Ludwig Wittgenstein: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Miacek (arutelu | kaastöö)
46. rida:
Aastal [[1913]] päris Wittgenstein isalt varanduse. Ta annetas (algul anonüümselt) raha Austria kunstnikele ja kirjanikele, sealhulgas [[Rainer Maria Rilke]]le ja [[Georg Trakl]]ile. Arvatakse, et ta tahtis [[1914]] minna külla Traklile, kes oli soovinud oma heategijat näha, kuid Trakl oli mõni päev varem jõudnud sooritada enesetapu.
 
Aastal 1913 pani Wittgenstein kirja oma tulevase "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]" selgroo, mis on raamatu mõistmiseks oluline<ref name="hC6U6" />. 1913. aasta lõpuks tundis Wittgenstein, et kõnelused teiste õpetlastega ei ole küllaldaselt sügavad ja ta ei saa Cambridge'is enam tööd jätkata, ning otsustas töötada erakuna [[Norra]]s<ref name="hC6U6" /> koos [[David Pinsent]]iga omandatud mägionnis [[Skjolden]]is, kuhu pääses ligi ainult ratsa. Seal veedetud mõned kuud olid väga viljakas aeg, mil ta arendas oma ideid loogika ja [[keel (keeleteadus)|keel]]e kohta. Nendel rajanes tema teos "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]". Kevadel [[1904]]1914 külastas teda seal [[George Edward Moore]], kellele Wittgenstein dikteeris oma märkmeid; ka need on avaldatud<ref name="rPOP1" />.
 
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkemine oli üksinduses elanud Wittgensteinile täielik üllatus. Ta astus vabatahtlikuna [[Austria-Ungari]] armeesse, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. Ta teenis algul jõelaeval ja seejärel suurtükiväetöökojas. Wittgenstein saadeti õppima suurtükiväeohvitseriks. [[1916]] saadeti ta [[haubits]]a[[rügement|rügemendi]] koosseisus Vene rindele, kus ta sai mitu medalit vapruse eest. Päevik näitab, et ta põlgas oma kaassõdurite madalust.
56. rida:
See jäi ainsaks Wittgensteini eluajal avaldatud tööks, kui mitte arvestada kaht väiksemat filosoofilist tööd ja sõnaraamatut rahvakoolidele.
 
Vangis luges Wittgenstein [[Lev Tolstoi]] evangeeliumide kommentaari ning selle mõjul andis ta [[1919]] vangist vabanenuna isalt päritud varanduse ära. Suurema osa andis ta õdedele ja vennale, paludes tungivalt, et nad ei annaks midagi tagasi. Vaestele ta raha ei andnud, sest see oleks tema arvates saanud neid ainult rikkuda. Hiljem ütles ta kord, et ta andis raha ära selleks, et vältida inimesi, kes oleks temaga sõbrustanud raha pärast. Tõsi on ka see, et talle ei meeldinud mugavus ja luksus. Tema elulaad oli äärmiselt lihtne ja vähenõudlik.
 
===Kooliõpetaja===