Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
2. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2013}}
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:Suremus suitsiididesse Euroopas.JPG|pisi|300px|Enesetappude statistika
'''Enesetapp''' ehk '''suitsiid''' ehk '''vabasurm''' on [[surm]]ajuhtum, mille on tahtlikult otseselt või kaudselt põhjustanud [[ohver (kannatanu)|ohver]] ise. Suitsiidi põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada.
[[MTO]] defineerib '''enesetappu''' kui fataalse tulemusega akti, mis on ohvri poolt tahtlikult algatatud ja teostatud niisuguse teadmise või eeldusega, et selle tulemus on fataalne, ning mille kaudu ohver lootis realiseerida tema poolt ihaldatud muutusi.<ref>{{netiviide | URL =http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/1287/5/sisask.pdf | Pealkiri =Suitsidaalsus ühiskonnas ning suitsiidikatse sotsiaal-demograafilised, meditsiinilised ja psüühilised mõjud | Autor =Merike Sisask | Failitüüp =pdf | Täpsustus =lk 11 | Väljaanne =Magistritöö rahvatervishoius | Aeg = 2005| Koht =Tartu | Väljaandja = Tartu Ülikool| online = 1.11.2008| Keel = }}</ref>
Teadusharu, mis uurib enesetappe ja sellega
[[Émile Durkheim]] uuris enesetappu kui nähtust ning leidis, et seda põhjustav [[sotsiaalne tegur]] oli [[Sotsialiseerumine|sotsiaalne integratsioon]].
16. rida:
==Enesetapu vormid==
[[Normatiivne]]:
*anoomiline enesetapp (kiired sotsiaalsed muutused, muutuvad normid, ühiskonna ebaküllaldane kontroll indiviidi üle)
*fatalistlik enesetapp (liigne sõltuvus ebaratsionaalsetest ettekirjutustest ja reeglitest).
[[Integratiivne]]:
*[[egoist]]lik enesetapp (isolatsioon [[grupp|sotsiaalsest grupist]], vähesed suitsidaalset käitumist taunivad ettekirjutised)
*[[altruist]]lik enesetapp (liigne integreeritus [[grupp]]i).
[[Danuta Wasserman|Wassermani]] käsitluse järgi võib suitsiid olla võimalus psüühiliste [[konflikt]]ide lahendamiseks, millest inimene ei ole osaliselt või täielikult teadlik. Konfliktid inimeses eneses reflekteerivad [[kättemaks]]utahet, tahet karistada ennast või teisi või tahet põgeneda süütunde eest. Alateadlikult tajuvad sellises olukorras inimesed suitsiidi kui taasühinemise viisi kaotatud lähedasega ja ümbritseva maailma hävitamist.
Suitsiidi on käsitletud ka [[kommunikatsioon]]i viisina. Farberow ja [[Edwin Shneidman|Shneidman]] kirjeldasid suitsidaalse isiku püüet väljendada talumatut psühholoogilist [[valu]] ümbritsevale maailmale.
Enamikus lääne [[ühiskond]]ades on enesetapp rangelt hukka mõistetud, kuid see hukkamõist ei ole olnud kõikehõlmav. Mõnedes ühiskondades ja mõnedes olukordades võetakse enesetappu kui austusväärset ja nõutavat käitumisviisi. Samas paljud meie hulgast ei ela täisväärtuslikult, oma võimete kohaselt, norutavad just psühholoogilise kriisi või [[depressioon]]i tõttu. Enesetappu lõppfaasi võib käsitleda õnnetusjuhtumina, mil kokku langevad eriolukorrad, kus inimese sisemised reservid on ammendunud (haigus, ülejõu käiv töö, [[psühhotrauma]], elujõu nappus).
57. rida:
== Ajalugu ==
Teated enesetappudest ulatuvad nii kaugele, kui palju me üldse [[tsivilisatsioon]]ist teame.
[[Põhjarahvad|Põhjarahvas]]tel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. [[Rändrahvas]]te puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks.
63. rida:
[[Antiikaeg|Antiikajal]] vaadeldi enesetappu kui väärikat ja loomulikku viisi elust lahkumiseks. Inimene tegi enesetapu otsuse, kutsus kokku sõbrad ja korraldati pidu. Seejärel võttis ta [[mürk]]i.
[[Idamaad]]es oli enesetapp [[vaprus]]e märk. Seda nimetatakse [[harakiri]]ks, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. [[Ristiusk]] ja [[islam]] on suitsiidi alati tauninud. Suitsiidi tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli [[kuritegu]]. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. [[18. sajand]]i [[Euroopa]]s veeti enesetapuohvrit
Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena [[Prantsuse revolutsioon]], viimasena [[Inglismaa]] [[1861]] ja [[Portugal]] [[1864]]. [[19. sajand]]il tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi [[20. sajand]]il heideti [[Geneetika|geneetilise]] soodumuse teooria kõrvale, säilis [[stigma (sotsiologia)|stigma]] sellegipoolest. Tänapäeval on suitsidaalsuse olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.
73. rida:
[[Eesti]] koos teiste [[Baltimaad]]e, [[Venemaa]], [[Soome]], [[Ungari]] ja [[Sri Lanka]]ga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. [[2009]]. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, [[2002]]. aastal 371, [[1994]]. aastal oli see arv sajandi suurim – 614. Umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed. [[Maailma Terviseorganisatsioon]]i andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on suitsiidide kordaja maailmas keskmiselt 16 suitsiidi 100 000 elaniku kohta. Suitsiidikordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriski näitajaks.
Endises [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta [[Mihhail Gorbatšov|Gorbatšovi]]
[[Eesti]]s tehtud uurimus aastate [[1979]]–[[1999]] kohta näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas [[poomine|poomist]]. Poomine on kõige sagedamalt kasutatud nii meestel kui naistel, kuid sagedamini meeste hulgas. Vähem kui 10 protsenti enesetapjatest kasutab vahendina [[tulirelv]]i, kuigi tulirelvade kasutamine on võrreldes varasema ajaga suurenenud.
==Filosoofia==
| |||