Balti apell: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
toim |
||
10. rida:
Märgukirja [[koopia]]d jõudsid adressaatideni [[Moskva]] ja [[Helsingi]] kaudu. Antanas Terleckas viis ühe kirja Moskvasse, kust see jõudis akadeemik Andrei Sahharovi kaudu lääne ajakirjanikeni. Teine kiri läks [[22. august]]il laevaga [[Georg Ots (laev)|Georg Ots]] Soome ja jõudis kohale [[Stockholm]]is elava [[Ants Kippar]]i vahendusel. 23. augusti õhtul räägiti Balti apellist juba [[Ameerika Hääl|Ameerika Hääles]] ja [[Vaba Euroopa]]s,<ref name="BA" /> [[New York Times]] avaldas selle [[25. august]]il.
Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon [[BATUN]] selle [[ÜRO]] täiskogu liikmetele [[New York|New Yorgis]] ja [[ÜRO Inimõiguste Komisjon]]i liikmetele [[Genf]]is{{lisa viide}}. Balti apellile reageeris [[Euroopa Parlament]]. [[Otto von Habsburg]]i algatatud Euroopa Parlamendi "Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus" [[13. jaanuar]]ist [[1983]] toetas märgukirjas esitatud nõudmisi.<ref name="6T561" /><ref name="oSaHv" /> 1987. aastal kinnitas seda [[Euroopa Nõukogu]]{{lisa viide}}. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.
==Balti apelli tähtsus==
Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude [[propaganda]]masinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid [[Nürnbergi kohtuprotsessid]]el avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid [[1940]]. aastal vabatahtlikult [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et [[Baltimaad]]e riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja [[Kolmas Riik|Saksamaa]] salasobing.<ref name="fvqkN" />
| |||