene keeles, sageli loetamatu käekirjaga, mis tekitab omakorda küsimuse, kuidas Ameerikas üles kasvanud Grabbi toimikutest eelpool toodud info kätte sai, arvestades, et veel 1989 olid toimikud rangelt salastatud ja tutvuda võis vaid omaenda pereliikmete toimikuga, kui sedagi. Tekstianalüüs näitas, et Grabbi on oma isast kirjutades lisaks kasutanud ka mõningaid Raidna ülekuulamisprotokollidest pärit patriootlikke lauseid.