Erinevus lehekülje "Male" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 113 baiti ,  1 aasta eest
P
pisitoimetamine
(Kat - Lauamängud)
P (pisitoimetamine)
[[Pilt:Taagepera Castle 10.jpg|pisi|Luksuslik malelaud]]
 
'''Male''' on [[strateegiamäng|strateegiline]] [[lauamäng]] kahele mängijale, seda mängitakse nelinurksel 64 (8×8) ruuduga vahelduvate värvidega mängulaual. Mõlemad mängijad alustavad 16 [[malend]]iga ning eesmärk on matistada vastase kuningas.
 
== Traditsioonilise male mängureeglid ==
**vangerdamise käigus ei tohi kuningas liikuda üle välja, mis on tule all;
**vangerdamise lõpus ei tohi kuningas jääda tule alla;
**kõik ruudud kuninga ja vangerdatava vankri vahel peavad olema tühjad.
 
Vangerdust alustatakse alati kuningast, sest muidu võidakse seda lugeda lihtsalt vankrikäiguna. Pealegi ei pruugi vangerdajal kohe meelde tulla, kui palju liigub vanker pikas vangerduses.
===Olukorrad===
*[[Tuli (male)|Tuli]] – kui vastaspoole malend ründab kuningat, siis öeldakse, et kuningas on tule all. Tule all olev mängija peab oma kuninga ohutusse kohta viima, või tooma vahele oma malendeid. Keelatud on teha käiku, mis jätab või asetab kuninga tule alla.
 
*[[Matt (male)|Matt]] – kui kuningas on tule all ning pole võimalik teha ühtegi käiku ilma tule alla sattumata, siis öeldakse, et tegemist on matiga. Mati saanud mängija kaotab mängu.
 
*[[Patt (male)|Patt]] – kui kuningas ei ole tule all, kuid pole võimalik teha ühtegi reeglipärast käiku, siis öeldakse, et tegemist on patiga. Patiseisu puhul loetakse mäng lõppenuks viigiga.
 
*[[Igavene tuli]] – nii nimetatakse olukorda, mil tulest ära käinud kuningale saab taas tuld anda. Mäng lõpeb viigiga, kui kuningas on käinud edasi-tagasi 3 korda.
 
 
===Käikude üleskirjutamine===
Males kasutatakse käikude ülesmärkimiseks enamasti [[Algebraline notatsioon|algebralist notatsiooni]], mis on ainus notatsioon, mida FIDE tunnustab<ref>[http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/koodeks/FIDE.pdf FIDE malekoodeks]</ref>. Lühendatud algebralise notatsiooni formaat on "malendi lühend – liin, kuhu malend liikus – rida, kuhu malend liikus". Näiteks tähendab ''Lg5'', et lipp käis g-liinile, 5. reale (väljale g5). Malendite lühendid eestikeelses notatsioonis on nende algustähed: ''K'' – kuningas, ''L'' – lipp, ''V'' – vanker, ''O'' – oda, ''R'' – ratsu. Etturikäigu tähistamiseks ei kasutata tähte ''E'', seega ''e4'' tähendab, et ettur käis väljale e4. Kui kaks sama tüüpi malendit saavad käia samale väljale, kasutatakse nende eristamiseks veel üht tähte või numbrit, nt ''Rgf3'' tähendab, et f3-le käis ratsu, mis asus g-liinil. ''R5b6'' tähendab, et b6-le käis ratsu, mis asus 5. real.
 
Löömise korral lisatakse malendi sihtvälja ette "x". ''Oxf3'' tähendab, et oda lõi malendi f3-l.
Malekäikude kommenteerimisel kasutatakse kirjavahemärke. ''!'' on hea käik, ''!!'' on suurepärane, raskesti leitav käik, ''?'' on halb käik, ''??'' on raske viga, ''!?'' on tähelepanu vääriv käik, mis ei ole tingimata parim, ''?!'' on kahtlane käik, mille ümberlüket on raske leida.
 
Kuni 1981. aastani lubas [[FIDE]] kasutada ka [[kirjeldav notatsioon|kirjeldavat notatsiooni]], millest on levinumad inglise ja hispaania variant.
 
Kirimales ja eriti rahvusvahelistel võistlustel leiab kasutamist [[ICCF-i numbriline notatsioon]]. Süsteem on välja pakutud sakslase J. W. D. Wildti poolt ning on tuntud ka nimedega Kochi notatsioon või Venemaal (ja endises NSV Liidus) ka kui Savenkovi notatsioon.
 
Maleseisude üleskirjutamisel on kasutusel [[Forsythi–Edwardsi notatsioon]] (FEN) ning [[male960]] jaoks selle arendused Shredder-FEN ja [[X-FEN]].
Male strateegia seisneb pikaajaliste plaanide tegemises ja ellu viimises (näiteks millistele väljadele [[vigur (male)|vigurid]] paigutada). Malemängu taktika moodustab osaliste probleemide edukas lahendamine. Taktikat ja strateegiat ei saa täielikult eraldada, kuna paljud strateegilised eesmärgid saavutatakse taktikaliste operatsioonide abil ja paljud taktikalised võimalused tekivad eelneva strateegilise võitluse tagajärjel.
 
Malepartii jagatakse tavaliselt kolmeks osaks: [[Maleavang|avang]] (tavaliselt esimesed 10–25 käiku, mille jooksul malendid paigutatakse soodsatele positsioonidele ehk arendatakse), [[Male_keskmängMale keskmäng|keskmäng]], kus toimuvad otsesed kokkupuuted vastase jõududega ja [[Male_lõppmängMale lõppmäng|lõppmäng]], kus laual on vähe nuppe ja kuningate osa võitluses suureneb. Lõppmängu iseloomustab veel see, et mängijate üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine, mis sageli on otsustav.
 
=== Taktika ===
Taktika seisneb enamasti lühiajalistes tegevustes, mida on inimesel ja arvutil võimalik ette arvestada. Arvestuse sügavus sõltub mängija võimest. Pikk ettearvestamine on vaiksemates seisudes tihti raske ja pole praktiline, kuid seisudes, kus käikude arv on piiratud ja paljud variandid forsseeritud (sunnitud), arvestavad tugevad mängijad pikki variante.
 
Lihtsad ühe- või kahekäigulised taktikalised operatsioonid (ähvardused, vahetused ja [[kahvel_kahvel (male)|kahvlid]]) võivad moodustada kombinatsiooni (sunnitud käikudest koosnevad järjestikused taktikalised operatsioonid). Taktikaliste operatsioonide liigid on: [[sidumine_sidumine (male)|sidumine]], [[kahvel_kahvel (male)|kahvel]], [[äratõmbetuli]], [[vahekäik_vahekäik (male)|vahekäik]], [[kõrvalejuhtimine_kõrvalejuhtimine (Male)|kõrvalejuhtimine]], malendi kriitilisele väljale juhtimine, [[kahing]] ja [[tulejoone sulgemine]].
 
=== Strateegia ===
Malemängu strateegia koosneb pikaajaliste plaanide tegemisest ja ellu viimisest ning seisu hindamisest malemängu üldiste printsiipide alusel. Seisu hindamisel peavad mängijad arvesse võtma mitmeid faktoreid: laual olevate malendite väärtus, olukord [[tsenter_tsenter (male)|tsentris]], [[etturistruktuur]], kuninga ohutus ja kontroll tähtsate väljade üle.
 
Positsiooni hindamisel kuulub esmajärjekorras vaatlusele jõudude materiaalne vahekord, mis selgitatakse kummagi poole malendite keskmise väärtuste liitmisel. Tavaliselt on etturi väärtus 1 punkt, ratsu ja oda väärtus on 3 punkti, vankri väärtus on 5 punkti ja lipu väärtus on 9 punkti. Kuningal puudub punktiline väärtus, kuna mati korral on partii lõppenud. Lõppmängus on kuningas tugevuselt natuke parem kui oda ja ratsu, kuid nõrgem kui vanker. Malendite väärtus ei ole püsiv ja sõltub konkreetsest olukorrast ning seda mõjutavad mitmed tegurid: malendi paigutus (näiteks on viimase rea lähedale jõudnud etturid väärtuslikumad), malenditevaheline koordinatsioon (kaks oda on tihti efektiivsemad kui oda ja ratsu) ja seisu tüüp (ratsu on tihti kinnises seisus odast tugevam ja oda on tihti lahtises seisust ratsust tugevam).
 
Teine tähtis faktor seisu hindamisel on [[etturistruktuur]]. Kuna etturi liikumisvõime on teiste malenditega võrreldes piiratud, on etturite asetus staatiline ning määrab kauaks seisu strateegilise iseloomu. Nõrkused etturistruktuuris nagu [[isoleeritud_ettur|isoleeritud etturidettur]]id, [[kaksiketturid]], [[kolmiketturid]], [[mahajäänud_ettur|mahajäänud etturidettur]]id ja [[auk_auk (male)|augud]] püsivad sageli kaua. Etturistruktuuri nõrgestamine pole üldiselt soovitatav, välja arvatud juhul, kui seda ei kompenseeri muud tegurid.
 
=== Avang ===
Põhilised strateegilised eesmärgid avangus on sarnased üldiste strateegiliste eesmärkidega males.
 
* ''Arendus'': on [[vigur_vigur (male)|vigurite]] (ennekõike odade ja ratsude) võimalikult soodne paigutus.
* ''Kontroll tsentri üle'': võimaldab malenditel kiiremini liikuda igasse laua ossa ja piirab vastase võimalusi.
* ''Kuninga ohutus'': oluline on kindlustada kuningas vastase rünnakuvõimaluste eest. Tihti kasutatakse selleks vangerdust.
* ''Etturistruktuur'': mängijad püüavad vältida nõrkusi oma etturistruktuuris ja tekitada neid vastasele.
 
Kuna valged teevad esimese käigu, on enamiku mängijate arvates nendel sellega väike eelis, sest see annab valgetele [[initsiatiiv_initsiatiiv (male)|initsiatiivi]]. Mustade eesmärgiks on valgete eelis neutraliseerida ja seis võrdsustada.
 
====Vaata ka====
Keskmäng algab pärast avangu lõppemist. Avangu ja keskmängu vahel puudub selge piir, kuid tavaliselt loetakse keskmäng alanuks, kui enamik vigureid on arendatud (samamoodi puudub selge piir kesk- ja lõppmängu vahel). Keskmängus peavad mängijad koostama mänguplaani seisu omaduste põhjal, kuna avanguteooria on lõppenud, ja samas arvestama taktikaliste võimalustega. Enamik kombinatsioone toimub keskmängus. Kombinatsioonid on tihti seotud rünnakuga vastase kuningale.
 
Avangud võib jagada nendes tekkinud etturistruktuuri järgi gruppidesse. Sarnase etturistruktuuriga seisudes tekivad tüüpilised strateegilised plaanid, näiteks vähemusrünnak, mis on liputiival vähem ettureid omava poole edasitung etturitega sellel tiival.
 
Teine tähtis probleem keskmängus on millal ja kuidas malendeid vahetada ehk [[lihtsustamine_lihtsustamine (male)|lihtsustada]] ning üle minna lõppmängu. Väikest materiaalset ülekaalu on võiduks realiseerida võimalik ainult lõppmängus, seega peab tugevam pool valima sobiva viisi lõppmängu minekuks. Tuleb arvestada, et kõik lõppmängud pole materiaalset ülekaalu omavale poolele kasulikud. Näiteks ei ole lahkvärviliste odade lõppmängus, kus ühel poolel on mustaväljaline ja teisel valgeväljaline oda, mõnikord isegi kaheetturiline ülekaal võiduks piisav.
 
=== Lõppmäng ===
== Ajalugu ==
=== Male eelkäijad ===
Male on tõenäoliselt pärit [[India]] mängust [[tšaturanga]]st, ([[Sanskriti_keel|sanskriti keeleskeel]]es "neli väeliiki" – [[jalavägi]], [[ratsavägi]], [[elevant|elevandid]] ja [[sõjavanker|sõjavankrid]], mida vastavalt esindasid nupud, mis arenesid välja tänapäeva male etturiks, ratsuks, odaks ja vankriks) mis tekkis umbes [[6. sajand]]il <ref name="Leibs92"/><ref name="Robinson34"/><ref name="Murray"/><ref name="Bird63"/> . Esimesed säilinud tõendid malest pärinevad umbes 600. aastast India naabruses olnud [[Sassaniidide impeerium]]i aladelt, kus mängu tunti [[šatrang]]i nime all. Šatrangi mainitakse kolmes keskpärsiakeelses tekstis. Pärast seda, kui moslemid 633–44 Pärsia vallutasid, levis mäng islamimaailma, kus seda kutsuti [[šatrandž]]iks (''shatranj''). Hispaania keeles sai ''shatranj''-ist ''ajedrez'', portugali keeles ''xadrez'' ja kreeka keeles ''zatrikion'', kuid muudes Euroopa keeltes hakati malet kutsuma pärsiakeelse sõna ''shāh'' ("kuningas") järgi (näiteks ingliskeelsed sõnad ''chess'' ("male") ja ''check'' ([[tuli (male)|"tuli"]]).
 
Lääne-Euroopasse ja Venemaale jõudis mäng vähemalt kolme eri marsruudi kaudu. Aastaks 1000 oli mäng levinud üle kogu Euroopa<ref name="Hooper173175" />. Kuulus 13. sajandi käsikiri "[[Libro de los juegos]]" kirjeldab šatrandži koos [[triktrak]]i ja [[täringumäng]]uga. Teise teooria kohaselt on male eelkäija ''[[xiangqi]]'' ehk Hiina male<ref name="Li" />, kuid see on vaidlustatud<ref name="Banaschak" />.
13. sajandi alguses hakati Lõuna-Euroopas šatrandži reegleid muutma ja 1475. aastaks meenutas mäng suures osas tänapäevast malet. Põhilised uuendused toimusid Hispaanias ja Itaalias<ref name="Calvo" />: [[ettur]]itele anti võimalus liikuda oma esimesel [[käik (mäng)|käigul]] kahe välja võrra ning võimalus [[löömine (mäng)|lüüa]] etturit ''[[en passant]]''; [[oda (male)|oda]]d said võimaluse liikuda mööda vaba [[diagonaal]]i kuitahes kaugele (varem said nad liikuda üksnes kahe välja võrra mööda diagonaali), kuid nad kaotasid võime hüpata üle teiste malendite; [[lipp (male)|lipp]] omandas võime liikuda kuitahes kaugele mistahes suunas, nii et sellest sai kõige võimsam [[malend]]<ref name="Yalom" /> (varem sai ta liikuda ainult ühe välja võrra diagonaalis). Täpselt fikseerimata olid veel [[vangerdus|vangerdamise]] reeglid ning [[patt (male)|pati]]seisu tagajärg (viimases lepiti lõplikult kokku 19. sajandi alguses).
 
15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku [[Luis Ramirez de Lucena]] ''Repetición de Amores y Arte de Ajedrez'' ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu [[Pedro Damiano]] Portugalist, [[Giovanni Leonardo di Bona]], [[Giulio Cesare Polerio]] ja [[Giachino Greco]] Itaaliast ning Hispaania piiskop [[Ruy López de Segura]] hakkasid uurima [[avang]]ut ja analüüsima lihtsamaid [[lõppmäng_lõppmäng (male)|lõppmänge]].
 
18. sajandil muutus kandvaks jõuks males Prantsusmaa. Kaks kõige tähtsamat Prantsuse meistrit olid helilooja ja muusik [[François-André Danican Philidor]], kes avastas etturite olulisuse strateegias ja hiljem [[Louis-Charles Mahé de La Bourdonnais]], kes 1834 võitis kuulsas matšide seerias Iiri meistrit [[Alexander McDonnell]]i. Sel perioodil olid maleelu keskusteks kohvikud Euroopa suurlinnades, näiteks [[Café de la Régence]] Pariisis ja [[Simpson's Divan]] Londonis<ref name="Bird2008" />.
 
=== Spordialaks kujunemine (1850–1945) ===
Tänapäevases mõistes esimene maleturniir peeti [[Londoni_maleturniir_1851Londoni maleturniir 1851|1851 Londonis]]. Selle võitis tollal suhteliselt tundmatu Saksa meister [[Adolf Anderssen]]. Andersseni hakati pidama parimaks maletajaks maailmas ning tema leidlik ja energiliselt ründav mängukäsitlus muutus sel perioodil tüüpiliseks, kuigi hiljem hakati seda pidama [[Strateegia_Strateegia (male)|strateegiliselt]] pealiskaudseks<ref name="Hartston36" />. Säravaid mänge nagu Andersseni [["Surematu partii"|"surematu partii"]] ja [["Igihaljas partii"|"igihaljas partii"]] peeti malekunsti tipuks.
 
Kaks noorema põlvkonna mängijat, [[Paul Morphy]] ([[imelaps]], kes võitis oma lühikese tähelennu ajal (1857–1863) kõiki vastaseid peale [[Howard Staunton]]i, kes keeldus temaga mängimast) ja [[Wilhelm Steinitz]] viisid arusaama malemängust uuele tasemele. Morphy edu tagas korrektse strateegia ja rünnakumängu ühendamine, ta teadis intuitiivselt, kuidas rünnakut ette valmistada. [[Praha]]s sündinud Steinitz kirjeldas, kuidas vältida nõrkusi enda seisus ja kuidas tekitada ja ära kasutada nõrkusi vastase seisus<ref name="Steinitz" />. Steinitz oli esimene maletaja, kes analüüsis seisu malelaual elementide haaval<ref name="Kasparov6a" />. Enne Steinitzit tõid mängijad oma lipu varakult välja, ei arendanud täielikult oma malendeid ja üritasid kiiresti vastase kuningat rünnata. Kaitsemängu tase oli nõrk ja mängijad ei koostanud strateegilisi plaane<ref name="Kasparov11a" />. Lisaks oma saavutustele maleteoorias pani Steinitz aluse maailmameistrivõistluste traditsioonile – Steinitzi võiduga lõppenud 1886. aasta matši Saksa meistri [[Johannes Zukertort]]i vastu peetakse esimeseks ametlikuks [[male maailmameistrivõistlused|male maailmameistrivõistluseks]]. Steinitz kaotas tiitli 1894 palju nooremale Saksa matemaatikule [[Emanuel Lasker]]ile, kes oli maailmameister 27 aastat (seni pikim tiitli hoidmise aeg).
Saksakeelsete maletajate domineerimise lõpetas [[Kuuba]] [[imelaps]] [[José Raúl Capablanca]] (maailmameister 1921–1927), kes eelistas mängida lihtsaid seise ja lõppmänge. Capablanca ei kaotanud aastani 1924 kaheksa aastat järjest mitte ühtegi mängu. Pärast Capablancat sai maailmameistriks [[Venemaa]]l sündinud Prantsuse maletaja [[Aleksandr Alehhin]], kes suri maailmameistrina 1946. Alehhin kaotas 1935 maailmameistritiitli ajutiselt [[Max Euwe]]le, kuid võitis selle kaks aastat hiljem tagasi.
 
Kahe maailmasõja vahel uuendas maleteooriat nn. [[hüpermodernism_hüpermodernism (male)|hüpermodernistide]] koolkond, mille tuntumad esindajad on [[Aron Nimzowitsch]] ja [[Richard Réti]]. Hüpermodernistid pooldasid tsentri kontrollimist vigurite, mitte etturite abil ja provotseerisid vastaseid ettureid tsentrisse paigutama, et neid hiljem rünnata.
 
19. sajandi lõpus kasvas turniiride ja matšide arv kiiresti. [[Suurmeister_Suurmeister (male)|Suurmeistri]] tiitel tekkis väidetavalt 1914 kui Vene tsaar [[Nikolai II]] andis sellise nimetuse viiele maletajale: Laskerile, Capablancale, Alehhinile, [[Siegbert_TarraschSiegbert Tarrasch|Tarraschile]] ja [[Frank_MarshallFrank Marshall|Marshallile]]. Tiitliga autasustamise traditsiooni jätkas [[FIDE]] (Rahvusvaheline Maleföderatsioon), mis rajati 1924 Pariisis. 1927 peeti esimesed [[naiste maailmameistrivõistlused males]], mille võitis Tšehhist pärit Inglise meister [[Vera Menchik]].
 
=== Pärast Teist maailmasõda (1945–) ===
Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. [[1948. aasta male maailmameistrivõistlused]] võitis [[Mihhail Botvinnik]], millega algas [[Nõukogude_LiitNõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt Nõukogude Liitu – [[Robert Fischer]] (maailmameister 1972–1975)<ref name="Kasparov78b" />. Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata<ref name="Kasparov7b" />.
 
Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt [[Tsoonidevaheline_turniirTsoonidevaheline turniir|tsoonidevahelisele turniirile]], kus nad võistlesid [[tsooniturniir|tsooniturniiridelt]]idelt edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi [[pretendentide_turniir|pretendentide turniirileturniir]]ile, mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile [[Vassili Smõslov]]ile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele [[Läti]] imelapsele, tugevale [[taktika_taktika (male)|taktikule]] [[Mihhail Tal]]ile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi.
 
Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija [[Tigran Petrosjan]] [[Armeenia]]st hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga [[Boriss Spasski]] (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn [[Male_maailmameistrivõistlused_1972Male maailmameistrivõistlused 1972|Sajandi matšil]]) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja väljastpoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane [[Robert Fischer]], kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer [[Anatoli Karpov]]i vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit [[Viktor Kortšnoi]] vastu ning oli 1970ndatel ja 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis [[Garri Kasparov]] [[Aserbaidžaan]]ist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister [[Nigel Short]] FIDEst lahku ja rajasid [[Professionaalse Male Assotsiatsioon]]i (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli [[Vladimir Kramnik]]ule Venemaalt. [[Male_maailmameistrivõistlused_2006Male maailmameistrivõistlused 2006|Male MM 2006]] ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister [[Veselin Topalov]]it ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile [[Viswanathan Anand]]ile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu.
 
== Male Eestis ==
Tänapäeval on male organiseeritud spordiala. Rahvusvahelisel tasemel korraldab malesporti [[FIDE]] (Fédération Internationale des Échecs). Enamikus maades on riiklikud maleorganisatsioonid, mis omakorda on FIDE liikmed. FIDE on [[Rahvusvaheline Olümpiakomitee|Rahvusvahelise Olümpiakomitee]] liige, kuid male pole kunagi olnud [[olümpiamängud]]e osa. Olemas on eraldi riikidevahelised võistkondlikud [[maleolümpia]]d, mida peetakse iga kahe aasta tagant.
 
Praegu on male maailmameister [[Magnus Carlsen]] [[Norra]]st. Naiste maailmameister on [[Hou Yifan]] [[Hiina]]st. Kõrgeima reitinguga naine [[Judit Polgár]] pole [[naiste_male_maailmameistrivõistlusednaiste male maailmameistrivõistlused|naiste maailmameistrivõistlustel]] osalenud ning eelistab võistelda tugevaimate meestega.
 
Lisaks maailmameistrivõistlused kuuluvad tähtsate individuaalsete võistluste hulka veel [[juunioride_male_maailmameistrivõistlusedjuunioride male maailmameistrivõistlused|juunioride maailmameistrivõistlused]], [[Euroopa_male_meistrivõistlusedEuroopa male meistrivõistlused|Euroopa meistrivõistlused]] ja riikide meistrivõistlused. Prestiižsed võistlused, kuhu pääseb ainult kutsetega, on [[Linarese_maleturniirLinarese maleturniir|Linarese turniir]] [[Hispaania]]s, [[Dortmund_Sparkassen_Chess_MeetingDortmund Sparkassen Chess Meeting|Dortmund Sparkassen]] [[Saksamaa]]l ja [[Tata_Steel_maleturniirTata Steel maleturniir|Tata Steel]] [[Holland]]is.
 
Tähtsamad võistkondlikud võistlused on [[maleolümpia]] ja [[Euroopa võistkondlikud malemeistrivõistlused]]. 2010 toimus [[Venemaa]]l [[Hantõ-Mansiisk]]is 39. maleolümpia, mille võitis [[Ukraina]]. Naiste arvestuses võitis Venemaa.
 
Peale nende mainekate ürituste toimub maailmas igal aastal erineval tasemel tuhandeid turniire, matše ja festivale. [[Rahvusvaheline Mõttespordi Liit]] tunnustab malet mõttespordina koos teiste [[oskusmäng]]udega nagu [[bridž]], [[go]] ja [[Scrabble]].
=== Tiitlid ja paremusjärjestus ===
Rahvusvahelisi tiitleid omistab maletajatele FIDE.
* [[Suurmeister (male)|Suurmeister]] (lühendatakse GM, mõnikord ka IGM): tiitel antakse maailmaklassi mängijatele. Peale maailmameistri on kõrgeim võimalik tiitel "suurmeister". Tiitli saamise tingimuseks on vähemalt korraks üle 2500 [[Elo_reitingusüsteemElo reitingusüsteem|Elo reitingu]] omamine ja kolme suurmeistrinormi täitmine turniiridel, kus osaleb veel suurmeistreid ja maletajaid teistest riikidest. Suurmeistritiitel omistatakse maletajale ka siis, kui ta tuleb juunioride maailmameistriks.
* [[Rahvusvaheline meister]] (lühendatakse IM): tiitli saamise tingimused on sarnased suurmeistri omadega: kolm normi ja minimaalne Elo reiting 2400.
* [[FIDE meister]] (lühendatakse FM): maletaja kvalifitseerub tiitlile, kui tema reiting on vähemalt 2300.
Kõiki tiitleid antakse nii meestele kui ka naistele. Olemas on eraldi tiitlid naistele (näiteks naiste suurmeister ehk WGM). Alates aastast 1978, kui [[Nona Gaprindašvili]] sai esimese naisena absoluutse suurmeistritiitli (GM), on see tiitel antud paljudele naismaletajatele.
 
Rahvusvahelisi tiitleid antakse ka maleülesannete koostajatele ja lahendajatele ning [[kirimale|kirimaletajatele]]tajatele. Kohalikke tiitleid võivad anda ka riiklikud organisatsioonid, näiteks kasutatakse USAs eksperdi tiitlit. Selliseid tiitleid antakse tavaliselt edasijõudnud mängijatele, kes pole veel rahvusvahelist taset saavutanud.
 
Maletajate järjestamiseks kasutavad [[FIDE]], [[ICCF]] (Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon) ja kohalikud organisatsioonid [[Elo reitingusüsteem]]i, mille töötas välja [[Arpad Elo]]. Elo on statistiline mudel, milles mängija tulemus on [[juhuslik suurus]]. FIDE hakkas Elo reitinguid kasutama 1970. Pikka aega oli kõrgeima FIDE reitinguga (2851) oli FIDE 1999. aasta juuli ja 2000. aasta jaanuari nimekirjas [[Garri Kasparov]]. Selle ületas norralane [[Magnus Carlsen]], kelle reiting tõusis 2014. aasta märtsis 2881 punktini. Kõige värskemas edetabelis juhib ta reitinguga 2853.<ref>http://ratings.fide.com/top.phtml?list=men FIDE TOP 100</ref>
 
== Psühholoogia ==
Malepsühholoogia alane kirjandus on väga suure mahuga. [[Alfred Binet]] ja teised näitasid, et malemängu oskus põhineb teadmusel ja verbaalsetel (mitte visuaal-ruumilistel) võimetel. [[Adrian de Groot]] näitas oma doktoritöös, et malemeistrid tajuvad kiiresti seisu tähtsaid elemente. De Grooti järgi on tajul, mis on tekkinud aastatepikkuse harjutamise ja õppimisega suurem tähtsus, kui oskusel arvata käike ette. De Groot näitas, et meistrid suudavad tegelikult toimunud mängudest pärit seise peaaegu täiuslikult meelde jätta mõne sekundi jooksul. Võime meelde jätta ei ole siiski peamine faktor, kuna meistrite ja algajate tulemused olid võrdsed, kui neile näidati malelauale suvaliselt asetatud malendeid. Pigem eristab tugevamaid mängijaid nõrgematest võime ära tunda tüüpilisi mustreid.
 
Hilisemad uuringud on keskendunud malele kui [[vaimne treening|vaimse treeningu]] vahendile, eri tasemega maletajate ajukuvamisuuringutele, [[pimemale]]le, [[isiksus]]e ja [[intelligents]]i rollile malemängu oskuses, sugudevahelistele erinevustele ning töö ja talendi vahekorrale. Ericsson ja ta kolleegid on väitnud, et males kõrgele tasemele jõudmiseks piisab harjutamisest. Hiljutised uuringud näitavad, et peale harjutamise on tähtsad ka muud tegurid. Näiteks on Gobet ja ta kolleegid näidanud, et tugevamad maletajad alustavad nooremana, nende hulgas esineb rohkem vasakukäelisi ja hilistalvel või varakevadel sündinuid.
Kompositsioonmale on maleülesannete ehk maleprobleemide loomise kunst. Maleülesandeid on mitut tüüpi. Kaks kõige tähtsamat on
* matiülesanded – valge alustab ja matistab musta etteantud käikude jooksul. Selliseid ülesandeid kutsutakse "matt ''n'' käiguga", näiteks "matt kahe käiguga";
* [[Etüüd_Etüüd (Male)|etüüdid]] – ülesanded, kus tuleb leida valge võit või viik. Peaaegu kõik etüüdid on lõppmängud.
 
Kompositsioonmale on malespordi alaliik ja võistlused toimuvad nii ülesannete koostamises kui ka nende lahendamises.
== Viited ==
{{viited|allikad=
<ref name="Malekoodeks9">[[http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/malekoodeks.pdf Eestikeelne FIDE malekoodeks], lk 9</ref>
<ref name="Leibs92">Leibs, Andrew (2004). Sports and Games of the Renaissance. Westport, CT: Greenwood Publishing Group. ISBN 0-313-32772-6, lk 92</ref>
<ref name="Robinson34">Estes, Rebecca; Robinson, Dindy (1996). World Cultures Through Art Activities. Englewood, CO: Teachers Ideas Press. ISBN 1-56308-271-3, lk 34</ref>
<ref name="Bird63">Bird, Henry Edward (2008) [First published 1893]. Chess History and Reminiscences. Forgotten Books. ISBN 978-1-60620-897-7, lk 63</ref>
<ref name="Hooper173175">Hooper, David; Whyld, Kenneth (1992). The Oxford Companion to Chess, Second edition. Oxford; New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-866164-9. OCLC 25508610, lk 173–175</ref>
<ref name="Yalom">Yalom, Marilyn (2004). Birth of the Chess Queen. New York: Harper Collins Publishers. ISBN 0-06-009064-2. http://www.nytimes.com/2004/05/23/books/review/23SCHILLI.html?pagewanted=print.</ref>
<ref name="Li">Li, David H. (1998). The Genealogy of Chess. Bethesda, Md.: Premier. ISBN 0-9637852-2-2. OCLC 39281682</ref>
<ref name="Banaschak">Banaschak, Peter. "[[http://www.banaschak.net/schach/ligenealogyofchess.htm|A story well told is not necessarily true : a critical assessment of David H. Li's The Genealogy of Chess"]]</ref>
<ref name="Calvo">Calvo, Ricardo. "Valencia Spain: The Cradle of European Chess". GoddessChess. http://www.goddesschess.com/chessays/ricardovalencia.html.</ref>
<ref name="Yalom">Yalom, Marilyn (2004). Birth of the Chess Queen. New York: Harper Collins Publishers. ISBN 0-06-009064-2. http://www.nytimes.com/2004/05/23/books/review/23SCHILLI.html?pagewanted=print.</ref>
<ref name="Bird2008">Bird, Henry Edward (2008) [First published 1893]. Chess History and Reminiscences. Forgotten Books. ISBN 978-1-60620-897-7</ref>
<ref name="Hartston36">Hartston, William R. (1985). The Kings of Chess. New York: Pavilion Books. ISBN 0-06-015358-X, lk 36</ref>
<ref name="Kasparov78b">Kasparov, Garry (2003b). My Great Predecessors, part II. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-342-X. OCLC 223906486, lk 7–8</ref>
<ref name="Kasparov7b">Kasparov, Garry (2003b). My Great Predecessors, part II. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-342-X. OCLC 223906486, lk 7</ref>
<ref name="Malekoodeks9">[[http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/malekoodeks.pdf Eestikeelne FIDE malekoodeks], lk 9</ref>
}}
 
75 866

muudatust