Transpersonaalne psühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

'''Transpersonaalne psühholoogia''' ([[inglise keel]]es ''Transpersonal psychology'') on suundumus [[psühholoogia]]s, mis uurib transpersonaalseid läbielamisi, muutunud teadvuseseisundeid ja religioosseid kogemusi ühendades nüüdisaegsed psühholoogilised kontseptsioonid, [[teooria]]d ja [[Teaduslik meetod|meetod]]id Lääne ja Ida traditsiooniliste vaimsete praktikatega.

Transpersonaalne psühholoogia hõlmab mitmeid [[Psühhoteraapia|psühhoteraapilisi]] teooriaid ja praktikaid, näiteks nagu [[psühhosüntees]] ja [[transpersonaalne teraapia]], mitmeid [[eneseanalüüs]]i tehnikaid nagu [[meditatsioon]] ja [[visualiseerimine]], samuti ammutab ta [[Idee|ideid]] [[filosoofia]]st, [[teoloogia]]st, [[fenomenoloogia]]st, [[antropoloogia]]st, [[sotsioloogia]]st, [[Ida filosoofia]]st, [[okultism]]st, [[parapsühholoogia]]st ning Lääne vaimsetest [[traditsioon]]idest.

Transpersonaalse psühholoogia eelkäijateks ja teoreetilise baasi loojateks peetakse [[Carl Gustav Jung]]i ja [[Roberto Assagiol]]it.<ref name="holis"/>

Aastal [[1968]], pärast arvukaid [[diskussioon]]e, kus osalesid [[Abraham Maslow]], [[Stanislav Grof]], [[Anthony Sutich]] ja teised, otsustati Grofi ettepanekul psühholoogia uue suuna nimetuseks võtta "transpersonaalse psühholoogia".

Transpersonaalset psühholoogiat on mainitiesimest esmakordseltkorda mainitud [[Teadusajakiri|ajakirja]] [[The Journal of Transpersonal Psychology]] esimeses numbris [[1969]]. aastal. Psühholoogiaharuna kuulutas transpersonaalne psühholoogia ametlikult oma olemasolu [[1972]]. aastal, kui [[California]]s ([[USA]]) loodi [[Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsioon]] (''Association for Transpersonal Psychology'').<ref name="holis"/>

Transpersonaalne lähenemine on jälgitav William Jamesi, [[Erik Erikson]]i, Abraham Maslowi, Roberto Assagioli, Carl Gustav Jungi ningja [[Ken Wilber]]i töödes, kes kõik panid tähele, et [[teadvus|inimteadvuse]] funktsioneerimine järgib skeemi: esmalt iseseisva, funktsioneeriva [[ego]] eristamine ning seejärel ego ületamine, egole omasest kiindumusest ja klammerdumisest vabanemine.<ref name="asso"/>

Transpersonaalse psühholoogia klassikute seas on lisaks eelpoolmainitud Maslowile, Sutichile, Grofile ja Wilberile ka [[Charles Tart]], [[Ram Dass]], [[Jack Kornfield]], [[Steven Levine]], [[Frances Vaughan]], [[Larry Dossey]], [[Jean Hardey]] ja [[John Welwood]].<ref name="holis"/>

Paljudes [[riik]]ides ei tunnistata transpersonaalset psühholoogiat [[teadusdistsipliin]]ina, põhjendades seda teaduslike aluste puudumisega ningja uuritavate alade mittemõõdetavusega. Tähelepanuväärne pööre toimus [[1996]]. aastal, kui Briti Psühholoogia Selts moodustas oma struktuuris transpersonaalse psühholoogia osakonna.

[[Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon|Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni]] (ESTRA) eesmärgiks on transpersonaalse vaatenurga tutvustamine ning sellealase teadusliku ja praktilise tegevuse arendamine [[Eesti]]s. ESTRA president on [[Tartu]]s töötav [[transpersonaalne hüpnoanalüüs|transpersonaalse hüpnoanalüüsi]] looja<ref name="ülik"/> ja [[psühhoteraapia|psühhoterapeut]] [[Jure Biechonski]], kelle nime leiame [[Euroopa Transpersonaalne Assotsiatsioon|Euroopa Transpersonaalse Assotsiatsiooni]] kodulehel professionaalsete liikmete (''Professional Members'') nimistust<ref name="proff"/>. Samast nimekirjast leiame ka [[TRÜ|Tartu ülikooli]] lõpetanud ja praegu [[Peterburi]]s resideeruva [[molekulaargeneetika|molekulaargeneetiku]] [[Tõnu Soidla]], kes on [[Venemaa]]l transpersonaalsete uuringute üks juhtfiguure<ref name="soidla"/><ref name="proff"/>.