Bhikkhu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
mahuvad mõlemad pildid
pisitäiend
3. rida:
'''Bhikkhu''' ([[paali keel]]es) on [[theravaada]][[Budism|-budismis]] almustest elatuv [[munk]]<ref>T.W. Rhys Davids and William Stede (eds.), ''The Pali Text Society’s Pali-English Dictionary'', Electronic Edition, (London: Pali Text Society, 1999), p. 1144.</ref>, täieliku pühitsuse saanud meessoost Buddha õpetuse järgija. Vastav [[nunn]]a nimetus paali keeles on '''''bhikkhunī'''''.
 
Bhikkhu (sanskriti keeles ''bhikṣu''; paali keeles ''bhikkhu''; tiibeti keeles ''dge slong''; hiina keeles ⽐丘 ''biqiu''; jaapani keeles ''biku'') täpne tõlkevaste on ‘kerjus’ (tuletis sanskriti verbijuurest ''bhikṣ'' ‘kerjama’), mis viitab omandi puudumisele ja sellele, et mungad pidid oma toitu kerjama.<ref>[[Ida mõtteloo leksikon]]. [https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Kerjusmunk]</ref> [[Šākjamuni|Buddha]] pöördus oma kaaslaste poole alati selle sõnaga (''"Bhikkhud!"''), mis tol ajal ei tähendanud muud kui ''"Kerjused!"''. Tänapäeval tõlgetes kasutatakse tavaliselt sõna ''"Mungad!"'' või jäetakse üldse tõlkimata.

Almuste kogumine on [[theravaada]] budismi maades ([[Tai|Tais]], [[Myanmar|Myanmaris]], [[Sri Lanka|Sri Lankal]] jm) munkade jaoks oluline ka praegu. Hommikusel (või ka lõunasel) [[piṇḍapāta]]l, toidu-almuse kogumise ringil, kõnnivad nad silmi maast tõstmata, kelleltki midagi palumata, võttes vastu üksnes seda, mida neile vabatahtlikult, küsimata pakutakse.[[File:Almsbowl2.jpg|thumb|left|[[Kerjakauss]] almuste kogumiseks]]
Varajases budismis oli kerjusmunga sünonüümiks ka ‘erakrändur’ (sanskriti keeles ''parivrājaka''), kuna neil puudus püsiv eluase. Ajapikku aga jäi mungakogudus paikseks ja tänapäeval elab enamik munki [[klooster|kloostrites]]<ref>[[Ida mõtteloo leksikon]]. [https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Kerjusmunk]</ref>.
 
10. rida ⟶ 12. rida:
''[[Upāsaka]]'' (meessoost) või ''upāsikā'' (naissoost) on ([[Siddhārtha Gautama|Gautama Buddha]] õpetuse) ilmikjärgija, kes ei ole pühitsetud mungaks, nunnaks ega noviitsiks, kuid kes juhindub "Viiest tõotusest". Peamine sisuline erinevus ''[[upāsaka]]'' ja bhikkhu vahel on see, et lisaks loobumisele pahedest on bhikkhu loobunud ka varast ja kodust. Formaalne erinevus seisneb pühitsuses, kuid loomulikult võib igaüks elada sündsalt ja ausalt, ilma kedagi kahjustamata ning selleks ei pea luba küsima ega õnnistust otsima.
 
Bhikkhud elatuvad toetajate [[Annetamine|annetustest]]. Bhikkhu pole preester, ta ei ole vahendaja jumala ja inimese vahel. Bhikkhu on valinud [[Tsölibaat|tsölibaadi]] ja vaesuse ehk maistest asjadest vaba elu. Algselt ja ideaalselt vajab bhikkhu vaid [[Mungarüü|rüüd]] keha katmiseks ja [[kerjakauss|kaussi]] toidu kerjamiseks ning neid saab ta ka ise endale valmistada. Tal pole ka tavaeluga seotud kohustusi, kuid ta on seotud lubadusega pidada kinni 227 reeglist (''bhikkhunī'' järgib 311 reeglit), mille ta on võtnud enesele vabatahtlikult.
 
Bhikkhu viibib tavaliselt kloostris ehk [[vihaara]]s, kuid ta võib olla ka mujal või rännata vabalt ringi. Kuna bhikkhu on idee poolest kodutu, siis pole ta ka jäigalt kinnistatud ühe või teise kloostri külge. Üldiselt on bhikkhu teretulnud mistahes riigi ja koolkonna budistlikus kloostris. Üksnes ''[[vassa]]'' ajal (vihmaperioodil) peavad bhikkhud reeglina püsima ühes kindlas kohas. Bhikku staatuse määrab suuresti see, mitmel ''vassal'' ta on olnud.
 
Bhikkhu (või bhikkhunī) väliseks tunnuseks on [[mungarüü]] ([[sanskriti keel]]es ''cīvara'' või ''kāṣāya''), mis oli algselt määrdunud kollakat tooni; selliseid kantakse ka tänapäeva [[theravaada]] budismi maades. Ehkki bhikkhudel (bhikkhunīdel) on [[sangha]]s ja [[vihaara|kloostris]] erinevad õigused ja kohustused –staatused, kannavad nad kõik ühesuguseid rüüsid, ilma mingite täiendavate tunnusmärkideta.
 
Bhikkhu saab igal ajal loobuda oma staatusest, minnes ilmalikku ellu, ning võib ka jälle uuesti bhikkhuks saada.<ref>Nyanatiloka, ''Buddhist Dictionary: A Manual of Buddhist Terms and Doctrines'', Edited by Venerable Nyanaponika, "Taṇhā", (Chiang Mai: Silkworm Books, 2007), p. 38.</ref>