Adsele: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
64. rida:
===Keskaeg ja ristisõjad===
XIII sajandi algul kaebasid
[[1220]] läks [[Riia piiskop]]i alla kuuluvate latgalite preester Ugandi kaudu Pihkva pool küljes asuvasse [[Valgatabalve]]sse ja pöördus sealt pärast Liivimaale tagasi<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 219</ref>. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat, Valgeta paika Haanja kandis ja võib-olla on siin sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast. Preester liikus otseradu pidi Ugandi lõunaosa kaudu Pihkva suunas, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. Paistab olevat nii, et preester ristis just nimelt Valgatabalvet, mis mingi varasema maadejagamise käigus oli langenud Riia piiskopile. Ugandi, Sakala ja arvatavasti ka Lõuna-Läänemaa olid siis Mõõgavendade kontrolli all ja piiskopimehed said selle lepinguga tagasi alles [[1222]] aasta lõpul, kui pärast eestlaste ülestõusu puhkemist palju mõõgavendade mehi hukka oli saanud<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 237</ref>.
[[1223]], Otepääl olles läänistas Tartu piiskop (tollal veel ametlikult Lihula piiskop) [[Hermann I von Buxhövden]] temale Riia piiskopi [[Albert von Buxhövden]]i poolt valitseda antud Ugandi maakonnast 5 kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning omale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu. Torkab silma, et läänistamata jäi hilisema Tartu piiskopkonna kaguosa. Arvatavasti mitte seetõttu, et Hermannil poleks olnud rohkem suursuguseid läänimehi, vaid ilmselt tema jurisdiktsioon ei laienenud veel rohkemale territooriumile väljaspool Ugandit. Kagu-Eesti võis olla nö. vaidlusalune maa Pihkvaga ja piiskop Albert üritas siin sarnaselt Koknese vürstiriigiga korrata terve Pihkva kandi Vana-Liivimaa koosseisu liidendamise poliitikat. Sellisel juhul oleks Pihkvalaste vürst tunnistanud end Riia piiskopi alamaks ja saanud endale Pihkvamaa lääniks valitseda. Nagu nähtub Henriku Liivimaa kroonikast, selliseid katseid Pihkva suunal oli juba varem tehtud, kuid Novgorod segas otsustavalt vahele. Tolleaegsetest läänistustest on näha, et Ugandi koosnes 5 kihelkonnast ja kagupoolne Põlva-Haanja-Seto ala oli eraldi. Kroonikas on lühike märge, et [[1224]] reisis üks kaupmees Valgatabalve kaudu Tartust Pihkvasse. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat ja võib-olla on siin sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast ja kaupmees liikus otseradu pidi Tartust Pihkvasse, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. ▼
▲[[1223]], Otepääl olles läänistas Tartu piiskop (tollal veel ametlikult Lihula piiskop) [[Hermann I von Buxhövden]] temale Riia piiskopi [[Albert von Buxhövden]]i poolt valitseda antud Ugandi maakonnast 5 kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning omale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu. Torkab silma, et läänistamata jäi hilisema Tartu piiskopkonna kaguosa. Arvatavasti mitte seetõttu, et Hermannil poleks olnud rohkem suursuguseid läänimehi, vaid ilmselt tema jurisdiktsioon ei laienenud veel rohkemale territooriumile väljaspool Ugandit. Kagu-Eesti võis olla nö. vaidlusalune maa Pihkvaga ja piiskop Albert üritas siin sarnaselt Koknese vürstiriigiga korrata terve Pihkva kandi Vana-Liivimaa koosseisu liidendamise poliitikat. Sellisel juhul oleks Pihkvalaste vürst tunnistanud end Riia piiskopi alamaks ja saanud endale Pihkvamaa lääniks valitseda. Nagu nähtub Henriku Liivimaa kroonikast, selliseid katseid Pihkva suunal oli juba varem tehtud, kuid Novgorod segas otsustavalt vahele. Tolleaegsetest läänistustest on näha, et Ugandi koosnes 5 kihelkonnast ja kagupoolne Põlva-Haanja-Seto ala oli eraldi.
[[1224]] aastal mainitakse Atselet Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud lepingus, mis käsitleb Tālava ja Atsele (Agzele) maade jaotamist nende võimualadeks. 1/3 Adselest ehk ordu võimuala moodustas ilmselgelt Koivaliina (Gaujiena) ja Aluliina (Alūksne) ümbruskond. See nähtub hiljemgi kehtinud haldusjaotusest. Piiskopi 2/3 suurusse osasse määrati maad nimedega Berezne, Pornuwe, Abelen ja Abrene (terrae Berezne, Pornuwe, Abelen et Abrene). Nende kihelkondade lokaliseering on suuresti ebakindel. Abrene küla asub praegusel Läti ja Vene piiril. Praeguseks Venemaale jäänud Abrene (Põtalovo) asundus nimetati 1930. ümber Jaunlatgalest. Suuresti sellele dokumendile toetudes saab väita, et Atsele piirnes sel ajal läänes latgalite Tālava maakonnaga, loodes ja põhjas eestlaste Ugandi maakonnaga, idas slaavlaste Pihkva vürstiriigiga, ning lõunas Polotskile alluva Jersika vürstkonna Latgale (Lotigole) osaga. Enne 1224. aastat kuulus Atsele Pihkva poliitilisse mõjusfääri. Lepingu Talavat puudutavas osas on märgitud, et ordu valdusse minevad maad algavad Vija jõest, mis on Koiva vasakpoolne lisajõgi selle keskjooksul. Vija jõe ja Koivaliina lähistel voolava Koiva jõe vahel asetseb umbkaudu 20 km laiune asustuseta metsaala, mis võiski kunagi olla Talava, Ugandi ja Atsele vaheliseks piiripunktiks. Ka Renneri Liivimaa kroonikas on seal märgitud „üht heinamaad“ mitme vana haldusüksuse piiripunktina<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk, ISBN 5-460-00216-8</ref>.
| |||