Maastrichti leping: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: eemaldatud Kategooria:Euroopa Liit; lisatud Kategooria:Euroopa Liidu õigusaktid |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[File:EU12-1992-93_European_Union_map.svg|thumb|Euroopa Liit 1992/1993]]
'''Maastrichti leping''' (ametlikult '''Euroopa Liidu Leping''', ''Treaty on European Union'') on Euroopa Liidu (''European Union,'' EU) asutamise alusleping. Leping muutis oluliselt Euroopa Liidu eelkäijate Euroopa Majandusühenduse ( ''European Economic Community'', EEC) asutamise Rooma kokkulepet (1957) ja tema õigusjärglase Euroopa Ühenduse (''European Community.'' EC) ülesehitust ja edasise arengu põhimõtteid.
Euroopa Majandusühenduse reorganiseerimise protsess käivitu 28. veebruaril 1986 kui Haagis võeti vastu Ühtse Euroopa Akt (''The Single European Act''''',''' SEA). Haagis algatatud protsessi liikmetevahelised läbirääkimised kestsid viis aastat. Lõppläbirääkimised liikmesriikide tippjuhtidest komplekteeritud Euroopa Ühenduse Nõukogu tasemel toimusid Maastrichtis (Holland) 9.-10. detsembris 1991. Tulemuseks oli, et 12 Euroopa Ühenduse tollast liikmesriiki (Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Taani, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik, Suurbritannia) kirjutasid 7.veebruaril 1992 Maastrichtis alla lepingule, mis pani aluse tänasele Euroopa Liidule. Leping hakkas kehtima 1. jaanuaril 1993, kuid jõustus pärast liikmesriikide ratifitseerimisprotsessi lõppemist 1. novembril 1993. Vaid Iirimaa, Prantsusmaa ja Taani viisid läbi referendumi. Ülejäänud liikmesmaad otsustasid kohe parlamentaalsel tasemel.
Lepingut on muudetud [[Nice'i leping]]u, [[Amsterdami leping]]u ja [[Lissaboni leping]]uga. ▼
Kuid lepingu allakirjutamine tekitas paljudes asjaosalistes riikides vastuolulisi reageeringuid ning liikmesmaade võimueliidi valulisi proteste, kuna nad kartsid tulevikus oma positsioonid kaotada. Kõige tugevam vastuseis oli Taanis, kus referendum lükkas Maastrichti lepingu napilt tagasi. Seejärel tehti taanlastele teatud mööndusi ja teisel katsel läks referendum korda. Suurbritannias põrkus peaminister John Major omaenda Konservatiivse Partei (''Conservative Party, CP'') sisevastuoludele ning rahva soovimatusele loobuda naelsterlingist. Prantsusmaa liidreid üllatas oodatust tunduvalt väiksem toetus Maastrichti otsustele. Saksamaal korraldati aga lepingu tekstile ja sätetele põhjalik juriidiline ja põhiseaduslik kontroll. Mitmetes riikides vaidlustati ka poliitilise ja rahaliidu mõistlikkus ning pakuti välja kahe kiirusega Euroopa loomise võimalus. Viimase ideoloogid arvasid, et need riigid, kes on huvitatud EU kiirest poliitilisest, kaitsealasest ja majanduslikust integratsioonist, peaksid protsessi tagant tõukama ja oma eduka koostööga kõhklejatele tõestama kas siis ürituse edukust või veenma neid loobuma.
Esilekerkinud vastuolude leevendamiseks lubati eraldi protokolliga Suurbritannial ja Taanil välja jääda ühisraha süsteemist. Suurbritannia ei kirjutanud ainsana alla ka sotsiaalpoliitika protokollile. Veel mitmed olulised küsimused jäid Maastrichti lepinguga lahendamata ning reguleeriti 1997 Amsterdami lepinguga.
Maastrichti lepingu järgi muudeti Euroopa Ühenduse nimi Euroopa Liiduks. Maastrichti leping andis integreerunud Euroopa riikidele võimaluse kujuneda üheks maailma juhtivaks majanduslikuks jõuks ning sõnakaks maailmapoliitika mõjutajaks. Lepingu järgi tugevdati tolliliitu, loodi liikmesriikidele täielikult integreeritud kapitali ja tööjõu liikumise piiranguteta ühisturg, asutati ühtne Euroopa kodakondsus ja tugevdati seni kehtinud riigiüleseid organisatsioonilisi struktuure.
Rooma lepingu muutmise tiitel koosneb preambulast ja 248 artiklist, mis on jaotatud järgmistesse teemagruppidesse:
- üldprintsiibid (artiklid 1–7c);
- Euroopa Liidu kodakondsus (artiklid 8–8e);
- ühenduse tegutsemisviis (artiklid 9–130y);
- ülemeremaade ja territooriumidega assotsieerumine (artiklid 131–136a);
- institutsioonid (artiklid 137–209a); peamised korraldused (artiklid 210–248).
Põhimõttelised otsustused:
- viljeleda koopereeritud välis- ja julgeolekupoliitikat;
. võtta kasutusele ühtne Euroopa raha (euro) koos võimalustega luua ühtne majandus- ja
rahaliit;
- seada sisse Lääne-Euroopa Liidu (''Westen European Union,'' WEU) ja EU kollektiivse kaitse
süsteem ning määrati selle organisatsiooniline ülesanne;
- määrata EU tulevase laienemise põhiprintsiibid.
Maastrichti leping on kompleksne dokumentide kogum, mis koosneb 306 leheküljel esitatud artiklitest, millele on lisatud juurde 17 protokolli ja 33 deklaratsiooni. Artiklid on jaotatud seitsmeks tiitliks:
I – Üldised ettevalmistused (artiklid A–F);
II – Rooma lepingu muutmine (artikkel G).
III – Euroopa Söe- ja Terasekoondise (ECSE) lepingu muutmine (artikkel H).
IV – Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) muutmine (artikkel I).
V – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (artikkel J–J.11).
VI – Koopereerumine kohtu- ja sisepoliitilistes küsimustes (artikkel K–K.9).
VII – Lõppkorraldus (artiklid L–S), kus kõige olulisem on artikkel O, mis määrab Euroopa
Liidu edasise laienemise tingimused ja protseduuri.
Maastrichti lepinguga ühinenud riigid kohustusid:
- jälgima, et eelarvedefitsiit ei ületaks 3% sisemajanduse kogutoodangut;
- tagama, et riigivõlg ei tohi ületada rohkem kui 60% sisemajanduse kogutoodangust
- osalema kahe aasta jooksul EL-i valuutaressursside mehhanismis ja tagama rahvusliku valuuta stabiilsuse lääneriikide valuutaruumis;
- tagama, et inflatsiooni tase ei oleks suurem kui 1,5% kolme Euroopa Liidu stabiilseimate hindadega liikmesmaa keskmisest tasemest:
- hoolitsema selle eest, pikaajaliste riigi obligatsioonide protsendimäärad ei oleks kõrgemad kui 2% kõige madalama inflatsioonitasemega liikmesmaade vastavatest määradest.
▲
<br />
== Välislingid ==
| |||