Neli õilsat tõde: erinevus redaktsioonide vahel

::''See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatusest. Sündimine on kannatus, vananemine on kannatus, haigus on kannatus, suremine on kannatus, kannatus on ka mure, kurbus, ahistus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse. Lühidalt: viiekordne klammerdumine olemasollu (upādānakkhandha) valmistab kannatusi.''

::''See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on iha (taṇhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, milleks on meelenaudingu iha (kāmataṇhā), olemasolu iha (bhavataṇhā) ja mitte-olemasolu iha (vibhavataṇhā).'' 

::''See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatuse kadumisest, milleks on selle janu jäägitu, kiretu kadumine, selle hülgamine ja mahajätmine, sellest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.'' 

::''Ja mis on aarjalik tõde teest, mis juhib kannatuse lakkamisele? Selleks on aarjalik kaheksaosaline tee, milleks on: õige vaade (sammādiṭṭhi), õige kavatsus (sammāsaṅkappo), õige kõne (sammāvācā), õige tegu (sammākammanto), õige eluviis (sammāājīvo), õige püüdlus (sammāvāyāmo), õige teadvustamine (sammāsati), õige keskendumine (sammāsamādhi).''<ref>Saccavibhaṅga sutta M.iii.248 (MN 141)</ref>