Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Koondasin skripti abil viited |
P pisitoimetamine |
||
1. rida:
[[Pilt:Jabez Hogg Making a Portrait in Richard Beard’s Studio, 1843.jpg|pisi|300px|Nii nägi pildistamine välja 1843. aastal. Fotograafia on kogu oma ajaloo vältel aina lihtsamaks muutunud
'''Fotograafia''' nimetus pärineb kreekakeelsetest sõnadest ''phōs'' (valgus) ja ''gráphein'' (kirjutama). Selle aluseks on eri aegadest pärinevad leiutised ja avastused. [[Fotoaparaat|Fotoaparaadi]] tööpõhimõttest oldi iseenesest teadlikud juba tuhandeid aastaid tagasi, ent alles [[19. sajand]]il jõuti vajalike teadmisteni [[keemia]]st, et salvestada esimene [[foto]]. Enam kui saja aasta jooksul täiustati nii fotomaterjali kui ka kaamerat, ent nüüdseks on [[emulsioon]]il põhinevate fotode tegemine asendunud suurel määral [[digitaalfotograafia]]ga.
12. rida:
===Valgustundliku ühendi avastamine===
Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba 16. sajandil teati, et [[hõbe]]da sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks. Aastal 1727 tõestas seda saksa teadlane [[Johann Heinrich Schultze]]. Ta kasutas [[päikesevalgus]]t sooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. 1777. aastal tegi Schultze rahvuskaaslane [[Carl William Scheele]] katseid juba [[hõbekloriid]]iga. [[Hõbenitraat
Siiski oli see tehnoloogia koos ''camera obscuraga'' eeldusteks fotograafia leiutamiseks, aga läks veel sajand, enne kui suudeti salvestada esimene kujutis. Kuigi esimese foto tegemisel ei kasutatud hõbedasoolasid, sai sellest fotograafia arenedes üsna kiiresti olulisim keemiline ühend kujutise jäädvustamiseks.
==Fotograafia leiutamine ja varajane areng==
[[Pilt:Niepce 1826.jpg|pisi|
===Esimene foto – heliograafia===
Esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja [[litograafia]]huvilist [[Nicéphore Niépce]]'i. Litograafia seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. 1820. aastail üritas Niépce seda protsessi aga mugavamaks muuta nii, et pildi joonistaks valgus. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne [[bituumen]]it ja [[lavendliõli]] kasutades valgustundlikuks muudetud. Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis esialgsest joonistusest üsna täpne koopia ja selle protsessi nimetas Niépce [[heliograafia]]ks. Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi ''camera obscurasse'' ja nii valmiski esimene foto. Peamiselt pühendus Niépce aga hoopis piltidest koopiate tegemisele ja oma lõppeesmärki salvestada kujutis paberile ta ei saavutanudki. Kuigi esimese foto puhul võttis kujutise tekkimine aega üle 8 tunni ja protsess meenutas suuresti litograafiat, oli ometigi tegu teedrajava avastusega, mis inspireeris teisi huvilisi Niépce'i katsetusi jätkama.
===Esimene kasutuskõlblik fototehnika – dagerrotüüp===
[[Pilt:Boulevard du Temple by Daguerre.jpg|pisi|[[Louis Daguerre]] 1838. aastast pärinev "[[Boulevard du Temple]]" on esimene foto, mis jäädvustas inimese
Niépce'i avastuse edasiarendajaks sai [[Louis Daguerre|Louis Jacques Monde Daguerre]], kes töötas elukutselise maalrina ühes [[Pariis]]i teatris. Sarnaselt paljude teiste kunstnikega kasutas ta mitmeid optilisi võtteid, et luua elutruusid kujutisi. Tema huvi ''camera obscura'' abil reaalsust kopeerida viis ta 1829. aastal kokku Nicéphore Niépce’iga. Kui Niépce’i peamiseks tegevusalaks jäi joonistatud piltide paljundamine, siis Daguerre’i eesmärgiks sai säriaja lühendamine, et jäädvustada kujutisi kogu ümbritsevast maailmast.
Aastal 1838 teataski Daguerre, et on leidnud viisi, kuidas heliograafia tehnikaga võrreldes oluliselt kiiremini kujutist hõbetatud plaadile salvestada. Selleks kasutas ta vaskplaati, mille ühel poolel asus hoolikalt poleeritud hõbedakiht. See plaat asetati pimedasse kasti nii, et hõbetatud pool jäi joodikristalle sisaldava anuma kohale. [[Jood]]iaurude reageerimisel hõbedaga moodustus vaskplaadile üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht. Niimoodi ette valmistatud plaat asetati tunni aja jooksul kaamerasse ja säritati, mille tagajärjel tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi seejärel kasti, mille põhjas asus nõu [[elavhõbe]]daga. Nõu kuumutamisel tekkisid elavhõbedaaurud, mis reageerisid säritatud hõbejodiidiga. Selle tagajärjel moodustus kujutise valgustatud kohtades [[hõbeamalgaam]], valgustamata kohtades lahustus puhas hõbejodiid aga kinnitusprotsessi käigus keedusoola-lahuses, tekitades metallplaadil tumedad kohad. Nii ilmus vaskplaadile pildistatud kujutis.
34. rida:
===Foto paberil – kalotüüp ehk talbotüüp===
[[Pilt:Latticed window at lacock abbey 1835.jpg|pisi|Vanim fotonegatiiv, mis pärineb aastast 1835
Vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui Daguerre oli teatavaks teinud fotograafia leiutamise, avalikustas [[William Henry Fox Talbot]] 1839. aasta jaanuaris enda väljatöötatud tehnika fotode tegemiseks. Talbot oli teadlane, kes ei jäänud oma joonistustega rahule. See ajendaski teda leidma alternatiive kujutise käsitsi paberile kandmisele. Kõige loomulikum oli paberi muutmine valgustundlikuks hõbedaühendite abil, kuna Talbot oli teadlik varasematest katsetustest [[hõbe]]daga.
Kasutuskõlbliku meetodini jõudis Talbot aastal 1835. Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes muutus hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks (''photogenic drawing''). Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida, siis 1840. aastal avastas Talbot, et suurema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutis kohe, vaid alles pärast paberi töötlemist [[gallushape|gallushappes]]. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti [[kalotüüpia|kalotüübiks]], mida tuntakse ka [[kalotüüpia|talbotüübina]]. See võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot [[fotogravüür]]i, mis seisnes [[kaaliumkromaat|kaaliumkromaadilahusega]] valgustundlikuks muudetud [[želatiin]]i abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt [[trükk]]ida.
Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus ka [[negatiiv-positiivprotsess]]ile – põhimõttele, millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi. Võrreldes dagerrotüübiga oli kujutis kalotüübil vastupidavam, kergemini vaadeldav ja soojemate toonidega. Sellegipoolest ei saavutanud kalotüüp niisugust populaarsust, kuna säritamine ja pildi tegemise protsess oli aeganõudvam ning paberi omaduste tõttu polnud tulemus sama kvaliteetne, pealegi kippus kujutis paberil aja möödudes nõrgenema. Kuigi tosina aasta jooksul talbotüüpi täiustati, jäeti see pärast uuemate tehnikate leiutamist iganenuna kõrvale.<ref name="vYz1z" />
43. rida:
==Praktilisemate tehnikate leiutamine==
===Märgkolloodiummenetlus klaasil ja metallil – ambrotüüpia ja ferrotüüpia===
Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis vaid veidi üle kümne aasta, sest mõlemal protsessil oli puudusi. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte piiramatult paljundada. Nii jõuti klaaspõhimiku kasutamiseni. Esimese sellise menetluse – albumiin-klaasnegatiivid – töötas 1847. aastal välja prantslane [[Claude Felix Abel Niépce de Saint-Victor|Claude Felix Abel Niépce de St.-Victor]], kes kasutas klaaspõhimikul valgustundliku kihi sideaineks kaaliumjodiidi sisaldavat munavalget. Albumiinmenetlus võimaldas ühelt poolt saada pabernegatiividega võrreldes oluliselt teravama kujutise, kuid samas nõudis särituseks 15–30 minutit. Seetõttu sai seda menetlust kasutada peamiselt maastiku- ja arhitektuurivaadete pildistamiseks. Nii jätkusid otsingud suurema valgustundlikkusega fotomaterjali järele, mis viisid uue emulsiooni sideaine – kolloodiumini. 1851. aastal tutvustas inglane [[Frederick Scott Archer]] [[märgkolloodiummenetlus
[[Kolloodium]] on [[nitrotselluloos]]i lahus [[dietüüleeter|dietüüleetri]] ja [[etanool]]i segus, mis kuivamisel moodustab läbipaistva kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga ka puudusi. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, oli vaja pildid säritada ja ilmutada selle ajaga, mil kolloodium püsis klaasi pinnal niiske. Seetõttu tuli iga kord enne võtet plaat pimedas ruumis või telgis ette valmistada, niiskena säritada ja kiiresti ilmutada, mis välitingimustes eeldas terve fotolabori kaasaskandmist. Kolloodiumi kuivamise probleemi üritati erinevate võtetega kompenseerida ja lahendada, mistõttu oli ka menetluse variatsioone 1850.–1860. aastatel mitu.
Ehkki tegu oli tülika protseduuriga, jäi märgkolloodiummenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. Sellest kujunes esimene laialt levinud negatiivmenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui ka positiivkujutiste – klaaspõhimikul [[ambrotüüpia|ambrotüüpide]] ja metallil [[ferrotüüpia|ferrotüüpide]] ning vahariidel [[pannotüüpia|pannotüüpide]] valmistamiseks. Kolloodiumemulsiooniga klaasnegatiividelt valmistati fotosid soolapaberitele ning albumiin- ja kolloodiumpaberitele (viimane püsis paralleelses kasutuses hõbeželatiin-fotopaberitega kuni II maailmasõjani). Samuti võimaldas märgkolloodiummenetlus isegi paarisekundilist säriaega. Menetluse puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium oli kergesti süttiv ja ka väga plahvatusohtlik.<ref name="Me7nv" />
=====Ambrotüüpia=====
Lisaks märgkolloodium-klaasnegatiividele sai seda menetlust kasutades valmistada ka [[ambrotüüp
=====Ferrotüüpia=====
59. rida:
=====Stereopildid=====
[[Pilt:Post office, Smithfield Street, Pittsburg, Pennsylvania, from Robert N. Dennis collection of stereoscopic views.jpg|pisi|350px|Tüüpiline näide stereofotost. Kaks pilti on tehtud kõrvuti ja seetõttu paistavad esmapilgul ühesugused
[[Stereofotograafia]]t kasutatakse kahe pildi abil ruumilisuse illusiooni tekitamiseks. Kuna inimene tajub ruumilisust seetõttu, et silmad näevad kujutisi veidi erineva nurga alt, siis sama efekti saab tekitada ka sarnaselt erineva nurga all tehtud piltidega. Sellest oldi teadlikud juba 17. sajandil, ent täielikult võimaldas seda efekti ära kasutada fotograafia.<ref name="dHXgm" />
Kuna esimeste stereoskoopidega praktiseerides ilmnes, et nii klaas kui ka metall tekitavad liiga palju peegeldusi, võeti stereofotograafia jaoks kasutusele [[albumiinpaber]]. Fotode tegemiseks ja vaatamiseks ehitati spetsiaalsed aparaadid. Stereofotograafia kõrgaeg oli 19. sajandi teine pool. Fotosid tehti nii looduskaunitest paikadest kui ka põnevatest vaatamisväärsustest, neid koguti ja vahetati ning stereopildid olid oma mitmekesisuse tõttu nii meelelahutuslikud kui ka harivad.
68. rida:
===Kuivplaatmenetlus===
Märgplaatmenetlus tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et kogu pildi tegemise protsessi jooksul plaati märjana hoida oli küllaltki tülikas. Paarikümne aasta jooksul üritati leida moodust, kuidas [[emulsioon]]i vähemalt paar päeva niiskena hoida. Katsetati selliste niiskustimavate ainetega nagu mesi, [[tanniin]], suhkur, tee, kohv, õlu ja vaarikasiirup; naljatades on seda aega fotoajaloos nimetatud ka
Selleks vahendiks osutus [[želatiin]]. Želatiini soovitati kasutada tegelikult juba 1850. aastal, ent selle mõtte varjutas märgplaatmenetluse leiutamine. Aastal 1871 tuli želatiini kasutamise ideega uuesti välja inglane [[Richard Leach Maddox]] ja siis leidis mõte juba hulgaliselt huvilisi. Maddox kasutas hõbebromiidi želatiiniemulsioonis, ent esialgu osutus see protsess aeglasemaks kui kolloodiumi kasutamine. Mitmed tootjad jätkasid katsetamist ja aastal 1878 leiutas [[Charles Bennett]] kuivplaatmenetluse.<ref name="Gelatin" />
82. rida:
===Värvifilm===
[[Pilt:Tartan Ribbon.jpg|pisi|
Enam kui pool sajandit pärast fotograafia leiutamist tehti peaaegu ainult must-valgeid fotosid, mis tähendas, et salvestati vaid valguse hulk, mida mingi objekt kiirgas. Mõnikord lisati fotodele värvid hiljem lihtsalt koloreerimise teel. Esimese värvifotoga sai hakkama [[James Clerk Maxwell]] 1861. aastal, kui ta suutis jäädvustada mustrilise paela ja hiljem seda värvilisena näidata. Tegu polnud siiski päris ühe värvifotoga, vaid kolme eraldi tehtud mustvalge pildiga, millest igaüks oli tehtud läbi erinevat värvi filtri (punane, roheline, sinine). Et tehtud pilti hiljem värvilisena vaadelda, kuvati see läbi kolme vastavat värvi laterna seinale. Kuigi värvilise kujutise tekkimine oli paras juhus (kasutatav emulsioonimaterjal oli piiratud ulatusega) ja Maxwell ei jäänud tulemusega rahule, pani see eksperiment ometi aluse värvifotograafiale.<ref name="Colour" />
Suurema hoo sai värvifotograafia areng 20. sajandi alguses. Aastal 1906 hakati tootma must-valget [[pankromaatiline|pankromaatilist]] filmi, mis erinevalt Maxwelli kasutatud emulsioonist suutis salvestada kõik [[värvispekter|värvispektri]] värvid ja võimaldas eespool kirjeldatud meetodil probleemideta värvilisi pilte teha.<ref name="Colour" /> Esimese praktilise tehnika leiutasid aga kuulsad vendadest filmimehed [[Auguste Lumiére|Auguste]] ja [[Louis Lumiére]] 1907. aastal. Klaasplaat kaeti värvitud tärkliseterade ja musta tolmuga, mis vastavalt filtreerisid põhivärvid ja tõkestasid filtreerimata valguse. Selle peale asetati õhuke kiht pankromaatilist filmi ja pärast säritamist saadi [[
Aastal 1869 avaldas prantslane [[Louis Arthur Ducas du Haron]] raamatu, milles ta käsitles värvifotode tegemist. Selle asemel, et segada värvid omavahel ühel tasandil (nagu eespool kirjeldatud meetodite puhul), oli üks tema soovitustest kasutada värvifoto jaoks kolme kihti, millest igaüks salvestaks mingi põhivärvi. Siiski ei olnud tolle ajastu emulsioonidega võimalik tema ideid rakendada.<ref name="Colour" /> Küll aga kasutasid seda põhimõtet ameeriklased Leopold Gdowsky jr ja Leopold Mannes, kes leiutasid 1935. aastal legendaarse [[Kodachrome]]'i positiivfilmi, mis võimaldas värvifotosid teha sisuliselt samamoodi nagu must-valgeidki. Aasta hiljem arendas saksa ettevõte [[Agfa]] välja Agfacolori protsessi, mille tulemuseks olid juba värvinegatiivid. Aastal 1942 tutvustatud Kodacolor sai paarikümne aasta pärast populaarseimaks filmiks ja du Haroni väljakäidud põhimõtet kasutatakse värvifilmi-fotograafias veel tänapäevalgi.
93. rida:
Esimeste fotode tegemisel kasutasid nii Niépce kui ka Talbot ja Daguerre üsna lihtsat ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>t, mis ei erinenud kuigi palju [[Johann Zahn]]i 16. sajandil kavandatud mudelist. Tavalisest ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>st erinesid esimesed kaamerad selle poolest, et üks karbi pool pandi teise poole sees edasi-tagasi liikuma nii, et kaugust ühes pooles asuva objektiivi ja teisel poolel oleva fotoplaadi vahel sai muuta. See võimaldas kujutist teravustada. Taolised kaamerad olid levinud 1850. ja 1860. aastatel, seega ka pärast praktilisemate fototehnikate leiutamist ja neid kasutati isegi veel [[kuivplaat]]idega. Vahetust vajas vaid kassett, mis muutus vastavalt fotoplaadi arengule. Lisaks tavalistele kahest teineteise suhtes liikuvast puitosast koosnevatele kaameratele ehitati neid ka päris mitmest kastist koosnevatena.<ref name="Camera" />
[[Pilt:Reisekamera 18x24.jpg|pisi|
Kahest kastist koosnevate kaamerate teravustamisvahemik oli aga mõnevõrra piiratud, samuti oli suuremas osas puidust aparaat küllaltki raske ja kohmakas. Need probleemid lahendati aastaks 1851, kui Ameerika Ühendriikides tutvustati kaamerat, mille puitosasid ühendas [[lõõts]]. See võimaldas teravustada ka päris lähedale asuvatele objektidele, lisaks sai mõlemat kasti erinevates suundades liigutades kujutistega manipuleerida. Lõõtsaga kaamerad asendasid kahest kastist koosnevad kaamerad 1860-ndate keskpaigaks. Suurema formaadiga filmikaameratel oli lõõts veel aga ka järgmisel sajandil ja [[makrofoto]]de tegemiseks kasutatakse seda tihti isegi tänapäeval.<ref name="Camera" />
Fotograafia algusaastatel olid suureks probleemiks pikad [[säriaeg|säriajad]], kuna isegi esimeste dagerrotüüpide säritamiseks kulus pool tundi ja liikuvate objektide pildistamine polnud niimoodi võimalik. Aastal 1840 hakkas [[Alphonse Giroux]] valmistama maailma esimesi dagerrotüüp-kaameraid, mis olid varustatud Chevalier' objektiividega ja mille [[ava]] oli varasema ƒ17 asemel ƒ14. See oli siiski liiga väike edasiminek, et võimaldada isegi veerand tunni pikkust säritust. Probleemi lahendas matemaatikaprofessor [[Josef Max Petzval]], kes koostöös [[Voigtländer]]i optikafirmaga lõi omanimelise objektiivi, mille valgusjõuks oli ƒ3,6. Olles 16 korda kiirem kui varasemad objektiivid, lühendas see säriaega vähem kui minutini ja Petzvali objektiiv jäi tervelt pooleks sajandiks ületamatuks. Väärib märkimist, et seda objektiivi kasutati esmakordselt maailma esimeses üleni metallist kaameras, mille tootja oli teleskoopide ehitamisega tegelev Voigtländer, sellest tulenevalt meenutas aparaat ka välimuselt teleskoopi.
Vajadus uutmoodi kaamera järele tekkis pärast seda, kui 1851. aastal leiutati märgplaatmenetlus, mis eeldas plaadi säritamist niiskena ja kohe ilmutamist. Selle jaoks konstrueeris William Brown kogukama kaamera, mille sisse sai käe pista ja nii plaat ette valmistada ning pärast võtet ka kiiresti ilmutada. Aastal 1864 tuli leiutaja Jules Bourdin lagedale oluliselt väiksema kaameraga märgplaatide jaoks. Fotoplaati töödeldi sarnaselt Browni leiutisega küll kaamera sees, aga ilma sinna kätt sisse pistmata. Bourdini loodud [[Dubron]]i kaamerale oli sisse ehitatud nimelt keraamilisest materjalist või klaasist kamber, kuhu valati vajalikud kemikaalid ja kogu töötlemisprotsess tehti aparaadi sees.<ref name="Camera" /> Sellised kaamerad andsid eelise fotolaborist kaugemal pildistamisel, kuid enamasti valmistati märgplaadid ette ja ilmutati siiski lihtsalt pimedas ruumis ja pildistamiseks kasutati kõige tavalisemaid aparaate.
Nii kaua, kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli see üsna lihtne. Fotograaf nägi [[mattklaas]]ilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati [[objektiiv]]i eest sobivaks ajaks kate. Selline säritamine oli võimalik nii kaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Et kõigest sekundi murdosaks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli mehaaniline [[katik]]. Esimesed katikud oli üsna lihtsad, näiteks [[giljotiinkatik]] oli plaat, mille sees olev auk säritamiseks kiiresti objektiivi eest läbi libistati. Taolistel katikutel võis olla ka muudetav ava. Teist tüüpi olid hilisemad [[lehtkatik]]ud, mis koosnesid säritamise ajaks lahknevatest plaadikestest.
=====Eriotstarbelised kaamerad=====
[[Pilt:The giant camera.jpg|pisi|
Üsna pea pärast fotograafia leiutamist hakati uue tehnika piire kompama. Tavaline ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>t meenutav aparaat oli piiratud võimalustega ja erinevate tulemuste saavutamiseks ehitati igasuguseid kaameraid.
Fotograafia esimestel kümnenditel osutus suurte piltide tegemine raskeks, kuna fotode kontaktkopeerimise teel suurendamine oli keeruline ja kulukas ning tulemuski polnud kehva pildikvaliteedi tõttu enamasti rahuldav. Seepärast oli ainuke võimalus suurte piltide tegemiseks kasutada suuri fotoplaate ja seega ka sarnase mõõduga kaameraid. Esimeste suuremate kaamerate seas loodi 1858. aastal 3,7
Fotode tegemine fotoplaatidele oli üsna kulukas ja plaadi vahetamine aeganõudev. Need probleemid lahendati kaameraga, millel oli mitu objektiivi. Esimese mitme objektiiviga kaamera leiutas Disdéri, kes kasutas seda odavate visiitfotode tegemiseks. Sellise aparaadiga saadi lõpuks ühele plaadile teha 12 võtet, kusjuures erinevate fookuskaugustega objektiivid võimaldasid teha iga võtte erineva suurendusega. Mitme objektiiviga olid ka veidi hilisemad kiire säriajaga kaamerad, mis tegid järjest mitu fotot. Üksteise järel tehtud [[sarivõte|sarivõtted]] võimaldasid esmakordselt vaadelda fotodel nii loomade kui ka inimeste liikumist, kuigi selle jaoks kasutati ka pöörleva fotoplaadiga kaameraid.
112. rida:
Stereofotode tegemiseks tavaline kaamera ei sobinud ja vaja oli spetsiaalset stereokaamerat. Selle tööpõhimõte oli lihtne: kahte ühesugust kõrvuti asuvat fotoplaati tuli samal hetkel ja võrdselt säritada. Ühe esimestest [[stereokaamera]]test patenteeris 1856. aastal inglane [[John Benjamin Dancer]]. See meenutas välimuselt lihtsalt kahte kokkupandud kasti. Alumisse kasti paigutati fotoplaadid, mis pärast teravustamist tõsteti vastava vardaga ülemisse kasti, kus toimus plaatide säritamine. Kui arvestada, et kaameral oli ka avamuutmismehhanism, oli oma aja kohta tegemist üsna keerulise aparaadiga.
Enamiku vanemate kaameratega osutus raskeks maastiku- ja linnavaadete pildistamine, kuna 19. sajandil olid vähe levinud objektiivid, mille vaatenurk ületas 40°. Ainus võimalus [[panoraam
===Kastkaamerad===
119. rida:
Plaatide kaamerasse sisestamiseks oli kaks võimalust: kas spetsiaalse kassetiga üks film korraga või magasiniga mitu. Kassetti pidi seega iga võtte järel vahetama, magasinkaamerasse laaditi aga enne pildistmist suur hulk plaate, mis pärast säritamist vastavasse hoidikusse langesid. [[Rullfilm]]i kasutavate kaamerate puhul pandi film aga juba vastavatele [[pool]]idele, mistõttu kaamerale lisandus vaid nupp filmi kerimiseks. Osade kaameratega võis aparaadi tagaseinas asuvat hoidikut muutes vastavalt vajadusele kasutada nii fotoplaate kui ka rullfilmi.
Kastkaamerate levikut ja üldse suuremat huvi fotograafia vastu põhjustaski [[George Eastman]]i leiutatud rullfim ja selle kasutamiseks mõeldud lihtsad kaamerad. Üsna kiiresti pärast rullfilmi leiutamist tuli aastal 1888 müügile esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera [[Kodak]]. Aparaat tegi filmile ümaraid 6
=====Kompaktsed kaamerad=====
[[Pilt:Leica I.jpg|pisi|1925. aastal müügile ilmunud kompaktne kaamera Leica I
Kastkaamerate edasiarenduseks võib pidada kompaktseid 35
Selliste kompaktsete kaamerate ja üleüldse fotograafia arengusse tõid suure muutuse [[Oskar Barnack]]i leiutatud ja Ernst Leitz II rahastatud kaamera [[Leica]]. See 1925. aastal müügile tulnud aparaat polnud küll esimene ega ka mitte kõige väiksem kaamera, mis kasutas 35
===Klappkaamerad===
Kõik kaameratootjad ei läinud siiski kaasa lihtsate kastkaameratega ja lõõtsaga varustatud aparaadid jäid endiselt populaarseks. Sellegipoolest hakati rõhku panema aparaadi mõõtmete vähendamisele. Kuna fotoaparaadi välismõõtmed sõltusid eelkõige kasutatava negatiivi suurusest, ei olnud võimalik kaamerat tagant poolt kokku suruda. Küll aga sai lõõtsa abil vähendada negatiivi ja objektiivi vahelist kaugust. Kui 35
Lõõtsaga klappkaamerad tulid 19. sajandi lõpus koos [[rullfilm]]i leiutamisega. Esimesed ja levinumad taolised kaamerad olidki Eastman Kodak Company toodetud. Klappkaamera erines teistest selle poolest, et võimaldas küllaltki kompaktse kerega teha suureformaadilisi kaadreid. Selle ehitus ei võimaldanud aga pildiotsijat optiliselt objektiiviga siduda, mistõttu teravustamine polnud kuigi täpne ja nähtav kujutis erines peaaegu alati mingil määral sellest, mis tegelikult filmile jäädvustati. Klappkaamerad olid laialdaselt kasutusel kuni 1960. aastateni.
===Peegelkaamerad===
141. rida:
=====TLR-tüüpi peegelkaamerad=====
[[Pilt:Rolleiflex Original.jpg|pisi|1928. aastal välja tulnud esimene Rolleiflex muutis vahepeal poelettidelt kadunud TLR-tüüpi kaamerad uuesti populaarseks
Nagu nimetus [[TLR]] (''twin lens relex'') ütleb, on seda tüüpi peegelkaameratel kaks objektiivi: üks kadreerimiseks, teine kujutise jäädvustamiseks. Sarnaselt teise tüübi peegelkaameratega kuvatakse peegli abil ühe objektiivi kujutis kaamera peal olevale [[mattklaas]]ile. Objektiivid on mehaaniliselt ühendatud nii, et mattklaasilt on võimalik üsna täpselt teravustada. Kaks eraldi objektiivi teevad aga erinevate objektiivide kasutamise keeruliseks, muudavad kaamera kohmakaks ning seavad mõningad piirangud ka pildi formaadile. Samuti on sellistele aparaatidele sarnaselt enamiku kaameratüüpidega omane [[parallaks]]iviga.
148. rida:
== Viited ==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="Gelatin">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The introduction of gelatin |url=http://web.archive.org/web/20010418031648/http://www.rleggat.com/photohistory/history/gelatin.htm}}</ref>▼
<ref name="Colour">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Photography in color |url=http://web.archive.org/web/20010427010934/www.rleggat.com/photohistory/history/colour.htm}}</ref>▼
<ref name="Camera">{{Cite web |title=Camera |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Camera}}</ref>▼
<ref name="69D4s">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The Daguerrotype |url=http://web.archive.org/web/20010419125233/http://www.rleggat.com/photohistory/history/daguerro.htm}}</ref>
<ref name="vYz1z">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The calotype process |url=http://web.archive.org/web/20010211105708/www.rleggat.com/photohistory/history/calotype.htm}}</ref>
160. rida ⟶ 157. rida:
<ref name="dHXgm">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Stereoscopic photography |url=http://web.archive.org/web/20020606134909/http://www.rleggat.com/photohistory/history/stereosc.htm}}</ref>
<ref name="xcVbk">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Carte-de-visite photography |url=http://web.archive.org/web/20010211020742/www.rleggat.com/photohistory/history/cart-de-.htm}}</ref>
▲<ref name="Gelatin">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The introduction of gelatin |url=http://web.archive.org/web/20010418031648/http://www.rleggat.com/photohistory/history/gelatin.htm}}</ref>
▲<ref name="Colour">{{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Photography in color |url=http://web.archive.org/web/20010427010934/www.rleggat.com/photohistory/history/colour.htm}}</ref>
▲<ref name="Camera">{{Cite web |title=Camera |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Camera}}</ref>
<ref name="uf0yO">{{Cite web |title=Mirror |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Mirror}}</ref>
}}
| |||