Gustav Mahler: erinevus redaktsioonide vahel

}}

[[Pilt:Mahler-signature.svg|pisi|Gustav Mahleri allkiri]]

 

Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse [[modernism]]i vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast [[natsionaalsotsialistlik diktatuur|natsionaalsotsialistlikku diktatuuri]], mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.<ref name=Carr221 />

==Päritolu==

[[Pilt:Jihlava 2007.jpg|pisi|Vaade noore Mahleri kodulinna [[Jihlava]] (Iglau) vanadele majadele ja kellatornile koos võlvkäiguga]]

 

Helilooja isapoolne vanaisa Šimon Mahler oli [[Kaliště]]s (Kalitsch) poolel teel [[Praha]]st [[Brno]]sse, praeguse [[Tšehhi]] geograafilise keskpunkti lähedal helilooja tulevases sünnikodus viinapõletustöökoja rentnik ja hiljem omanik. Helilooja isapoolne vanaema oli [[rändkaubitseja]].<ref name=Blau15>Blaukopf, lk 15–16</ref>

====Lapsepõlv====

[[Pilt:Gustav mahler as child.jpg|pisi|Gustav Mahler lapsena (umbes 1865)]]

 

 

Nelja-aastaselt hakkas Gustav õppima [[akordion]]i{{lisa viide}}. Samas vanuses avastas ta vanavanemate [[klaver]]i, mis teda kohe tõmbas.<ref name=Blaukopf20>Blaukopf, lk 20–22</ref> Ta hakkas klaveritunde võtma. Ta õppis nii hästi mängima, et Iglau elanikud pidasid teda [[imelaps]]eks. Linnas esitati regulaarselt [[Wolfgang Amadeus Mozart]]i, [[Joseph Haydn]]i ja [[Georg Friedrich Händel]]i teoseid. Jihlava muusikaelu vaimse isa [[Heinrich Fischer]]i juhatusel tegutsesid linnaorkester ja meeskoor. Fischer elas Mahlerite lähedal ning märgates poisi andekust, hakkas viieaastasele Gustavile andma [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] ja [[kontrapunkt]]i tunde. Poisi isal oli kunstimaitset ja ta aitas poja annet arendada. Aasta pärast komponeeris poiss laulu ja polka sissejuhatava leinamarsiga. Need ei ole säilinud. Kuueaastaselt hakkas poiss ise klaverit õpetama{{lisa viide}}. Poissi õpetasid ka teatri esimene kapellmeister [[Franz Viktorin]], viiuldaja [[Johannes Brosch]] ja kontrabassist [[Jakob Sladky]]. Peale muusikateooria õppis ta klaverit. Mahler andis esimese avaliku kontserdi kohalikus teatris kümneaastaselt pianistina.<ref name=Sadie505 /><ref name=Franklin1 /> Kohalikus ajakirjanduses võeti see hästi vastu.

====Üliõpilasaeg====

Bernhard Mahler toetas poja püüdlusi teha muusikukarjääri ja oli nõus, et Gustav peaks proovima [[Viini Muusika ja Etenduskunsti Ülikool|Viini konservatoorium]]i sisse saada<ref>Blaukopf, lk 25–26</ref>, nagu üks perekonnasõber soovitas. 15-aastast Mahlerit eksamineeris tunnustatud pianist [[Julius Epstein]] ja ta võeti vastu õppeaastaks 1875/76.<ref name=Franklin1 /> Tema klaverimäng arenes Epsteini käe all jõudsalt ja ta võitis kahe esimese õppeaasta lõpus auhindu. Esimese õppeaasta lõpul sai ta esimese auhinna nii klaveri kui ka kompositsiooni alal. Konservatooriumi viimasel aastal (1877/78), keskendus ta [[kompositsiooni eriala|kompositsiooni]]- ja harmooniaõpingutele [[Robert Fuchs]]i ja [[Franz Krenn]]i käe all.<ref name=Sadie506>Sadie, lk 506</ref><ref>Mitchell, 1. osa, lk 33–38</ref> Õpingute ajal mõjutasid Mahlerit [[Ludwig van Beethoven]]i intensiivsed [[keelpillikvartett|keelpillikvartetid]] ja [[Richard Wagner]]i [[ooper]]id. Aastal 1876 valmisid tal esimesed õppekompositsioonid; neist on säilinud ainult klaverikvarteti esimene osa ja fragmendid skertsost. Tunda on [[Robert Schumann]]i ja [[Johannes Brahms]]i otsest mõju. Enamik teoseid jäi pooleli, sest ta polnud nendega rahul.<ref name=Blaukopf30 /> Ta hävitas üheks semestrilõpu võistluseks kirjutatud sümfooniaosa, kui autokraatlik direktor [[Joseph Hellmesberger]] oli selle ümberkirjutusvigade tõttu põlglikult tagasi lükanud.<ref name=Blaukopf30 /> Mahler võis esimese dirigeerimiskogemuse saada konservatooriumi üliõpilasorkestri proovides ja kontsertidel, põhiliselt oli ta orkestris nähtavasti aga löökpillimängija.<ref name=B33 />

 

 

Konservatooriumis oli Mahleri kaasõpilaste hulgas tulevane laululooja [[Hugo Wolf]], kellest sai Mahleri hea sõber. Wolf ei suutnud konservatooriumi range distsipliiniga kohaneda ja ta visati sealt välja. Mahlerit, kes oli mõnikord mässumeelne, oleks tabanud sama saatus, kui ta poleks kirjutanud direktor [[Joseph Hellmesberger]]ile kahetsuskirja.<ref name=Blaukopf30>Blaukopf, lk 30–31</ref> Õpingukaaslaste seas olid ka [[Hans Rott]] ja [[Mathilde Kralik]]. Sõprus Wolfi ja Rottiga jäi lühiajaliseks Wolfi tasakaalutu iseloomu ning Rotti vaimse tervise halvenemise ja sellele järgnenud surma tõttu.

Gümnaasiumi aineid õppis Mahler eksternina edasi. Aastal 1877 proovis ta isa pealekäimisel sooritada Jihlava gümnaasiumis küpsuseksamid. Esimesel korral see ei õnnestunud, kuid teisel korral õnnestus tal eksamid sooritada.

 

Nagu paljud teised tolle aja muusikatudengid, oli ka Mahler [[Richard Wagner]]i suur austaja, kuigi Mahler huvitus rohkem muusika kõlast kui selle lavaletoomisest. Pole teada, kas Mahler nägi üliõpilasaastatel mõnda Wagneri ooperit.<ref>Blaukopf, lk 39–40</ref>

 

 

 

 

Pärast ülikoolist lahkumist 1879. aastal töötas Mahler klaveriõpetajana. Töö kõrvalt tegeles ta heliloominguga.

===Dirigendikarjääri algus (1880–1888)===

====Esimesed töökohad dirigendina====

 

 

1881. aastal sidus Mahler end [[Ljubljana]] (Laibachi) Maateatriga (''Landestheater''), mis oli küll väike, kuid leidlik, ning võttis kavva tõsisemaid tükke. Seal juhatas Mahler esmakordselt täispikkuses ooperit, [[Giuseppe Verdi]] "[[Trubaduur (ooper)|Trubaduur]]i". Kokku dirigeeris ta Ljubljanas kuue kuu jooksul rohkem kui 50 ooperit.<ref name=Carr31>Carr, lk 30–31</ref> Seejärel naasis Mahler Viini, kus temast sai [[Carltheater]]i osaajaga [[koormeister]].<ref name=Franklin2>Franklin, 2. peatükk "Early conducting career, 1880–83".</ref>

[[Pilt:Mahlers Komponierhäuschen.jpg|pisi|''Komponierhäuschen'' ("loomingumajake") Steinbach am Attersees]]

Mahlerist sai Hamburgi Linnateatri peadirigent, mis tähendas, et repertuaari üle otsustas teatri direktor Bernhard Pohl (tuntud ka kui Pollini). Pollini oli nõus andma Mahlerile suurema otsustusõiguse, kui ta suudab tagada nii ärilise kui ka kunstilise edu. Seda suutis Mahler juba esimesel hooajal, kui ta juhatas esimest korda Wagneri "[[Tristanit ja Isoldet]]" ning esitas menukalt sama helilooja "Tannhäuserit" ja "Siegfriedi".<ref name=Franklin6>Franklin, (6. peatükk "Hamburg 1891–97").</ref> Triumfiks kujunes ka autori kohalolekul toimunud Tšaikovski "Jevgeni Onegini" Saksamaa esiettekanne. Tšaikovski nimetas Mahleri dirigeerimist "jahmatavaks".<ref>Steen, lk 750</ref> Mahleri nõudlikkus tekitas lauljates ja orkestrantides samal ajal nii viha kui ka austust.<ref name=Franklin6 /> Teda toetas täielikult dirigent Hans von Bülow, kes oli Hamburgi kontsertide kunstiline juht. Bülow, kes ei tahtnud võtta omal ajal Mahlerit oma abiliseks Kasselisse, hakkas nüüd tema dirigeerimisstiili imetlema. Kui Bülow 1894. aastal suri, sai Mahlerist tema järeltulija Hamburgi kontsertide juhina.<ref name=Sadie509 />

 

1892. aasta suvel läks Mahler koos Hamburgi lauljatega Londonisse, et kanda seal kuue nädala jooksul ette saksa oopereid. See jäi ka ainsaks korraks, mil ta Suurbritannias käis. "Tristan ja Isolde" esitus mõjutas eriti tugevalt noort heliloojat [[Ralph Vaughan Williams]]it, kes oli pärast etendust "oimetuna" kodus ega suutnud järgmised kaks ööd magada.<ref>Carr, lk 59</ref> Kuid tulevikus ei võtnud Mahler enam selliseid pakkumisi vastu, sest ta tahtis suviti tegeleda vaid loominguga.<ref name=Sadie509 /> 1893. aastal asus ta elama vaiksesse Steinbachi Attersee järve ääres, sellest ajast alates komponeeris ta suviti seal või mõnes teises vaikses kohas. Mõjutatuna "Poisi võlusarve" pärimusluule kogumikust, kirjutas Mahler Steinbachis oma teise ja kolmanda sümfoonia ning samanimelise laulutsükli.<ref name=Franklin6 />

Imperialistliku Austria pealinn Viin oli hiljuti valinud endale juudivastase ja konservatiivse linnapea Karl Luegeri, kes oli kord öelnud: "Mina otsustan, kes on juut ja kes mitte!"<ref>La Grange, 2. osa, lk 5</ref> Sellises poliitilises õhkkonnas pidi Mahler kohe näitama, et austab saksa kultuuri. Esimeseks märgiks olid tema paljukiidetud Wagneri "Lohengrini" ja Mozarti "Võluflöödi" esitused 1897. aasta mais.<ref name=Franklin7>{{cite web|last= Franklin|first= Peter|editor-first= Laura (toimetaja)|editor-last= Macy|title= Mahler, Gustav|url= http://www.oxfordmusiconline.com/public/|publisher=Oxford Music Online |year= 2007|accessdate=21.02.2010}} (7. peatükk "Vienna 1897–1907")</ref> Kuid varsti pärast "Võluflöödi" edu pidi Mahler võtma mitmeks nädalaks haiguslehe.<ref name=DLG32>La Grange 2. osa, lk 32–36</ref> Ta naasis Viini augusti alguses, et valmistada ette "Niebelungide sõrmuste" tervikesiettekannet, kus tsükli nelja ooperit esitatakse neljal järjestikusel päeval. See toimus 24.–27. augustil ning pälvis heakskiidu nii kriitikutelt kui ka publikult. Mahleri sõber [[Hugo Wolf]] ütles, et see oli esimene kord, kui ta kuulis "Niebelungide sõrmust" nii, nagu ta oli alati unistanud, kui ta partituuri vaatas.<ref>La Grange, 2. osa, lk 49–51</ref>

 

8. oktoobril, mõnedel andmetel 15. oktoobril 1897 nimetati Mahler ametlikult Viini Õukonnaooperi muusikajuhiks.<ref>La Grange, 2. osa, lk 54</ref> Tema debüütetendus uuel ametikohal oli Smetana tšehhi rahvuslik ooper "Dalibor", mille lõpp oli muudetud selliseks, et kangelane Dalibor jääks ellu. Etendus vihastas Viinis elanud saksa rahvuslasi, kes süüdistasid Mahlerit selles, et ta vennastuvat võimuvastaste ja alamast klassist tšehhidega.<ref>La Grange, 2. osa, lk 65–67</ref> Mahleri ametisoleku ajal toodi lavale 33 uut ooperit. Lisaks nendele kanti ette 55 ooperi uuslavastused.<ref name=DLG941>La Grange, 3. osa, lk 941–944</ref> Tema ettepaneku, esitada 1905. aastal [[Richard Strauss]]i vastuoluline ooper Salome, lükkasid tagasi Viini tsensorid.<ref>La Grange, 3. osa, lk 249–252</ref>

 

 

====Viini Filharmoonia kontserdid====

Kui Hans Richter loobus septembris 1898 Viini Filharmoonikute abonement-kontsertide juhi kohast, valis kontserdinõukogu ühehäälselt tema järeltulijaks Mahleri.<ref>La Grange, 2. osa, lk 116</ref> Abonement-kontserdid moodustasid iga-aastase kontserdisarja, millel esinenud orkester koosnes Viini Filharmoonikutest ja Õukonnaooperi parematest mängijatest. Seetõttu oli Mahler orkestrantide jaoks tuttav juba enne tööleasumist.<ref>Blaukopf, lk 150–151</ref> Kuid ka sellele töökohale polnud Mahler kõigi poolt oodatud. Antisemiitlik ajakirjandus tõstatas küsimuse, kas välismaalane on üldse võimeline kaitsma saksa muusika au.<ref name=DLG117>La Grange, 2. osa, lk 117</ref> Publiku huvi abonementide vastu kasvas järsku juba Mahleri esimesel hooajal. Kuid orkestrandid olid tigedad, sest Mahler orkestreeris uuesti tuntud meistriteoseid, samuti tegi ta lisaproove lugudega, mida orkestrandid tundsid juba piisavalt põhjalikult.<ref name=Franklin7 /> Pillimehed proovisid ka Richterit tagasi kutsuda, kuid ta ei olnud sellest huvitatud. Mahleri positsioon nõrgenes, kui ta viis orkestri esinema [[1900. aasta Pariisi maailmanäitus|maailmanäitusele Pariisi]]. Sealsetel kontsertidel puudus publikuhuvi ja need maksid palju. Selleks et orkester saaks koju tagasi sõita, pidi Mahler laenama raha pankuritest Rothschildide perekonnalt.<ref name=Carr87>Carr, lk 87–94</ref><ref>La Grange, 2. osa, lk 263–264</ref> Aprillis 1901 loobus korduvatest haigustest ja orkestrantide vastuseisust vaevatud Mahler Filharmoonia kontsertide dirigeerimisest.<ref name=Sadie510 /> Kolme hooaja jooksul kandis ta ette umbes 80 teost, nende seas ka suhteliselt vähe tuntud heliloojate, nagu [[Hermann Goetz]], [[Wilhelm Kienzl]] ja itaallase [[Lorenzo Perosi]], töid.<ref name=Carr87 />

 

====Küpse ea looming====

Kohustused kahe Viini orkestri ees võtsid Mahlerilt kogu aja ja energia, kuid 1899. aastast sai ta taas tegeleda heliloominguga. Tema järelejäänud Viini aastad olid selles osas viljakad. Samal ajal, kui Mahler töötas viimaste "Lauludega "Poisi võlusarvest"", hakkas ta kirjutama oma 1900. aastal valminud neljandat sümfooniat.<ref>Carr, lk 233</ref> Sel ajal loobus ta Steinbachi loominguhütist ja hankis endale uue majakese [[Maiernigg]]is. Sellesse [[Wörthersee]] ääres asuvasse külla [[Kärnteni liidumaa]]s rajas Mahler hiljem oma villa.<ref>Blaukopf, lk 137</ref> Uues kohas algas tema loomeperiood, mida on nimetatud "keskmiseks" või "Võlusarve"-järgseks.<ref name=Cooke71>Cooke, lk 71–94</ref> Aastatel 1901–1904 viisistas ta kümme [[Friedrich Rückert]]i luuletust, millest viis on koondatud kogumikku "[[Rückerti laulud]]" ("Rückert-Lieder"). Üks viiest laulust jäi orkestreerimata, kuid selle töö tegi ära Leipzigi muusik Max Puttmann. Kontsertidel kantakse seda tavaliselt ette koos ülejäänud sama kogumiku lauludega.<ref>Carr, lk 129</ref> Ülejäänud viis laulu moodustavad tsükli "Laulud surnud lastest" ("[[Kindertotenlieder]]"). Triloogia viiendast, kuuendast ja seitsmendast sümfooniast on loodud Maierniggis aastatel 1901–1905. kaheksanda sümfoonia lõi ta samuti seal vaid kaheksa nädalaga.<ref name=Sadie510 /><ref>Carr, lk 148</ref>

 

====Abielu, perekond, traagika ====

Teisel Viini hooajal ostis Mahler endale ruumika ja kaasaegse korteri Auenbruggerstraβele ja ehitas villa oma loominguhüti kõrvale Maierniggi.<ref name=Franklin7 /> Novembris 1901 kohtas ta ühel õhtusöögil kunstnik [[Carl Moll]]i kasutütar [[Alma Mahler]]it.<ref name=DLG418>La Grange, 2. osa, lk 418–420</ref> Mahler ja Alma abiellusid eratseremoonial 9. märtsil 1902.<ref>La Grange, 2. osa, lk 487–489</ref> Nende esimene tütar Maria Anna sündis 3. novembril 1902. Teine tütar [[Anna Mahler|Anna]] sündis aastal 1904.<ref name=Sadie510 />

 

===Viimased aastad (1908–1911)===

====New York====

Mahleri New Yorgi debüüt toimus Metropolitan Operas 1. jaanuaril 1908, kui ta juhatas Wagneri "Tristani ja Isolde" lühendatud versiooni.<ref name=Franklin8 /> Esimesel tihedal hooajal kiideti laialdaselt Mahleri esitusi, eriti "Fideliot" 20. märtsil 1908, kus Mahler nõudis, et kopeeritaks Rolleri Viini Õukonnaooperi lavastust.<ref>Carr, lk 163</ref> Oma tagasitulekuks Austriasse 1908. aasta suvel ostis Mahler endale kolmanda ja viimase loomingumajakese, seekord [[Lõuna-Tirool]]i männimetsa [[Dobbiaco|Toblachi]] lähedal. Siin kirjutas ta "Laulu maast" ("Das Lied von der Erde"), kasutades vanadel hiina luuletustel põhinenud Hans Bethge teksti.<ref name=Franklin8 /> Vaatamata sellele, et teos sarnaneb sümfooniaga, keeldus Mahler andmast sellele numbrit, lootuses nii pääseda üheksanda sümfoonia needusest. Nimelt olid nii Beethoven, Schubert, Dvořák kui ka Bruckner pärast oma üheksanda sümfoonia valmimist surnud.<ref name=Sadie512>Sadie, lk 512–513</ref> Prahas 19. septembril 1908 toimunud seitsmenda sümfoonia esiettekanne oli vähemalt Alma Mahleri hinnangul menukas pigem kriitikute kui rahva arvates.<ref>A Mahler, lk 143</ref>

 

 

====Haigus ja surm ====

Vaatamata emotsionaalsetele takistustele kirjutas Mahler 1910. aasta suvel oma kümnendat sümfooniat. Ta sai valmis ühe Adagio ning visandas veel nelja osa.<ref>Blaukopf, lk 254</ref><ref>Cooke, lk 118–119</ref> Mahler naasis koos abikaasaga New Yorki novembris 1910 ning pidi leppima taas tiheda kontserdi- ja gastrolligraafikuga. Sama aasta jõulude paiku hakkas Mahlerit kimbutama kurguvalu, mis ei kadunud. 21. veebruaril 1911 juhatas Mahler 40-kraadise palavikuga [[Carnegie Hall]]is Weberi Oberoni avamängu, Liszti Prelüüde, [[Felix Mendelssohn Bartholdy|Mendelssohni]] Viiulikontserti ja Beethoveni seitsmendat sümfooniat. See jäi ka Mahleri viimaseks kontserdiks.<ref>New York Times, 19.02.1911</ref><ref>Blaukopf, lk 233</ref> Pärast nädalaid aheldatuna voodisse diagnoositi tal südameklappide ja südame sisekesta põletik ([[endokardiit]]), mille üleelamine oli antibiootikumide-eelsel ajal praktiliselt võimatu. Mahler ei andnud alla ning veel 3. märtsil rääkis ta, et jätkab dirigeerimist veel samal hooajal. Samuti huvitas teda, millal laulab sopran Frances Alda avalikul kontserdil Alma Mahleri laule.<ref>Carr, lk 214</ref> 8. aprillil lahkus Mahleri perekond koos hooldusõega aurikul "Amerika" New Yorgist Euroopasse. Nad jõudsid Pariisi kümme päeva hiljem, kus Mahler läks [[Neuilly-sur-Seine|Neuilly]]’ kliinikusse, kuid tema tervis ei paranenud ka seal. 11. mail viidi Mahler rongiga Lŏwi sanatooriumi Viinis, kus ta 18. mail suri.<ref>Carr, lk 215–220</ref>

 

 

===Žanrid===

 

Mahleri keskmisel ja hilisel loominguperioodil polnud laulude ja sümfooniate vaheline seos enam nii otsene.<ref name="Mitch32" /> Samas kõrvutab näiteks muusikateadlane Donald Mitchell keskmise perioodi laule ja nende kaasaegseid sümfooniaid. Teiste seas on ta leidnud seoseid tsükli "Laulud surnud lastest" teise osa ja viienda sümfoonia ''Adagietto'' või sama tsükli viimase laulu ja kuuenda sümfoonia finaali vahel.<ref>Sadie, lk 519</ref><ref>Mitchell, 2. osa, lk 36–41</ref> Mahleri viimast vokaalsümfoonilist teost "Laul maast" nimetatakse nii laulutsükliks kui ka sümfooniaks.<ref name=Mitch32>Mitchell, 2. osa, lk 32</ref>

Mahleri sõber Guido Adler arvutas, et helilooja surma hetkeks oli tema sümfooniad kantud Euroopas, Venemaal ja Ameerikas ette 260 korral, kõige sagedamini ehk 61 korral neljandat sümfooniat. Laulude ettekandeid Adler ei lugenud.<ref name=Carr221 /> Eluajal pälvisid Mahleri teosed ja nende ettekanded küll laialdast huvi, kuid harva publiku positiivset vastukaja. Ka aastaid pärast Mahleri esimese sümfoonia esmaesitust ei suutnud publik ega kriitikud seda mõista. Üks kriitik ütles pärast Dresdeni ettekannet 1898, et see on kõige nürim teos, mida uus ajastu on loonud.<ref>La Grange, 2. osa, lk 99, 140</ref> teine sümfoonia võeti vastu positiivsemalt, üks kriitik nimetas seda kõige meisterlikumaks teoseks omade seas pärast [[Felix Mendelssohn Bartholdy|Mendelssohni]].<ref>La Grange, 2. osa, lk 141–142</ref> Selline suuremeelne kiitmine oli harv, eriti pärast seda, kui Mahlerist sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektor. Tema paljud kaaslinlastest vaenlased kasutasid juudivastast ajakirjandust, et mustata peaaegu iga Mahleri teose ettekannet.<ref>La Grange, 2. osa, lk 307–309, 148–155</ref> kolmanda sümfoonia eduka esiettekande kohta kirjutati aga Viinis: "Igaüks, kes on midagi sellist kirjutanud, väärib paariaastast vanglakaristust."<ref>La Grange, 3. osa, lk 68–69</ref>

 

 

====Suhteline varjusolek 20. sajandi keskpaigani====

*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1077203&lang= Mirje Mändla raadiosaade "Taassünd ja ülestõusmine" Mahleri "Teisest sümfooniast"]

*[http://www.concert.ee/?id=151&lang=est&mid=24&sisu=uudis_edasi Mahleri "Kaheksandast sümfooniast" Eesti Kontserdi kodulehel]

 

{{JÄRJESTA:Mahler, Gustav}}