Lucia di Lammermoor: erinevus redaktsioonide vahel

'''"Lucia di Lammermoor"''' on [[Gaetano Donizetti]] [[ooper]] (''dramma tragico'') kolmes [[vaatus]]es [[Salvadore Cam­maranoCammarano]] [[libreto]]le, mis lähtub [[Walter Scott]]i [[romaan]]ist "[[The Bri­deBride of Lammermoor]]" (1819). Ooper kanti esmakordselt ette 26. septembril [[1835]] [[Napoli]]s [[Teatro di San Carlo]]s.

See on helilooja meistriteos, mida on peetud ooperiliteratuuri parimaks dramaatilise sisuga [[tõsine ooper|tõsiseks oope­riks]] ja üldse kõige täiuslikumaks [[romantiline ooper|romantiliseks oope­riksooperiks]], mis kunagi loodud. Kuulus III vaatuse hullumeelsusstseen annab tänaseni suurepärase võimaluse heade näit­leja­näitleja- ja hääleomadus­tegahääleomadustega [[koloratuursopran]]ile triumfeerivaks etteasteks.

Esmaettekanne toimus 26. septembril 1835. aastal Napolis Teatro di San Carlos. Rollide esmaesitajad olid [[Fanny Tacchi­nardiTacchinardi-Persiani]] (Lucia), [[Gilbert-Louis Duprez]] (Edgardo), [[Do­menicoDomenico Cosselli]] (Enrico), [[Carlo Porto]] (Rai­mondoRaimondo). Esiettekanne oli sensatsiooniliselt edukas. Samal aastal esitati teost veel 18 korda, kuid järgmisel aastal vaid neli korda, sest nappis Lucia rolli esitajaid.

Teose kiire levik nii Itaalias kui ka rahvusvaheliselt algas pärast triumfeerivat esietendust [[Viin]]is 13. aprilill 1837. Teos pole seejärel praktiliselt kunagi maailma juhtivate ooperimajade standardrepertuaarist välja lange­nudlangenud. 1837. aastal esitati ooperit ka [[Madrid]]is ja [[Pariis]]is. Etenduseks Pariisis, kus Donizetti aeg-ajalt elas, valmis prantsuskeelne versioon, mis esitati [[Théâtre de la Renaissance]]'is. Donizetti muutis mitut stseeni, lisas kohustusliku balletinumbri ja kaotas ära Alisa rolli. Juhtivaid rolle esitasid [[Fanny Tacchinardi Persiani]] (Lucie), [[Antonio Tamburini]] (Henry) ja [[Giovanni Battista Rubini]] (Edgard). Prantsuskeelset redaktsiooni on väljaspool Prantsusmaad väga harva esitatud. Aastal 1838 kanti ooper ette [[Lissabon]]is, [[London]]is, [[Berliin]]is, [[Praha]]s ja [[Lviv]]is. Aastatel 1839−1840 nägid teost [[Brüssel]]i, [[Budapest]]i, [[Ateena]], [[Stockholm]]i ja [[Havanna]] ooperisõbrad. [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] esietendus oli 1841 [[New Orleans]]is. Aastal 1846 sai seda meistriteost kuulda Itaalia külalistrupi esituses [[Helsingi]]s.

Enrico teeb ettevalmistusi Lucia pulmadeks Arturoga, ehkki neiu on sellele vastu. Luciat kaitseb ka tema kasvataja Raimondo. Enrico jahikorraldaja ja ustav teener Normanno on näinud Luciat ja Edgardot kohtumas ja ka Edgardot Luciat metsiku härja käest päästmas. Ta avaldab selle saladuse Enricole. Luciale ei anta Edgardo poolt neiule saadetud kirju, vaid Normanno idee järgi koostatakse hoopis võltsitud kiri, mis peab kinnitama noormehe truudusetust. Seda kirja lugedes Lucia vastupanu abielluda Arturoga murdub. Enrico sunnib Luciat pulma­võõrastepulmavõõraste ees abielulepingule alla kirjutama.

Tse­re­moonia ajal ilmub lossi Edgardo, kes on Prantsusmaalt varem tagasi jõudnud. Arturo ja Edgardo on valmis haarama mõõgad, kuid Raimondo hoiab ära verevalamise ja näitab Edgardole äsja sõlmitud abielulepingut. Edgardo raevub, heidab kihlasõrmuse Lucia jalge ette ja lahkub lossist. Pulmalistele teata­takse, et Lucia on kaotanud mõistuse ja tapnud lord Ashtoni. Aru kaotanud naine otsib kõikjalt oma armastatut. Ta pöördub pulmaliste ees nähtamatu Edgardo poole ja palub andestust. Ta astub oma nägemuses Edgardoga altari ette, andestab kõigile ja sureb. Edgardo on meeleheitel ega suuda mõista, miks Lucia ta hülgas. Ta saab teada õudsest sündmusest Ra­vens­woodideRavenswoodide lossis ja Lucia surmast. Edgardo näeb matuserongkäiku. Meeleheites võtab ta endalt elu.