Tonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
1. rida:
{{Toimeta-muusika|aasta=2013}}
 
'''Tonaalsus''' on [[muusika]]s [[helistik]]u olemasolu, mis tähendab muusikalise struktuuri [[heliklass]]ide funktsionaalset sõltuvust kesksest heliklassist, näiteks toonikast.
 
7. rida ⟶ 5. rida:
 
Choroni poolt aastal 1810 esimest korda kasutatud termin 'tonaalus' kirjeldab dominandi ja subdominandi asetust toonikast üleval- ja allpool ning eristab sellega oma aja modernse muusika harmoonilise organisatsiooni (''tonalité moderne'') vana muusika harmoonilisest organisatsioonist (''tonalité antique'').
 
 
==Mõiste ajalooline määratlus==
''Tonaalsus'' (i.k ''tonality'', it.k ''tonalità'', pr.k. ''tonalité'', sks.k ''Tonalität'') on Choroni poolt aastal 1810 kunstlikult loodud termin prantsuskeelsest sõnast ''ton'' ([[helistik]]u (sks.k ''Tonart'') tähenduses viitena ladinakeelsele sõnale ''tonus'') tuletatud prantsuskeelsele omadussõnale ''tonal'' sufiksi ''-ité'' kui tüüpilise ''nomen qualitatis'''e lõpu lisamisega. Omadussõna 'tonaalne' (samuti alates aastast 1810), nimisõnavormiga 'tonaalsus' (''la science du Tonal Ecclesiastique'') esineb ainukordse juhtumina aastal 1728 ("Mercure de France", kd 14, veebruar 1728, 236) ja seejärel uuesti alles 20. sajandi alguses (vrd A. Thiéry, "Le Tonal de la parole". "Psychologie expérimentale", Revue Néo-Scolastique VII, 1900-VIII, 1901). Itaalia keeles ''tonalità'' (alates aastast 1815), adjektiiv ''t[u]onale'' (kui epiteet sõnale ''fuga'', L. A. Sabbattinil alates aastast 1802). Inglise keeles ''tonality'' (hiljemalt 1824), adjektiiv ''tonal'' esineb J. Hawkinsi (aastal 1776) tuletatud mõistes „Tonal music“ ekvivalendina ladinakeelsele sõnale ''tonale'' [sc. libellum], mis on kaudselt seotud keskaja muusikas (näiteks ''Tonale Sancti Bernardi'' 12. sajandi esimesesl poolel) leiduva sünonüümiga ''[[tonarius]], [[tonaarium|tonarium]]'' kirikuheliridadele põhineva gregooriuse koraalide süstemaatilise nimistu tähenduses. Erinevates keeltes võeti nimisõna 'tonaalsus' kasutusele muusikavälistes valdkondades. Näiteks juba aastal 1846 kasutas seda Georges Sand ("La mare au diable"), Frederic Chopini ajutine elukaaslane, kirjeldavalt tähenduses 'kõlavärving, kõlaomadus, värvikäsitlus, koloriit'. Sõna 'tonaalsus' kasutati ka erialase väljendina eelkõige maalikunstis (anglosaksi ja romaani keeleruumis alates 1866, vrd J. Murray jt, "A New Engl. Dictionary on Historical Principles" X, 1, Oxford 1926, 125 a), aga ka teistes distsipliinides nagu keemias (itaalia keeleruumis) või lingvistikas.
 
Oma algses tähenduses on prantsuskeelne ''tonalité'' "helirea helide seoste korraldusprintsiip". Algusest peale on selgesti äratuntav mõistest 'tonaalus' tuletatud terve terminite perekond, näiteks koos terminitega [[helirida]] (''Tonleiter'') või [[helistik]] (''Tonart''). Prantsusmaal on alates aastast 1810 täheldatav eelkõige ebaühtlane keelekasutus. Fr.-J. Fétis'l esineb ''tonalité'' mitmetahulise terminina, mis oma põhieesmärgina väljendab "simultaanselt või suktsessiivselt korraldatud helirea helide hädavajalike seoste kombinatsiooni". Peaaegu kõigile järgnevatele mõiste määratlustele, mis on rõhutatult seotud mõistetega helirida (''Tonleiter'') ja helistik (''Tonart''), on omane tähendus eelkõige seoses duur-moll-süsteemiga. Mõnikord kujutab mõiste tonaalsus enesest lihtsalt helistiku sünonüümi. Eelkõige saksakeelsed teoreetikud seostavad mõistet 'tonaalsus' "toonika rõhutamisega".
22. rida ⟶ 19. rida:
[[Nüüdismuusika]] heliloojate ja teoreetikute (eelkõige uus viini koolkond) poolt on mõiste 'tonaalsus' tihti nivelleeritud väljendiks, mis tähistab ühte muusika kompositsiooni- ja organisatsiooniprintsiipi.
 
=== Vaata ka ===
 
=== Vaata ka ===
 
* [[Atonaalsus]]