Vandenõuteooria: erinevus redaktsioonide vahel

 

Vandenõuteooriat, mis sisaldab loogilisi vigu ja vastuolusid, võib kirjeldada kui tulemust psühholoogilisest seisundist, mida võib nimetada kui vandenõuline. See on osa paranoidsest-skisofreenilisest mõttelaadist, mis spekulatiivse teooria alusel sõltub patsientide kõrgest dopamiini tasemest. See tähendab, et teatud asjad, mis teiste jaoks on normaalsed, on neile üliolulised (näiteks keegi usub, et on tegelikult Jeesus). Erinevates kultuurides võivad sellised sümptomid väljenduda väga erinevalt.{{lisa viide}}

 

Vandenõuteooriate teke ja levik on sage järskude ühiskondlike muutuste (riigipöörded, sõjad jmt) ja kriiside (näljahädad epideemiad jmt) ajal. Stabiilses ühiskonnas on vandenõuteooriatel väiksem osatähtsus. Seda võib selgitada kui soovi leida isikliku elukvaliteedi languse taga mõnda vaenlast, keda oleks lootust ka rünnata, ja mitte panna seda loodusnähtuste ja loomulike protsesside arvele.

Vandenõuteooriad võivad tekkida ja areneda ka siis, kui mõni negatiivne sündmus tundub liiga oluline, et pidada seda vaid juhuseks või hooletuseks. Teooria tasakaalustab siis sündmused (mis olid kellegi ettevalmistatud ja läbi töötatud) põhjustega.

 

 

===Ühiskondlikud põhjused===