Male: erinevus redaktsioonide vahel

'''Male''' on [[strateegiamäng|strateegiline]] [[lauamäng]] kahele mängijale, seda mängitakse nelinurksel 64 (8×8) ruuduga vahelduvate värvidega mängulaual. Mõlemad mängijad alustavad 16 [[malend]]iga ning eesmärk on matistada vastase kuningas.

**kõik ruudud kuninga ja vangerdatava vankri vahel peavad olema tühjad.

Males kasutatakse käikude ülesmärkimiseks enamasti [[Algebraline notatsioon|algebralist notatsiooni]], mis on ainus notatsioon, mida FIDE tunnustab<ref>[http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/koodeks/FIDE.pdf FIDE malekoodeks]</ref>. Lühendatud algebralise notatsiooni formaat on "malendi lühend – liin, kuhu malend liikus – rida, kuhu malend liikus". Näiteks tähendab ''Lg5'', et lipp käis g-liinile, 5. reale (väljale g5). Malendite lühendid eestikeelses notatsioonis on nende algustähed: ''K'' – kuningas, ''L'' – lipp, ''V'' – vanker, ''O'' – oda, ''R'' – ratsu. Etturikäigu tähistamiseks ei kasutata tähte ''E'', seega ''e4'' tähendab, et ettur käis väljale e4. Kui kaks sama tüüpi malendit saavad käia samale väljale, kasutatakse nende eristamiseks veel üht tähte või numbrit, nt ''Rgf3'' tähendab, et f3-le käis ratsu, mis asus g-liinil. ''R5b6'' tähendab, et b6-le käis ratsu, mis asus 5. real.

Kuni 1981. aastani lubas [[FIDE]] kasutada ka [[kirjeldav notatsioon|kirjeldavat notatsiooni]], millest on levinumad inglise ja hispaania variant.

Kirimales ja eriti rahvusvahelistel võistlustel leiab kasutamist [[ICCF-i numbriline notatsioon]]. Süsteem on välja pakutud sakslase J. W. D. Wildti poolt ning on tuntud ka nimedega Kochi notatsioon või Venemaal (ja endises NSV Liidus) ka kui Savenkovi notatsioon.

Malepartii jagatakse tavaliselt kolmeks osaks: [[Maleavang|avang]] (tavaliselt esimesed 10–25 käiku, mille jooksul malendid paigutatakse soodsatele positsioonidele ehk arendatakse), [[Male_keskmängMale keskmäng|keskmäng]], kus toimuvad otsesed kokkupuuted vastase jõududega ja [[Male_lõppmängMale lõppmäng|lõppmäng]], kus laual on vähe nuppe ja kuningate osa võitluses suureneb. Lõppmängu iseloomustab veel see, et mängijate üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine, mis sageli on otsustav.

Lihtsad ühe- või kahekäigulised taktikalised operatsioonid (ähvardused, vahetused ja [[kahvel_kahvel (male)|kahvlid]]) võivad moodustada kombinatsiooni (sunnitud käikudest koosnevad järjestikused taktikalised operatsioonid). Taktikaliste operatsioonide liigid on: [[sidumine_sidumine (male)|sidumine]], [[kahvel_kahvel (male)|kahvel]], [[äratõmbetuli]], [[vahekäik_vahekäik (male)|vahekäik]], [[kõrvalejuhtimine_kõrvalejuhtimine (Male)|kõrvalejuhtimine]], malendi kriitilisele väljale juhtimine, [[kahing]] ja [[tulejoone sulgemine]].

Malemängu strateegia koosneb pikaajaliste plaanide tegemisest ja ellu viimisest ning seisu hindamisest malemängu üldiste printsiipide alusel. Seisu hindamisel peavad mängijad arvesse võtma mitmeid faktoreid: laual olevate malendite väärtus, olukord [[tsenter_tsenter (male)|tsentris]], [[etturistruktuur]], kuninga ohutus ja kontroll tähtsate väljade üle.

Teine tähtis faktor seisu hindamisel on [[etturistruktuur]]. Kuna etturi liikumisvõime on teiste malenditega võrreldes piiratud, on etturite asetus staatiline ning määrab kauaks seisu strateegilise iseloomu. Nõrkused etturistruktuuris nagu [[isoleeritud_ettur|isoleeritud etturidettur]]id, [[kaksiketturid]], [[kolmiketturid]], [[mahajäänud_ettur|mahajäänud etturidettur]]id ja [[auk_auk (male)|augud]] püsivad sageli kaua. Etturistruktuuri nõrgestamine pole üldiselt soovitatav, välja arvatud juhul, kui seda ei kompenseeri muud tegurid.

* ''Arendus'': on [[vigur_vigur (male)|vigurite]] (ennekõike odade ja ratsude) võimalikult soodne paigutus.

Kuna valged teevad esimese käigu, on enamiku mängijate arvates nendel sellega väike eelis, sest see annab valgetele [[initsiatiiv_initsiatiiv (male)|initsiatiivi]]. Mustade eesmärgiks on valgete eelis neutraliseerida ja seis võrdsustada.

Avangud võib jagada nendes tekkinud etturistruktuuri järgi gruppidesse. Sarnase etturistruktuuriga seisudes tekivad tüüpilised strateegilised plaanid, näiteks vähemusrünnak, mis on liputiival vähem ettureid omava poole edasitung etturitega sellel tiival.

Teine tähtis probleem keskmängus on millal ja kuidas malendeid vahetada ehk [[lihtsustamine_lihtsustamine (male)|lihtsustada]] ning üle minna lõppmängu. Väikest materiaalset ülekaalu on võiduks realiseerida võimalik ainult lõppmängus, seega peab tugevam pool valima sobiva viisi lõppmängu minekuks. Tuleb arvestada, et kõik lõppmängud pole materiaalset ülekaalu omavale poolele kasulikud. Näiteks ei ole lahkvärviliste odade lõppmängus, kus ühel poolel on mustaväljaline ja teisel valgeväljaline oda, mõnikord isegi kaheetturiline ülekaal võiduks piisav.

Male on tõenäoliselt pärit [[India]] mängust [[tšaturanga]]st, ([[Sanskriti_keel|sanskriti keeleskeel]]es "neli väeliiki" – [[jalavägi]], [[ratsavägi]], [[elevant|elevandid]] ja [[sõjavanker|sõjavankrid]], mida vastavalt esindasid nupud, mis arenesid välja tänapäeva male etturiks, ratsuks, odaks ja vankriks) mis tekkis umbes [[6. sajand]]il <ref name="Leibs92"/><ref name="Robinson34"/><ref name="Murray"/><ref name="Bird63"/> . Esimesed säilinud tõendid malest pärinevad umbes 600. aastast India naabruses olnud [[Sassaniidide impeerium]]i aladelt, kus mängu tunti [[šatrang]]i nime all. Šatrangi mainitakse kolmes keskpärsiakeelses tekstis. Pärast seda, kui moslemid 633–44 Pärsia vallutasid, levis mäng islamimaailma, kus seda kutsuti [[šatrandž]]iks (''shatranj''). Hispaania keeles sai ''shatranj''-ist ''ajedrez'', portugali keeles ''xadrez'' ja kreeka keeles ''zatrikion'', kuid muudes Euroopa keeltes hakati malet kutsuma pärsiakeelse sõna ''shāh'' ("kuningas") järgi (näiteks ingliskeelsed sõnad ''chess'' ("male") ja ''check'' ([[tuli (male)|"tuli"]]).

15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku [[Luis Ramirez de Lucena]] ''Repetición de Amores y Arte de Ajedrez'' ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu [[Pedro Damiano]] Portugalist, [[Giovanni Leonardo di Bona]], [[Giulio Cesare Polerio]] ja [[Giachino Greco]] Itaaliast ning Hispaania piiskop [[Ruy López de Segura]] hakkasid uurima [[avang]]ut ja analüüsima lihtsamaid [[lõppmäng_lõppmäng (male)|lõppmänge]].

Tänapäevases mõistes esimene maleturniir peeti [[Londoni_maleturniir_1851Londoni maleturniir 1851|1851 Londonis]]. Selle võitis tollal suhteliselt tundmatu Saksa meister [[Adolf Anderssen]]. Andersseni hakati pidama parimaks maletajaks maailmas ning tema leidlik ja energiliselt ründav mängukäsitlus muutus sel perioodil tüüpiliseks, kuigi hiljem hakati seda pidama [[Strateegia_Strateegia (male)|strateegiliselt]] pealiskaudseks<ref name="Hartston36" />. Säravaid mänge nagu Andersseni [["Surematu partii"|"surematu partii"]] ja [["Igihaljas partii"|"igihaljas partii"]] peeti malekunsti tipuks.

Kahe maailmasõja vahel uuendas maleteooriat nn. [[hüpermodernism_hüpermodernism (male)|hüpermodernistide]] koolkond, mille tuntumad esindajad on [[Aron Nimzowitsch]] ja [[Richard Réti]]. Hüpermodernistid pooldasid tsentri kontrollimist vigurite, mitte etturite abil ja provotseerisid vastaseid ettureid tsentrisse paigutama, et neid hiljem rünnata.

19. sajandi lõpus kasvas turniiride ja matšide arv kiiresti. [[Suurmeister_Suurmeister (male)|Suurmeistri]] tiitel tekkis väidetavalt 1914 kui Vene tsaar [[Nikolai II]] andis sellise nimetuse viiele maletajale: Laskerile, Capablancale, Alehhinile, [[Siegbert_TarraschSiegbert Tarrasch|Tarraschile]] ja [[Frank_MarshallFrank Marshall|Marshallile]]. Tiitliga autasustamise traditsiooni jätkas [[FIDE]] (Rahvusvaheline Maleföderatsioon), mis rajati 1924 Pariisis. 1927 peeti esimesed [[naiste maailmameistrivõistlused males]], mille võitis Tšehhist pärit Inglise meister [[Vera Menchik]].

Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. [[1948. aasta male maailmameistrivõistlused]] võitis [[Mihhail Botvinnik]], millega algas [[Nõukogude_LiitNõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt Nõukogude Liitu – [[Robert Fischer]] (maailmameister 1972–1975)<ref name="Kasparov78b" />. Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata<ref name="Kasparov7b" />.

Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt [[Tsoonidevaheline_turniirTsoonidevaheline turniir|tsoonidevahelisele turniirile]], kus nad võistlesid [[tsooniturniir|tsooniturniiridelt]]idelt edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi [[pretendentide_turniir|pretendentide turniirileturniir]]ile, mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile [[Vassili Smõslov]]ile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele [[Läti]] imelapsele, tugevale [[taktika_taktika (male)|taktikule]] [[Mihhail Tal]]ile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi.

Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija [[Tigran Petrosjan]] [[Armeenia]]st hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga [[Boriss Spasski]] (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn [[Male_maailmameistrivõistlused_1972Male maailmameistrivõistlused 1972|Sajandi matšil]]) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja väljastpoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane [[Robert Fischer]], kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer [[Anatoli Karpov]]i vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit [[Viktor Kortšnoi]] vastu ning oli 1970ndatel ja 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis [[Garri Kasparov]] [[Aserbaidžaan]]ist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister [[Nigel Short]] FIDEst lahku ja rajasid [[Professionaalse Male Assotsiatsioon]]i (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli [[Vladimir Kramnik]]ule Venemaalt. [[Male_maailmameistrivõistlused_2006Male maailmameistrivõistlused 2006|Male MM 2006]] ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister [[Veselin Topalov]]it ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile [[Viswanathan Anand]]ile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu.

Praegu on male maailmameister [[Magnus Carlsen]] [[Norra]]st. Naiste maailmameister on [[Hou Yifan]] [[Hiina]]st. Kõrgeima reitinguga naine [[Judit Polgár]] pole [[naiste_male_maailmameistrivõistlusednaiste male maailmameistrivõistlused|naiste maailmameistrivõistlustel]] osalenud ning eelistab võistelda tugevaimate meestega.

Lisaks maailmameistrivõistlused kuuluvad tähtsate individuaalsete võistluste hulka veel [[juunioride_male_maailmameistrivõistlusedjuunioride male maailmameistrivõistlused|juunioride maailmameistrivõistlused]], [[Euroopa_male_meistrivõistlusedEuroopa male meistrivõistlused|Euroopa meistrivõistlused]] ja riikide meistrivõistlused. Prestiižsed võistlused, kuhu pääseb ainult kutsetega, on [[Linarese_maleturniirLinarese maleturniir|Linarese turniir]] [[Hispaania]]s, [[Dortmund_Sparkassen_Chess_MeetingDortmund Sparkassen Chess Meeting|Dortmund Sparkassen]] [[Saksamaa]]l ja [[Tata_Steel_maleturniirTata Steel maleturniir|Tata Steel]] [[Holland]]is.

Tähtsamad võistkondlikud võistlused on [[maleolümpia]] ja [[Euroopa võistkondlikud malemeistrivõistlused]]. 2010 toimus [[Venemaa]]l [[Hantõ-Mansiisk]]is 39. maleolümpia, mille võitis [[Ukraina]]. Naiste arvestuses võitis Venemaa.

* [[Suurmeister (male)|Suurmeister]] (lühendatakse GM, mõnikord ka IGM): tiitel antakse maailmaklassi mängijatele. Peale maailmameistri on kõrgeim võimalik tiitel "suurmeister". Tiitli saamise tingimuseks on vähemalt korraks üle 2500 [[Elo_reitingusüsteemElo reitingusüsteem|Elo reitingu]] omamine ja kolme suurmeistrinormi täitmine turniiridel, kus osaleb veel suurmeistreid ja maletajaid teistest riikidest. Suurmeistritiitel omistatakse maletajale ka siis, kui ta tuleb juunioride maailmameistriks.

Rahvusvahelisi tiitleid antakse ka maleülesannete koostajatele ja lahendajatele ning [[kirimale|kirimaletajatele]]tajatele. Kohalikke tiitleid võivad anda ka riiklikud organisatsioonid, näiteks kasutatakse USAs eksperdi tiitlit. Selliseid tiitleid antakse tavaliselt edasijõudnud mängijatele, kes pole veel rahvusvahelist taset saavutanud.

Malepsühholoogia alane kirjandus on väga suure mahuga. [[Alfred Binet]] ja teised näitasid, et malemängu oskus põhineb teadmusel ja verbaalsetel (mitte visuaal-ruumilistel) võimetel. [[Adrian de Groot]] näitas oma doktoritöös, et malemeistrid tajuvad kiiresti seisu tähtsaid elemente. De Grooti järgi on tajul, mis on tekkinud aastatepikkuse harjutamise ja õppimisega suurem tähtsus, kui oskusel arvata käike ette. De Groot näitas, et meistrid suudavad tegelikult toimunud mängudest pärit seise peaaegu täiuslikult meelde jätta mõne sekundi jooksul. Võime meelde jätta ei ole siiski peamine faktor, kuna meistrite ja algajate tulemused olid võrdsed, kui neile näidati malelauale suvaliselt asetatud malendeid. Pigem eristab tugevamaid mängijaid nõrgematest võime ära tunda tüüpilisi mustreid.

* [[Etüüd_Etüüd (Male)|etüüdid]] – ülesanded, kus tuleb leida valge võit või viik. Peaaegu kõik etüüdid on lõppmängud.

<ref name="Banaschak">Banaschak, Peter. "[[http://www.banaschak.net/schach/ligenealogyofchess.htm|A story well told is not necessarily true : a critical assessment of David H. Li's The Genealogy of Chess"]]</ref>