Ugandi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
63. rida:
Sõjalist olukorda enda jaoks ohtlikuks pidanud piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theodericiga]] palus 1218. aastal sõtta sekkuda [[Taani kuningas|Taani kuningal]] [[Valdemar II]]-l, kellele lubati vastutasuks üle anda Eestimaa, sh Ugandi.<ref name="hgyzU" /> Järgmisel aastal tungiski Valdemar oma vägedega [[Revala]]sse. Piiskopi ja ordu väed olid aga vahepeal Eestimaal ise edukad olnud ja selle lõunaosa koos Ugandiga taas endale allutanud. Kui 1219. aastal toimus Võnnu orduvendade eestvõttel sõjaretk [[Virumaa]]le, kaasati sinna ka ugalasi, kellele anti rüüstamiseks Virumaa lõunaosa, [[Pudiviru]]. 1220. aasta algupoolel osalesid ugalased riialaste sõjakäigul Harjumaale.<ref name="dfOPz" />
Vaatamata Taani nõudmistele Ugandi koos ülejäänud Eestimaaga kuningale üle anda otsustasid riialased varem sõlmitud leppest mitte kinni pidada. 1220. aastal otsustas kuningas Valdemar kompromissina anda Ugandi ja Sakala koos väikemaakondadega ([[Soopoolitse]], [[Vaiga]], [[Nurmekund]], [[Mõhu]], [[Alempois]]) ordule, jättes Riia ja Eestimaa piiskopi maade jagamisest välja. Kui Riias kuninga pakkumisest teada saadi, mõjutas [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard|Bernhard]] omakorda orduvendi sellest leppest taganema.<ref name="JjdYL" /> Peagi lubas piiskop Albert aga
1221. aastal, pärast Taani käes oleva [[Tallinna piiramine (1221)|Toompea linnuse piiramist]] saarlaste poolt, jõudis [[Andreas Sunesen]], kuninga esindaja Eestimaal, otsusele, et riialaste toetuse kindlustamiseks tuleb neile osaliselt järgi anda. Sunesen lubas seni formaalselt Taanile kuuluvas Ugandis ja Sakalas tunnustada ordu ilmalikku ja Riia piiskopi vaimulikku võimu.<ref name="Rmw2b" /> Hiljem kinnitas selle otsuse ka Valdemar.<ref name="lEUF6" />
| |||