Kelgutamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
 
5. rida:
Kelgutamine on talvine harrastus, ka kehakultuuri ja talispordi ala.
 
Esimesed teated kelgutamise kohta pärinevad [[1480]]. aastast [[Norra]]st. Laialdasemalt hakati kelgutamist harrastama umbes [[1520]]. aastalaasta paiku [[Kesk-Euroopa]]s.
 
Kelgutamine kui võistlussport hakkas arenema 19. sajandil. Esimene kelgurada ehitati valmis [[Šveitsi Alpid]]es [[1879]]. aastal. Rahvusvaheline suurvõistlus kelgutamises toimus esimest korda [[1883]]. aastal Davosi-Klostersi üle 3 kilomeetri pikkusel rajal. Osalejaid oli [[Holland]]ist, [[Saksamaa]]lt, [[Šveits]]ist, [[Inglismaa]]lt ja isegi üks paar [[Austraalia]]st. VõitjaksVõistluse tulivõitis šveitslane [[Peter Minsch]]i. Kelgutati kõige tavalisema istekelguga.
 
[[1884]]. aastal projekteeris inglise major W. H. Bulpett [[Sankt Moritz]]i lähedale Cresta külla 1200 m pikkuse kelguraja, millest sai aastakümneteks kelgutamise Meka. Niinimetatud Cresta Runi rada oli kuulus üle maailma.
 
[[1913]]. aastal asutati Saksamaa, Šveitsi ja [[Austria]] kelgutajate eestvedamisel [[Dresden]]is esimeseesimene rahvusvahelise kelgutamisühing, mis juba järgmisel aastal korraldas esimesed [[Euroopa]] meistrivõistlused. [[1923]]. aastal asutati [[Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon]], mille juurde moodustati kelgutamisühing. Iseseisev [[Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon]] ([[FIL]]) asutati [[1957]]. aastal.
 
==Vaata ka==