1848. aasta revolutsioonid: erinevus redaktsioonide vahel

{{Lisaviiteid|kuupäev=oktoober 2015}}

 

 

'''1848. aasta revolutsioonid''', mõnes riigis tuntud ka kui '''Rahvaste kevad''', '''Rahvaste ärkamine''' või '''Revolutsiooni aasta''', oli aastal 1848 rida [[poliitiline revolutsioon|poliitilisi vapustusi]] üle kogu [[Euroopa]]. See jäi kõige laiaulatuslikumaks [[revolutsiooniline laine|revolutsiooniliseks laineks]] [[Euroopa ajalugu|Euroopa ajaloos]], kuid [[reaktsionäär|reaktsioonilised]] jõud saavutasid igal juhtumil kontrolli ja revolutsioonid varisesid tavaliselt aasta jooksul kokku.

== Juured ==

 

 

Revolutsioonid tekkisid sellistest mitmesugustest põhjustest, et neis on raske näha järjekindla liikumise või sotsiaalsete nähtuste kogumi tulemust. 19. sajandi esimesel poolel oli Euroopa ühiskonnas aset leidnud arvukalt muutusi. Nii [[Liberalism#Klassikaline liberalism|liberaalsed]] reformijad kui ka [[Radikalism|radikaalsed poliitikud]] kujundasid ümber riikide valitsusi.

Tehnoloogilised muutused tõid töötavate klasside ellu suuri muutusi. Populaarne ajakirjandus laiendas poliitilist teadlikkust ning hakkasid tekkima uued väärtused ja ideed nagu [[liberalism]], [[rahvuslus]] ja [[sotsialism]]. Mõned ajaloolased rõhutavad tõsiseid ikaldusi, eriti 1846. aasta oma, mis tekitasid raskusi talupoegadele ja töötavatele linnavaestele.

 

 

Suur hulk [[aadel|aadlist]] oli rahulolematu [[absoluutne monarhia|kuningliku absolutismiga]] või peaaegu-absolutismiga. Aastal 1846 oli [[Poola]] aadli [[Krakówi ülestõus|ülestõus]] Austria [[Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik|Galiitsias]], mis nurjus, kui talupojad omakorda tõusid üles aadli vastu. Lisaks toimus [[Suur-Poola]]s demokraatlike jõudude [[Suur-Poola ülestõus (1846)|ülestõus]] [[Preisimaa]] vastu, mida kavandati, kuid tegelikult läbi ei viidud.

== Sündmused riigiti või piirkonniti ==

 

 

=== Itaalia riigid ===

{{vaata|1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides}}

 

 

Märtsirevolutsioon Saksa riikides leidis aset Lõuna- ja Lääne-Saksamaal, suurte rahvakoosolekute ja massidemonstratsioonidega. Juhituna haritud üliõpilastest ja intellektuaalidest, nõudsid nad Saksa rahvuslikku ühtsust, [[ajakirjandusvabadus]]t ja [[koosolekutevabadus]]t. Ülestõusud ei olnud hästi koordineeritud, kuid lükkasid ühiselt tagasi traditsioonilisi, autokraatseid poliitilisi struktuure 39 sõltumatus [[Saksa Liit|Saksa Liidu]] riigis. Revolutsiooni keskklassi ja töölisklassi osad eraldusid ning lõpuks konservatiivne aristokraatia võitis selle, sundides paljud liberaalid pagendusse.

Rahvusliberaalne liikumine tahtis kaotada absolutismi, kuid säilitada tugevalt tsentraliseeritud riigi. Kuningas nõustus [[Taani põhiseadus|uue põhiseadusega]], nõustudes jagama võimu kahekojalise parlamendiga (''[[Rigsdag]]''). Kuigi armeeohvitserid olid rahulolematud, nõustusid nad uue korraga, mida erinevalt muust Euroopast reaktsionäärid ei kukutanud. Liberaalne põhiseadus ei laienenud Schleswigile, jättes [[Schleswig-Holsteini küsimus]]e vastuseta.

 

 

==== Schleswig ====

[[Schleswigi hertsogkond|Schleswig]], piirkond, kus elasid nii taanlased kui ka sakslased, oli Taani monarhia osa, kuid jäi Taani kuningriigist eraldi hertsogkonnaks. Kannustatuna [[Pangermanism|pangermanistlikest]] tunnetest, haarasid Schleswigi sakslased relvad, et protestida Taani [[Rahvusliberaalne partei (Taani)|Rahvusliberaalse]] valitsuse uue poliitika vastu, mis oleks hertsogkonna täielikult Taaniga integreerinud.

 

 

=== Habsburgide monarhia ===

{{vaata|1848. aasta revolutsioonid Austria keisririigis}}

 

 

1848. aasta märtsist 1849. aasta juulini ohustasid Habsburgide Austria keisririiki revolutsioonilised liikumised, mis olid sageli natsionalistliku iseloomuga. Viinist valitsetud keisririik sisaldas austerlasi, ungarlasi, sloveene, poolakaid, tšehhe, horvaate, slovakke, ukrainlasi/[[Russiinid|russiine]], rumeenlasi, [[serblased|serblasi]] ja itaallasi, kes kõik püüdsid revolutsiooni käigus saavutada kas autonoomiat, sõltumatust või isegi hegemooniat teiste rahvuste üle. Rahvuslikku pilti muutsid veelgi keerukamaks samaaegsed sündmused Saksa riikides, mis liikusid suurema saksa rahvusliku ühtsuse suunas.

==== Ungari kuningriik ====

 

 

{{vaata|1848. aasta Ungari revolutsioon}}

{{vaata|Marsoroligheterna}}

 

 

=== Šveits ===

{{vaata|1848. aasta Valahhia revolutsioon}}

 

 

 

=== Belgia ===

 

 

[[Belgia ajalugu|Belgias]] olid ülestõusud kohalikud ja koondusid ''[[Sillon industriel]]'' tööstuspiirkonda [[Liège'i provints|Liège'i]] ja [[Hainaut]]' provintsides. Kõige tõsisema 1848. aasta revolutsioonide ohu Belgias põhjustasid Belgia [[emigrant]]ide rühmad. Varsti pärast [[Prantsuse 1848. aasta revolutsioon|revolutsiooni Prantsusmaal]] julgustati Belgia Pariisis elavaid migranttöölisi naasma Belgiasse, et kukutada monarhia ja rajada vabariik. Karl Marx aeti Brüsselist märtsi alguses minema süüdistusega, et ta kasutas osa oma pärandist Belgia revolutsionääride relvastamiseks. Umbes 6000 relvastatud emigranti "[[Belgia Leegion]]ist" püüdsid ületada Belgia piiri. Esimene rühm, kes reisis rongis, peatati ja relvitustati kiiresti [[Quiévrain]]is 26. märtsil 1848.

=== Teised Euroopa riigid ===

 

 

[[Suurbritannia]], Madalmaad, Portugal, Hispaania, [[Venemaa Keisririik]] (sealhulgas [[Kongressi-Poola|Poola]] ja [[Soome Suurvürstiriik|Soome]]) ja [[Osmanite riik]] olid ainsad suured Euroopa riigid, kus sel ajal ei toimunud rahvarevolutsioone. [[Rootsi]] ja [[Norra]] olid vähemõjutatud. [[Serbia vürstkond|Serbia]], kuigi ametlikult rahutustest mõjutamata, kuna oli Osmanite riigi osa, toetas aktiivselt [[1848. aasta revolutsioonid Austria keisririigis|Serbia revolutsiooni Habsburgide monarhias]].

=== Muud ingliskeelsed maad ===

 

 

[[Suurbritannia]]s rahustati keskklassid maha üldise valimisõigusega (''[[Reform Act 1832]]''); järgnenud [[Tšartism|tšartistliku liikumise]] agitatsioonid, vägivald ja petitsioonid jõudsid 1848. aastal lõppjärku [[Tšartism|nende rahumeelse petitsiooniga parlamendile]]. Protektsionistlike põllumajandustariifide – niinimetatud "[[Viljaseadused|Viljaseaduste]]" – tühistamine aastal 1846 maandas mõningast proletariaadi indu.

 

 

[[1848. aasta Kanadas]] nägi [[vastutav valitsus|vastutava valitsuse]] loomist [[Nova Scotia]]s ja [[Kanadad]]es, esimesed sellised valitsused [[Briti impeerium]]is väljaspool Suurbritanniat ennast. [[John Ralston Saul]] on väitnud, et see areng on seotud revolutsioonidega Euroopas, kuid kirjeldas Kanada lähenemist revolutsioonilisele 1848. aastale kui "oma tee leidmist...väljaspool impeeriumi kontrollsüsteemi ja uude demokraatlikku mudelisse", stabiilsesse demokraatlikku süsteemi, mis on kestnud tänapäevani. [[Toorid]]e ja [[Oranje ordu Kanadas]] vastuseis vastutavale valitsusele tuli esile ''[[Rebellion Losses Bill]]'' vallapäästetud rahutustes aastal 1849. Neil õnnestus [[Parlamendihoone põletamine Montrealis|põletada parlamendihoone Montrealis]], kuid erinevalt nende kontrrevolutsioonilistest mõttekaaslastest Euroopas olid nad lõpuks edutud.

== Pärand ja mälestus ==

 

 

{{quote|''... Meid peksti ja alandati ... pillutati laiali, vangistati, relvitustati ja meie suud topiti kinni. Euroopa demokraatia saatus libises meie käest.''|[[Pierre-Joseph Proudhon]]}}