[[1945]]. aasta mais lähenes [[Teine maailmasõda]] Euroopas[[Euroopa]]s lõpule. [[30. aprillilaprill]]il 1945 sooritas [[Kolmas riik|Saksamaa]] juht [[Adolf Hitler]] enesetapu. Saksa vägede poolt hallatavad territooriumid olid muutunud liitlasvägede poolt üksteisest äralõigatud saarekesteks. Nüüd aprillisAprillis-mais 1945 toimusid mitmel pool sissepiiratud Saksa üksuste kapitulatsioonid[[kapitulatsioon]]id. 29. aprillil kapituleerusid Caserta kuningalossis Itaalias[[Itaalia]]s olevad Saksa väed, 4. mail kapituleerusid Lüneburgi Nõmmel [[Loode-SaksamaalSaksamaa]]l, Hollandis[[Holland]]is ja Taanis[[Taani]]s viibivad Saksa väed, 5. mail kapituleerusid Baieris [[Baieri]]s ja [[Lõuna-SaksamaalSaksamaa]]l viibivad väed Müncheni[[München]]i eeslinnas Haaris. Samal ajal aga nõudis [[Karl Dönitz|Karl Dönitzi]] valitsus]] vastupanu jätkamist Nõukogude vägedele. Sõda läänerindel oli aga läbi. Lääneliitlasvägede ülemjuhataja kindral [[Dwight Eisenhower]] keeldus nüüd Saksa vägede osalistest kapitulatsioonidest ja nõudis nüüd Saksamaa ühtset üldist allaandmist kõigile liitlasvägedele, (sealhulga Nõukogude vägedele). Selleks nõudis ta Dönitzi valitsuselt oma esindaja saatmisekssaatmist liitlasvägede peakorterisse [[Kesk-PranstsusmaalPranstsusmaa]]l asuvasse Reimsi[[Reims]]i. 6. mail saatiski Dönitz sinna Saksa kindralstaabi operatiivosakonna ülema [[kindraloberst]] [[Alfred JodliJodl]]i.
[[7. mai]] öösel 1945 kell 2.41 [[Kesk-Euroopa aeg|Kesk-Euroopa aja]] järgi kirjutati [[Reims]]isReimsis liitlasvägede peakorteris alla [[Kolmas riik|Saksamaa]] tingimusteta kapituleerumisaktile. Saksamaa poolt kirjutas alla kindraloberst [[Alfred Jodl]], lääneliitlaste poolt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] kindral [[Walter Bedell Smith]], [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] poolt Nõukogude Liidu esindaja liitlasvägede peakorteri juures kindral [[Ivan Susloparov]], kes küsis Nõukogude Liidu juhilt [[Jossif Stalin]]ilt vastavat allakirjutamise luba. Kuna Stalinilt polnud allakirjutamise hetkeks luba tulnud, nõudis Nõukogude Liit uue kapituleerimistseremoonia korraldamist.
Reimsi kapitulatsioon oli toonud relvarahu läänerindel, kuid Nõukogude-Saksa rindel jätkusid 7. ja 8. mail lahingud. Saksa relvajõudude viimane ülemjuhataja [[feldmarssal]] [[Ferdinand Schörner]] käskis veel 8. mail jätkata Nõukogude vägedele vastupanu osutamist: "Võitlus läänes on igaljuhul läbi, kuid siin ei saa olla mingit küsimust alistumises [[bolševik]]ele."<ref>Jones, Michael (2015). After Hitler: The Last Days of the Second World War in Europe. John Murray. p. 259.</ref>
Teine Saksamaa tingimusteta kapituleerimistseremoonia toimuski 8. mai hilisõhtul [[Berliin]]i äärelinnas Karlshorstis Nõukogude Liidu [[marssal]] [[Georgi Žukov]]i peakorteris. Kuna kapituleerumisakt tuli tõlkida mitmesse keelde, jõuti allakirjutamiseni [[8. mai]]l kell 22.43 Kesk-Euroopa aja järgi (Moskva aja järgi [[9. mai]]l kell 00.43). Saksamaa poolt kirjutas alla Saksa relvajõudude kindralstaabi ülem feldmarssal [[Wilhelm Keitel]], Nõukogude Liidu poolt marssal Žukov ja lääneliitlaste poolt Briti õhujõudude marssal [[Arthur Tedder]], kes oli sel hetkel lääneliitlasvägede ülemjuhataja [[Dwight Eisenhower|Eisenhower]]iEisenhoweri asetäitja. Tunnistajatena kirjutasid alla USA Strateegiliste Õhujõudude Komandör Euroopas [[kindral]] [[Carl Spaatz]] ja Prantsuse Esimese Armee ülem kindral [[Jean de Lattre de Tassigny]]. Juures viibisid Saksa Sõjalaevastiku ülem [[kindraladmiral]] [[Hans-Georg von Friedeburg]] ja Saksa õhujõudude kindralstaabi ülem [[kindralkolonel]] [[Hans-Jürgen Stumpff]].
Enamasti alistusidki Saksa üksused järgmisel päeval, 9. mail. Eranditeks olid Tšehhimaa, kus sissepiiratud Saksa väed üritasid välja murda lääneliitlaste juurde, ja [[Horvaatia]], kus väegrupp E üritas välja murda [[Josip Broz Tito|Tito]] partisanide haardest.
