Idarinne (Teine maailmasõda): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
124. rida:
[[File:Invasion1941.jpg|pisi|Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 25. august 1941]]
[[26. juuni]]l 1941 jõudsid väegrupi Nord [[Saksa 4. tankiarmee|4. tankiarmee]] [[Erich von Manstein]]i LVI soomuskorpus [[Läti Teises maailmasõjas|Lätis]] [[Daugava]] jõe joonele. [[1. juuli]]l vallutasid [[Saksa 4. tankiarmee|4. tankiarmee]] väeosad [[Riia ajalugu#Teine maailmasõda ja okupatsioonid|Riia]]. Väegrupi Nord [[16. armee (Wehrmacht)|16. armee]] ja [[Saksa 4. tankiarmee|4. tankiarmee]] väeosad liikusid pealetungilahingutes Loode-Venemaal [[Pihkva]], [[Novgorod]]i ja [[Leningrad]]i suunal, taganeva Punaarmee [[Looderinne (Teine maailmasõda)|Looderinde]] vägede vastu. [[4. juuli]]l vallutasid [[Saksa 4. tankiarmee|4. tankiarmee]] väeosad [[Ostrov]]i ning [[8. juuli]]l [[Pihkva]] Loode-Venemaal. 14. juulil tankiüksuste pealetung peatati, et oodata jalaväe järelejõudmist.
{{Vaata|Väegrupp Nord}}
{{Vaata|Põhjarinne (Teine maailmasõda)}}, ''[[Looderinne (Teine maailmasõda)]]
Juuli alguseks olid Saksa [[väegrupp Mitte|väegrupi Mitte]] väed piiril asunud [[Läänerinne (Nõukogude Liit)|Läänerinde]] väed purustanud, vallutanud piirikindlustused [[Brest (Valgevene)|Brest]]is ja [[Minsk]]i ([[28. juuni]]l) ning [[2. tankiarmee (Saksamaa)|2.]] ja [[3. tankiarmee (Saksamaa)|3. tankiarmee]] (22. juuni–9. juulini) [[Białystoki–Minski lahing]]ute tulemusel [[Białystok]]i ja [[Navahrudak|Novogorodoki]] piirkonnas Minskist läänes Nõukogude armeed [[Minski kott|ümber piiranud]] ning ületanud [[Daugava]] ja [[Dnepr]]i jõe, mis olid Nõukogude Liidu teiseks strateegiliseks kaitseliiniks. Pärast jõgede ületamist murdsid väegrupp Mitte soomusväed Smolenski lähistele Moskva suunal.
[[File:Южен фронт ВСВ (22.06 - 10.07.1941).png|pisi|left|Saksa [[väegrupp Süd]] rünnakusuunad Idarinde lõunatiival, Ukraina piirkonnas 22.06–10.07.1941]]
{{Vaata|Väegrupp Mitte}}
{{Vaata|Läänerinne (Idarinne)}}
[[Koola poolsaar]]el ründasid Saksa väed Norrast [[Murmansk]]i suunal. Murmanski vallutamine ei õnnestunud ning 1941. aasta detsembris asusid sakslased positsioonisõda pidama.
[[Väegrupp Süd|Väegrupi Süd]] [[1. tankiarmee (Saksamaa)|1. tankiarmee]] ja [[6. armee (Saksamaa)|6. armee]] pealetungisuunaks oli [[Edelarinne (Teine maailmasõda)|Edelarinde]] kaitsepiirkonnas asunud [[Rivne]] ja [[Žitomir]] ning Kiiev, [[17. armee (Saksamaa)|17. armee]] pealetungisuunaks oli läbi Ukraina keskosa [[Lviv]], [[Ternopil]] ja [[Vinnõtsja]]. Nõukogude [[Edelarinne (Teine maailmasõda)|Edelarinde]] vasturünnak ning soomusvägede vahel toimunud [[Brodõ]]-[[Dubno]] [[Brodõ lahing|lahing]] [[Lvivi oblast]]is 22.-30. juunil pidurdas Saksa soomusvägde pealetungikiirust, kuid lahingutes tagas Saksa poole edu, arvulises ülekaalus olnud nõukogude soomusvägede vastu ülemvõim õhus ja halb Punaarmee üksuste juhtimine. Saksa [[11. armee (Saksamaa)|11. armee]] ja [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]] väed sisenesid [[Moldaavia NSV]]-sse ja ohustasid [[Odessa]]t.
{{Vaata|Väegrupp
{{Vaata|
[[File:Fronte meridionale 1941.png|pisi|Saksa vägede algse pealetungi käigus moodustunud Punaarmee üksuste ümberpiiramispiirkondade nn kottide/katelde" asukohad, märgituna punaselt]]
Vahetult Nõukogude Liidu ja Saksamaa piiril asunud Punaarmee esimeses ešelonis olnud 170 diviisist purustati 1941. aasta juuli keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid [[Läänerinne (Punaarmee)|Läänerinde]] väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast<ref name="ReferenceA">Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264</ref>. Olles purustanud sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes Saksamaa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast<ref name="ReferenceA"/>. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kõik oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi välja õpetatud ja komplekteeritud parima [[ohvitser]]idekaadriga. 1941. aastal liikusid Saksa väed edasi ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajaperioodil olid 40% tankidest (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, 4 [[miinitõrjelaev]]a, 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja [[Läänemeri|Läänemerel]], umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut<ref>Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 265</ref>. Kuna ei Nõukogude Liit ega Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa-osast ja [[Saksa okupatsioon NSV Liidus|okupeeris suured maaalad]].
| |||