Lydia Koidula: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Lydia Koidula noores eas.jpg|pisi|vasakul|Lydia Koidula noores eas]]

[[Pilt:Lydia Koidula A-37-3152.jpg|pisi|Lydia Koidula]]

Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. [[1850]] aprillis kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. [[1854]].aastani oli Lydia koduõppel, 10-aastaselt alustas ta õpinguid [[Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool|Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis]], mille lõpetas [[1861]] detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht [[Perno Postimees]]. [[1862]] sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud. [[1863]] detsembris kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus [[ärkamisaeg|ärkamisaja]] aateid. Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. [[1867]]. aastal algas Lydia kirjavahetus [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]]iga.

 

 

==Looming==

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 [[Eesti Postimees|Eesti Postimehes]] – luuletus "Koddo" ilmus nimemärgi "L" all. [[1866]] märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "[[Vainulilled]]" ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "[[Emajõe ööbik]]" ("Emmajöe Öpik" [[1867]]). Sellest sattus vaimustusse [[Carl Robert Jakobson]], kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma värskeltilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la

 

 

==Mälestuse jäädvustamine==

[[Pilt:100eek-koidula.jpg|thumb|Koidula autograaf 100-kroonisel rahatähel]]

[[Pilt:LydiaKoidula.jpg|pisi|[[Lydia Koidula monument]] Pärnus]]

Aastal 1944 nimetati Pärnu II Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu II Keskkooliks (praegu [[Pärnu Koidula Gümnaasium]]).

Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-[[Eesti kroon|kroon]]isel rahatähel oli kujutatud Lydia Koidulat.

 

==Isiklikku==

Lydial oli kuus õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen)(1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).