Lev Trotski: erinevus redaktsioonide vahel

[[Nõukogude Liit|Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu]] algusaegadel oli Trotski mõjukas poliitik. Ta oli välisasjade rahvakomissar, sõjaasjade rahvakomissar, [[Punaarmee]] rajaja. Pärast [[Lenin]]i surma ([[1924]]) alanud võimuvõitluses tõrjus [[Jossif Stalin|Stalin]] Trotski partei juhtkonnast välja. Trotski pagendati [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidust]] ning hiljem tapeti Nõukogude [[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus|julgeolekuorganite]] agendi poolt [[Mehhiko]]s, kus ta organiseerisoli organiseerinud poliitilist võitlust Stalini vastu, kuid kommunistliku riigikorralduse poolt, soovides ise juhtida [[NSV Liit]]u ja kommunistlikku liikumist.

Välismaale jõudes liitus Trotski poliitilise tegevusega [[Suurbritannia]]s, [[London]]is, kus osales sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajalehe [[Iskra (Venemaa ajaleht)|Iskra]] toimetuses, kus tegutsesid ka [[Georgi Plehhanov]], [[Veera Zassulitš]], [[Juli Martov]], ja [[Vladimir Lenin]]. Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei sisemises fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale "demokraatlikule tsentralismile", mille eesmärk, oli parteiliikmete iseseisvuse vähendamine ja partei juhtorgani poolt määratud suundade vastuvaidlematut järgimist. [[1903]]. aastal lõhenes [[VSDTP]] kaheks tiivaks: [[Lenin]]i juhitud äärmuslikeks [[bolševik]]eks ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks [[menševik]]eks. Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõningaid Lenini ideid, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt, ent samas ei leidnud ta ka menševike mõtted eriti atraktiivsed olevat. Nii eraldus ta sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ning püüdis hiljem korduvalt nende lepitaja olla.