Langobardide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2012}} {{Lisaviiteid|kuu=juuni|aasta=2019}}

Alahis tõusis Perctariti surres aastal 688 jälle üles, ühinedes pro-katoliikliku Baieri partei poliitiliste vastastega. Perctariti poeg ja järglane [[Cunincpert]] võideti ja sunniti varjuma [[Comacina saar]]ele – alles aastal 689 saavutas ta kontrolli mässu üle, alistades ja tappes Alahise [[Coronate lahing]]us [[Adda]] jõel. Kriis tulenes erinevusest Langobardia Maiori kahe piirkonna vahel: ühel pool läänepiirkonnad ([[Neustria (langobardi)|Neustria]]), truud Baieri valitsejatele, pro-katoliiklikudprokatoliiklikud ning [[Rooma]] ja Bütsantsiga leppimise poliitika toetajad; teisel pool idapiirkonnad ([[Austria (langobardi)|Austria]]), seotud langobardide traditsiooniga, kes paganate ja ariaanidena ei tahtnud oma rahva sõjaka iseloomu leevendamist. Austria hertsogite haru vaidlustas tavade, kohtupraktika, õiguse ja religiooni "latiniseerimise" kiirenemist, mis kiirendas langobardide germaani identiteedi lagunemist ja kadumist. Siiski võimaldas võit Cunincpertil, kes oli oma isa kaudu pikalt trooniga seotud ja mitte teisejärguline tegelane tema poliitikas, jätkata tööd kuningriigi rahustamisel, ikka pro-katoliikliku rõhuga. [[Pavia]]s aastal 698 kokku kutsutud [[sinod]] sanktsioneeris kolme peatüki skismaatikute taasühinemise ja Rooma-kuulekuse.

Ansprand suri pärast ainult kolme kuud valitsemist, jättes trooni oma pojale [[Liutprand]]ile. Liutprandi valitsemist, pikimat kõigist langobardide valitsemistest [[Itaalia]]s, iseloomustas peaaegu religioosne imetlus, mida rahvas osutas kuningale, kes paistis neile jultunud, julge ja poliitilise visiooniga; Tänu nendele omadustele pääses Liutprand kahest katsest oma elu kallale (ühe organiseeris üks tema sugulane Rothari) ja ta näitas mitte halvemaid omadusi oma pika valitsemisaja paljude sõdade läbiviimisel. Need väärtused on tüüpilised Liutprandi germaani päritolule, rahvuse kuningas, nüüd ülekaalukalt katoliiklane, saanud tiitli ’’piissimus''piissimus rex’’rex'' (vaatamata mitmetele katsetele võtta kontroll [[Rooma]] üle). Kahel korral, [[Sardiinia]]s ja [[Arles]]'i piirkonnas (kuhu ta kutsuti tema liitlase [[Karl Martell]]i poolt), võitles ta edukalt [[saratseen]]i [[piraadid|piraatidega]], parandades oma mainet kristliku kuningana.

Tema liit [[Frangid|frankidega]], mida kroonis noore [[Pippin Lühike]]se sümboolne [[adopteerimine]], ja avaaridega idapiiril lubas tal hoida käed Itaalias suhteliselt vabad, kuid varsti põrkus ta kokku bütsantslastega ja paavstiga. Esimene katse kasutada ära [[Araablased|araablaste]] pealetungi [[Konstantinoopol]]i vastu aastal 717 tõi vähe edu; paavstile lähenemisest oli oodata pingete kasvu, mis põhjustas Bütsantsi maksuraha vähenemisest ja aastal 724 [[Ravenna eksarh]]i juhitud ekspeditsiooni mässulise paavsti [[Gregorius II]] nõrgestamiseks. Hiljem kasutas ta ära vaidlusi paavsti ja Konstantinoopoli vahel [[ikonoklasm]]i üle (pärast keiser [[Leo III (keiser)|Leo III]] seadust aastal 726) paljude eksarhaadi linnade ning [[Pentapolise hertsogkond|Pentapolise]] ülevõtmiseks, esinedes katoliiklaste kaitsjana. Et mitte minna vastuollu paavstiga, loobus ta [[Sutri]] vallutamisest; siiski andis Liutprand linna tagasi mitte keisrile, vaid "apostlitele Peetrusele ja Paulusele", nagu Paulus Diaconus on viidanud oma teoses ''"Historia Langobardorum''". See annetus, tuntud kui [[Sutri annetamine]], sätestas õigusliku pretsedendi [[Ilmalik võim (paavst)|ilmaliku võimu]] omistamiseks paavstile, mis tekitas lõpuks [[Kirikuriik|Kirikuriigi]].

Aistulfi vend [[Ratchis]] lahkus kloostrist ja püüdis, algul mõningase eduga, trooni tagasi saada. Ta astus vastu [[Desiderius]]ele, kes oli Aistulfi poolt pandud vastutama [[Tuscia hertsogkond|Tuscia hertsogkonna]] eest ja resideerusresideeris [[Lucca]]s; ta ei kuulunud Friuli dünastiasse, paavst ja [[frangid]] ei kortsutanud tema peale kulmu ja tal õnnestus saada nende toetus. Langobardid allusid talle, et ära hoida veel üht frankide saabumist, ning Ratchis veendi paavsti poolt tagasi Monte Cassinosse minema.

Desiderius taastas targa ja vaikse poliitikaga järk-järgult langobardide kontrolli territooriumi üle, kaasates taas roomlasi, asutades kloostrite võrgustiku, mida juhtisid langobardi aristokraadid (tema tütar Anselperga sai [[San Salvatore klooster|San Salvatore kloostri]] abtissiks [[Brescia]]s), leppides kokku paavst [[Stephanus II]] järglase paavst [[Paulus I]]-ga ja saades nimelised valdused paljudes piirkondades tõeliselt oma võimu alla, nagu tagasinõutud lõunapoolsed hertsogkonnad. Ta rakendas ka juhuslikku abielupoliitikat, andes oma tütre Liutperga frankide põlisele vaenlasele [[Baieri hertsog]]ile [[Tassilo III (Baieri)|Tassilole]] (763) ja andes [[Pippin Lühike]]se surres teise tütre Desiderata (kes sai surematuks [[Alessandro Manzoni]] tragöödias ''"[[Adelchi]]''" kui [[Desiderata (langobardid)|Ermengarde]]) tulevasele [[Karl Suur]]ele, pakkudes talle kasulikku toetust võitluses oma venna [[Karlmann (Frangi kuningas)|Karlmanni]] vastu.

Seoses langobardide mängitud rolliga tärkavas [[Euroopa]]s näitab Jarnut, et pärast [[Läänegoodid|läänegootide]] kuningriigi kadumist ning [[Frangid|frankide]] kuningriigi nõrkusperioodil [[Merovingid]]e ajal oli Pavia võtmas juhtivat rolli läänes pärast lõpliku piiri määramist ladina-germaani lääne ja kreeka-bütsantsi ida vahel, rebides suure osa Itaaliast ''[[basileus]]e''<nowiki/>'e võimu alt; langobardide tõusu Euroopas lõhkus siiski teravalt frankide kuningriigi sekkumine [[Karl Suur]]e ajal, kes tekitas otsustavaid kaotusi langobardide viimastele kuningatele. Sõjaline kaotus ei vastanud siiski langobardi elemendi kadumisele: Claudio Azzara väidab, et "kujundati tegelikult sama Karolingide Itaalia, kui langobardide Itaalia, ühiskonna ja kultuuri koosseisus".

[[Bertoldo]]/[[Berchtold]]i kuju, alandlik ja tark talunik [[Retorbido]]st, kes elas [[Alboin]]i valitsemise ajal (568–572), innustas palju suulist traditsiooni läbi kogu [[Keskaeg|keskaja]] ning [[Uusaeg|uusaja]] alguses; sellest leidis inspiratsiooni 17. sajandi õpetlane Giulio Cesare Croce oma teoseks ''"Le sottilissime astutie di Bertoldo''" ("Berchtoldi nutikas kavalus") (1606), millele aastal 1608 lisandus järg ''"Le piacevoli et ridicolose simplicità di Bertoldino''" ("Väikese Berchtoldi meeldiv ja naeruväärne lihtsus"), Berchtoldi pojast. Aastal 1620 avaldas abt [[Adriano Banchieri]], poeet ja helilooja, edasise järje: ''"Novella di Cacasenno, figliuolo del semplice Bertoldino''" ("Uudiseid Cacasennost, lihtsameelse väikese Berchtoldi pojast"). Sealt alates on kolme tööd avaldatud tavaliselt ühes köites pealkirjaga ''"[[Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno (Croce)|Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno]]''".

Paigutatuna päris langobardide kuningriigi lõppu, jutustab Manzoni tragöödias ''"[[Adelchi]]''" loo langobardide viimasest kuningast [[Desiderius]]est ja tema lastest [[Desiderata (langobardid)|Ermengardest]] (kelle päris nimi oli Desiderata) ja [[Adelchis]]est: [[Karl Suur]]e esimene, lahutatud naine ja eelviimane langobardide kuningriigi kaitsja frankide sissetungi vastu. Manzoni kasutas tegevuspaigana langobardide kuningriiki, kohandades tegelaskujude tõlgendust ja portreteerides langobarde kui Itaalia rahvusliku ühtsuse ja sõltumatuse teenäitajaid, esitades samas siis valdavat barbariteajastu ettekujutust pärast klassikalist hiilgust.

=== KinoFilmikunst ===

* ''"[[Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno (film 1936)|Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno]]''" (1936), lavastaja [[Giorgio Simonelli]];

* ''"[[Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno (film 1954)|Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno]]''" (1954), lavastajad [[Mario Amendola]] ja [[Ruggero Maccari]];

* ''"[[Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno (film 1984)|Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno]]''" (1984), lavastaja [[Mario Monicelli]].