'''Selgnöör''' (ka '''emanöör''', merel '''selis''') oli jäme kahekordne [[Harilik kanep|kanep]]ist või [[lina]]st [[nöör]], mida kasutati kalapüügil [[ridaõng]]ede osana.
Enne vettelaskmist seoti peenikeste [[õngLips (kalandus)|lipsude]]enööride ülemised otsad selgnööri külge 1–3 meetriste vahedega, mis keriti seejärel lauatükile kerra. Konksudeks olid [[valgevask]]õnged. Vettelaskmisel seoti konksud järjest õngenööride külge ning varustati peale sõlmimist elussöödaga. Selgnööril oli iga õngenööri kohta üks [[kasetoht|tohust]] rull [[ujuk]]iks ja iga viie õnge kohta üks kivinöör ehk [[Kammits (kalapüük)|kammits]]. Kivinöörid olid õngenööridest pikemad ning see pikkuste vahe määras õngede kauguse põhjast. Õngerea alguses ja lõpus paigaldati üks ankrukivi veepinnal hõljuva märgiga, mida nimetati [[Kupp (kalandus)|kupp]], [[Peipsi järv]]el ka '''agur''' või ''lipp''<ref name="Etnograafia sõnaraamat">[[Eesti etnograafia sõnaraamat]]. 1995. Koostanud [[Arvi Ränk]]. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 192</ref>.
