Väimela mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Alates 18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (esialgselt ühekorruselise) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. [[1870]]. aastal sai mõis Löwenite omandusse. Viimaselt mõisnikult, Bernhard von Löwenilt, riigistati mõis 1919. aastal pärast seda, kui see oli jaanuaris taganevate enamlastebolševike poolt põlema süüdatud. Mõisa ääremaad plaanistati ningja jagati, 1920. aastal jäi mõisa südamik põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekorruselises härrastemajas (peahoones).

Mõisakompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone tagaküljega [[Väimela Alajärv]]e poole. Nüüdisaegne kolmekorruseline peahoone on algses asukohas. Peahoone tagakülje terrass-treppi piiravad külgedelt [[risaliit]]e jäljendavad väljaehitised. Hoone [[fassaad]]i ilmestasid [[keskrisaliit|keskrisaliidi]] neli [[pilaster|pilastrit]] ning mõlema külgrisaliidi kaks paarispilastrit, samuti [[medaljon]]id, [[girland|girlandid]] ja [[tilguti]]d. Kaarjate müüridega liitus peahoone külge kaks tiibhoonet (teenijate- ningja [[mõisavalitseja|valitseja]]maja). [[Rustika|Rusteeritud]] seinapinnaga tiibhoonete keskrisaliitidel on kolmnurk[[frontoon]]id, fassaadidel on [[kannelüür]]idega pilastreid, hammaslõiget ja laineornamenti.