Eesti NSV: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
PResümee puudub |
||
267. rida:
1944. aasta veebruaris liikusid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis rindest kiiresti läbi murda ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et [[Soome]] tema poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, osaliselt sundmobiliseeritud eestlastest koosneva [[8. Eesti Laskurkorpus|Laskurkorpus]]ega Saksa rindest läbi. Augustis [[1944]] oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks [[Võru]]. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et Saksa väed ei suuda enam rinnet hoida ning Saksa väejuhatus alustas oma vägede Eestist väljatõmbamist. [[22. september|22. septembril]] vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus ENSV valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee vallutanud kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles [[24. november|24. novembril]]. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest nad teenisid nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu sõjaväes kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka [[Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis]], mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV suure enamusega eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud [[peipsivenelased]].
Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus [[NKVD]] [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium|julgeolekuorganitel]], mida Eestis juhtis julgeolekuminister [[Boris Kumm]]. Kommunistliku partei juhiks määrati aga [[Nikolai Karotamm]]. Poliitika tipnes [[EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum|EKP Keskkomitee VIII pleenum]]iga [[1950]]. aastal, kui Moskva viis läbi poliitilise puhastuse Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati süüdistatavaid kodanlikeks natsionalistideks ja millega moskvameelne rahvuskaader ja nn. [[juunikommunistid]] ([[Hans Kruus]] koos [[Nigol Andresen]]i, [[Johannes Semper]]iga) kõrvaldati juhtivatelt töökohtadelt ning asendati [[Venemaa eestlased|Venemaa eestlaste]] ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased pandi põlu ala ning nende tööde avaldamine keelati. Uueks
Rahuolematus Nõukogude valitsuse repressiivpoliitikaga väljendus [[metsavennad|metsavendade]] aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Pärast relvastatud vastupanu mahasurumist jätkus vaikne vastupanu, mis kestis kuni Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. [[28. jaanuar]]il [[1949]] võttis [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]] vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval [[29. jaanuar]]il 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta [[25. märts]]il Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–[[1951]] küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.
278. rida:
1957. aasta seadusega "Tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest" jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide [[ministrite nõukogu]] alluvuses uued institutsioonid [[rahvamajanduse nõukogu]]d, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele. Likvideeriti kümme üleliidulist ja viisteist liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Tegutsema jäid üleliidulised lennundus-, raadiotehnika, kaitse-, laeva- ja keemiatööstuse ning elektrijaamade ministeeriumid, mille ülesanne oli tootmise planeerimine ja tootmise kõrge tehnilise taseme kindlustamine oma tootmisharu ettevõtteis, mis asusid administratiivsetes majanduspiirkondades.
[[Eesti NSV Ülemnõukogu]]s 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku ([[Metsatööstuse Ministeerium|Metsatööstuse]], [[Linna- ja Maaehituse Ministeerium|Linna- ja Maaehituse]], [[Kergetööstuse Ministeerium|Kergetööstuse]], [[Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse Ministeerium|Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse]], [[Toidukaupade Tööstuse Ministeerium|Toidukaupade Tööstuse]], [[Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeerium|Ehitusmaterjalide Tööstuse]] ja [[Kalatööstuse Ministeerium]]) ning kaks vabariiklikku (
=== Brežnevi aeg ===
341. rida:
*[[Eesti NSV aunimetused]]
*[[Eesti NSV välisministrite loend]]
== Kirjandus ==▼
* Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak 2005. ISBN 9985-3-1119-1.▼
* Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev 2004.▼
*[[Juhan Kahk]]. Eesti NSV ajalugu. Tallinn 1987.▼
== Viited ==
383. rida ⟶ 378. rida:
* [http://www.postimees.ee/?id=49077 Kahekümne aasta eest kinnistas erileht suveräänsusdeklaratsiooni] – Postimees, 15. november 2008.
*[https://kultuur.err.ee/841707/ilmar-tomusk-kas-rahvuskeelte-koht-on-jalle-ajaloo-prugikastis Ilmar Tomusk: kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis?] (1978. aasta "Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse "Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides" täitmise asjus") ERR, 24.06.2018
▲== Kirjandus ==
▲* Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak 2005. ISBN 9985-3-1119-1.
▲* Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev 2004.
▲*[[Juhan Kahk]]. Eesti NSV ajalugu. Tallinn 1987.
{{SSR}}
| |||