Vikipeedia

Eric Clapton: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
P pisitoimetamine
38. rida:
Tema populaarseimad laulud on "[[Layla]]" (salvestatud ansambliga [[Derek and the Dominos]]) ja [[Robert Johnson]]i "[[Crossroads]]" (salvestatud Creamiga). 1991. aastal hukkus õnnetult tema poeg Conor. Claptoni lein väljendus südamlikus ballaadis "[[Tears in Heaven]]", mida võib kuulda tema albumilt "[[Unplugged]]".
 
Clapton on saanud 17 [[Grammy auhind|Grammyt]]<ref name="m5086" /> ning [[Brit Award]]i väljapaistva panuse eest muusikasse<ref name="zN8gN" />. 2004. aastal anti Claptonile teenete eest muusika alal [[Briti Impeeriumi orden]] (CBE)<ref name="5W6gQ" />.
 
Clapton on endine [[alkohoolik]] ja [[uimastisõltlane]]. Pärast paranemist asutas Clapton [[Antigua]]l alkohoolikute ja uimastisõltlaste rehabilitatsioonikeskuse [[Crossroads Centre]].
 
==Lapsepõlv==
Eric Patrick Clapton sündis Inglismaal Surrey krahvkonnas Ripleys. Tema vanemad olid 16-aastane Patricia Molly Clapton (7. jaanuar 1929 – märts 1999) ja 25-aastane [[Montréal]]ist pärit Kanada sõdur Edward Walter Fryer (21. märts 1920 – 15. mai 1985).<ref name="9UDF1" /> Enne poja sündi läks isa sõtta ning naasis seejärel kodumaale. Clapton hakkas oma isa saatust lähemalt uurima alles 2007. aastal. Seni oli ta teadnud vaid isa nime, kuid soov teada rohkem oma isast oli kaua kriipinud ta hinge ning selle tunnistuseks on ka laul "[[My Father's Eyes]]" (1998). Ta palkas Montréali ajakirjaniku [[Michael Woloschuk]]i, saamaks selgust isa elukäigus. Ajakirjanik tegi uurimistööd Kanada armee arhiivides ja pani lõpuks kokku loo Edward Fryerist, mehest, kes oli olnud muusik (klaveri- ja saksofonimängija), kuid oma loomult elupõletaja. Mees oli olnud mitu korda abielus, tal oli olnud mitu last, kuid ilmselt ta ei teadnudki, et on Eric Claptoni isa.{{lisa viide}}
 
Ericu kasvatasid üles vanaema Rose ja tolle teine abikaasa Jack Clapp. Väiksena arvas ta, et vanavanemad ongi tema vanemad ning ema ja tolle vend Adrian on tema õde ja vend. Aastaid hiljem abiellus ema teise Kanada sõduriga ja asus elama Saksamaale, jättes oma poja lõplikult vanavanemate hoole alla Surreyssse.
57. rida:
1963. aasta oktoobris liitus Eric Clapton The Yardbirdsiga ja jäi bändi kuni 1965. aasta märtsini. Ansambli muusikalist käekirja mõjutasid tugevalt Chicago bluus ja tolle aja juhtivad bluusikitarristid nagu [[Buddy Guy]], [[Freddie King]] ja [[B. B. King]]. Clapton saavutas oma erilise mänguoskusega edu ja varsti oli ta üks tunnustatuimaid kitarriste Briti muusikalaval. Esialgu mängis bänd Chess/Checker/Vee-Jay artistide bluusipalasid, meelitades tasapisi ligi üha suuremat publikuhulka. Bänd saavutas lausa kultusliku maine, kui bänd hakkas esinema [[Richmond]]i klubis Crawdaddy Club [[Richmond]] – paigas, kus seni oli resideerinud [[The Rolling Stones]]. Nad tuuritasid Inglismaal koos kuulsa Ameerika bluusiartisti [[Sonny Boy Williamson II]]-ga. Ühine album salvestati 1963. aasta detsembris ja 1965 tuli see müüki.
 
Toonasest ajast on pärit ka Claptoni hüüdnimi "Slowhand". Yardbirdsi rütmikitarrist Chris Dreja on meenutanud, et Clapton ei lahkunud kunagi lavalt, kui kitarrikeel purunes. Ta vahetas keele välja otse laval publiku ees. Publik aga ootas ja samas plaksutas aeglaselt (nn ''slow handclap''). Hiljem on Clapton oma ametlikule biograafile Ray Colemanile rääkinud järgmist: "Minu hüüdnimi Slowhand on pärit Giorgio Gomelskylt. Tema panigi kokku sõnad "slow" ja "handclap". Ta leidis, et see on hea kalambuur ühe kiirete näppudega kitarristi kohta."<ref name="qvKCP" />
 
Detsembris 1964 astus Clapton esimest korda üles [[London]]is Royal Albert Hallis koos The Yardbirdsiga<ref name="ocGDs" />. Sellest ajast saadik on ta seal esinenud ligi paarisajal korral ja nagu Clapton ise ütleb, "on see esinemine nagu mu enda eestoas."<ref name="7FvOB" />.
 
Märtsis 1965 ilmus The Yardbirdsi esimene suurem hitt "For Your Love", kus Claptonit võib kuulda kitarri mängimas. Bänd otsustas oma lugudes rohkem pöörduda popmuusika poole, osalt sellepärast, et "For Your Love" oli olnud edukas. Selle laulu on loonud popmuusik Graham Gouldman, kes on kirjutanud hittideks saanud lugusid ka [[Herman's Hermits]]ile ja [[The Hollies]]ile. Kuid Clapton jäi truuks bluusimuusikale ja otsustas bändist lahkuda. Ta soovitas enda asendajaks oma hea semu [[Jimmy Page]]'i. Kuid Page ei huvitunud sellest, sest tahtis jätkata vabakutselise stuudiomuusiku karjääri ja soovitas omalt poolt Claptoni järglaseks [[Jeff Beck]]i. Nii ongi juhtunud, et kolm kitarrikuulsust on küll mänginud ühes bändis, kuid mitte kunagi koos.
 
Clapton ühines John Mayall & the Bluesbreakersiga aprillis 1965, kuid lahkus juba mõne kuu pärast. 1965. aasta suve veetis ta [[Kreeka]]s bändiga [[The Glands]], kus mängis klaverit tema vana sõber Ben Palmer. Sama aasta novembris oli ta tagasi The Bluesbreakersis, mille koosseisus uuesti mängides saavutas Clapton klubiringkondades parima bluuskitarristi kuulsuse. Albumi "Blues Breakers – John Mayall – With Eric Clapton"<ref name="HNsqc" /> väljaandmine tõi bändile ka ülemaailmse kuulsuse. Kuid Clapton oli selleks ajaks juba bändist lahkunud. Ta vahetas oma Fender Telecasteri ja Vox AC30 võimenduse 1960. aasta Gibson Les Paul Standard kitarri ja Marshalli võimenduse vastu. Tema esitatava muusika uus kõla ja mängustiil andis kellelegi tundmatule ajendi maalida Islingtoni metroojaama seinale grafiti "Clapton is God"<ref name="osVnf" />. Sellest tehtud foto on saanud väga kuulsaks; sellel näeb koera tõstmas tagajalga seina juures, millele on kirjutatud "Clapton is God". Claptonit ennast vaevasid seoses selle lausega segased tunded – ta andis endale küll aru, et väga paljud kitarristid on temast paremad, kuid samas oli selline tunnustav lause ka väga meeldiv.<ref name="5D6ZD" />
68. rida:
1966. aasta juulis lahkus Clapton The Bluesbreakersist (Claptoni asemele tuli Peter Green). Ginger Baker kutsus teda oma uude bändi [[Cream]], kus bassi hakkas mängima Jack Bruce (Manfred Mann, The Bluesbreakers ja The Graham Bond Organisation). Sündinud oli üks esimesi superbände. Enne Creami polnud Clapton [[Ameerika Ühendriigid|USA-s]] kuigi tuntud. Ta oli lahkunud Yardbirdsist enne nende American Top 10 hitti "For Your Love" ega olnud seega Ühendriikides laval esinenud. Ansamblis Cream arenes Clapton laulja ja lugude autorina, kuigi Bruce oli juhtiv laulja ja uued lood olid enamasti pärit tema sulest. Laulusõnade autoriks oli peamiselt luuletaja Pete Brown. Creami esimene mitteametlik esinemine toimus 29. juulil 1966 [[Manchester]]is Twisted Wheel Clubis. Kuid ülesastumine suure publikuhulga ees leidis aset kaks päeva hiljem Windsoris National Jazz and Blues Festivalil. Cream pani aluse oma legendaarsusele valju kõlaga bluusi jämmides ja oma kontsertidel pikki soolosid esitades.
 
[[Pilt:Cream_Clapton_Bruce_Baker_1960s.jpg|thumbpisi|Ginger Baker, Jack Bruce, Eric Clapton]]
 
1. oktoobril 1966 oli [[Cream]]il esinemine Central London Polytechnicus. Esinemise vaheajal tutvustas Chas Chandler (The Animals) bändile noort mustanahalist kitarristi. Jutuks tuli ka, kas too mees võiks koos nendega laval esineda. Nõusoleku märgiks löödigi käed ja laval leidis aset tõeline ''show''. Esitati Howlin Wolfi lugu "Killing Floor". Noore kitarristi nimi oli [[Jimi Hendrix]]. Clapton oli tema mängust võlutud, kuid tundis seejuures ära ka tõelise konkurendi.
81. rida:
 
===="Blind Faith" ja "Delaney and Bonnie and Friends"====
Claptoni järgmine ansambel Blind Faith (1969) koosnes muusikutest Ginger Bakerist (Graham Bond Organisation, Cream), Steve Winwoodist (Spencer Davis Group, Traffic) ja Ric Grechist (Family). Bändi saavutusteks loetakse ühe LP väljaandmist ja ühe kontserditurnee läbiviimist. Supergrupp debüteeris 100 000 fänni ees 7. juunil 1969 Londonis [[Hyde Park|Hyde Parkis]]is. Nad andsid mõned kontserdid Skandinaavias ja alustasid juulis oma väljamüüdud kontserdireisi USA-s. Samal ajal ilmus müügile ka nende album "Blind Faith"<ref name="GoZxO" />, mis sisaldas ainult kuut pala, üks neist 15-minutiline jämm "Do What You Like". LP ümbris oli oma aja kohta skandaalne (pilt palja ülakehaga teismelisest tüdrukust) ja USA-s keelati see ära. Kaanepilt asendati ansambli fotoga. Blind Faith lagunes seitse kuud hiljem.
 
Seejärel tuuritas Clapton koos Blind Faithi soojendusbändiga Delaney and Bonnie and Friends. Samal sügisel esines ta koos ansambliga The Plastic Ono Band. Nende ühiskontsert festivalil Toronto Rock and Roll Revival 1969. aasta septembris salvestati ning selle tulemusena anti välja LP "Live Peace in Toronto" (1969)<ref name="bjDwM" /><ref name="8WOAn" />. 15. detsembril 1969 esines Clapton koos [[John Lennon]]i, [[George Harrison]]i ja The Plastic Ono Bandiga Londonis, et koguda raha [[UNICEF|UNICEF-i]] heaks.
93. rida:
 
===="Derek and the Dominos"====
Clapton ei soovinud endale "suure tähe" kuulsust, mis teda järjest rohkem ümbritses. Et sellele veidigi vastu astuda, pani ta kokku uue bändi, mille koosseisu kuulusid Delaney and Bonnie rütmipillide mängijad Bobby Whitlock (klahvpillid ja vokaal), Carl Radle (bass), Jim Gordon (trummid) ja Clapton ise (kitarr). See oli püüe näidata ennast ühena ansambli liikmetest, mitte kui eraldi seisvat staari. Sel ajal oli Clapton väga sisse võetud ansambli [[The Band]] debüütalbumist "Music from Big Pink". Ta ise on öelnud: "Ma hindasin The Bandi juures seda, kui pühendunud olid nad lauludele ja laulmisele. Neil olid kolme- ja neljaosalised harmooniad, samal ajal oli kitarr kui saatepill täiesti tagaplaanil. See sobis mulle väga, sest olin väsinud oma virtuoosi või pseudo-virtuoosi osast. Mul oli igav mängida soolosid ainult sellepärast, et seda minult oodati. The Band pani asjad jälle paika, prioriteediks oli laul ise." Algselt oli plaanis panna uue ansambli nimeks "Dynamos", aga see, et nimeks sai hoopis "Derek and the Dominos", oli eksitus. Juhtus nii, et ajutine nimi "Del and the Dynamos" kuulutati välja valesti, nimelt "Derek and the Dominos"<ref name="ITGXB" />. Ja legend oligi sündinud.
 
Claptoni lähedane sõprus George Harrisoniga viis ta kokku viimase naise Pattie Boydiga, kellesse Clapton oli väga kiindunud. Kuid leidmata vastutunnet oma kiindumusele, valas Clapton tunded muusikasse. Neid lugusid võibki kuulda albumil "Layla and Other Assorted Love Songs" (1970)<ref name="KqK9l" />. Plaat on väga tugevate bluusi mõjutustega. Siin on salvestatud kaks soolokitarri, Clapton ja Duane Allman (Allman Brothers), kes liitus bändiga salvestussessioonil Miamis, Criteria Studios. Albumi produtsent oli Atlantic Recordsist Tom Dowd, kes oli töötanud koos Claptoniga ansambli Cream LP "Disraeli Gears" kallal. Stuudiotöö tulemuseks oligi duubelplaat.
100. rida:
mängis sisse klaveripartii.
 
Plaat salvestati viieliikmelise grupiga. Nimelt kaasati ootamatult kitarrist Duane Allman (The Allman Brothers Band). Mõni päev pärast salvestuse algust tutvustas Dowd (kes produtseeris ka Allmane) kahte kitarristi omavahel The Allman Brothers Bandi kontserdil Miamis. Mehed kohtusid lava taga, hiljem jämmisid öö otsa stuudios ja sõbrunesid kohe. Algul lisas Duane oma ''slide''-kitarri paladele "Tell the Truth" ja "Nobody Knows You When You're Down and Out". Nelja päeva jooksul salvestati viiekesi veel kolm lugu: "Key to the Highway", "Have You Ever Loved a Woman" ja "Why Does Love Got to be So Sad". Septembri algul lahkus Duane lühikeseks ajaks, et anda mõned kontserdid oma bändiga. Samal ajal salvestati neljakesi "I Looked Away", "Bell Bottom Blues" ja "Keep on Growing". Duane tuli tagasi ja linti võeti "I am Yours", "Anyday", "It's Too Late", "Little Wing" ja "It's Too Late". 10. septembriks saadi salvestustega ühele poole.
 
Claptonit muserdas väga [[Jimi Hendrix]]i surm. Kaheksa päeva enne uudist tuntud muusiku surmast oli bänd salvestanud [[kaver]]i laulust "Little Wing" kui austusavalduse suurele kitarristile. 17. septembril 1970, päev enne Hendrixi surma, ostis Clapton vasakukäelise [[Fender Stratocaster]]i, mille tahtis kinkida Jimile sünnipäevaks.<ref name="5pzB1" /> Hingevalu süvendasid ka kriitikute jahedad retsensioonid uue LP kohta. USA-turneele mindi ilma Allmanita, kes ühines taas oma endise bändiga. Vaatamata sellele, et turnee ajal tarvitati rohkesti alkoholi ja narkootikume, salvestati kontsert duubelalbumile "In Concert"<ref name="tQCk4" />. Bänd salvestas veel mõned lood teise albumi jaoks 1971. aasta kevadel Londonis (viis neist on välja antud Eric Clapton box-setil Crossroads<ref name="UvGx5" />), kuid tulemused olid keskpärased. Teise plaadi salvestamise ajal hakkasid ilmnema suurte egode erimeelsused ja Clapton jalutas plaadisalvestuselt minema. See aga tähendas ka bändi tegutsemise lõppu. Grupi liikmeid tabasid järjest igasugused tragöödiad. Allman sai surma mootorrattaõnnetuses 29. oktoobril 1971. Hiljem on Clapton öelnud: "Duane Allmani puhul oli tegemist minu muusikalise vennaga, keda mul polnud, kuid keda ma endale soovisin".<ref name="8h16l" /> Radle jäi Claptoni bassimeheks kuni 1979. aasta suveni (1980. aasta mais suri ta alkoholi ja narkootikumide liigtarbimise tagajärjel). Kuid ka trummar Jim Gordoni saatus oli traagiline. Ta põdes skisofreeniat, mida aga ei suudetud õigeaegselt diagnoosida. Ühe hullumeelsushoo ajal tappis ta oma ema ning selle tagajärjel mõisteti pikaks ajaks vanglasse. Sealt aga suunati Gordon vaimuhaiglasse, kus ta viibib siiani. Alles 2003. aastal esinesid Clapton ja Whitlock koos "Jools Holland Shows".
106. rida:
====Soolokarjääri algus====
Claptoni 1970. aastate edukas karjäär oli täielikus kontrastis tema isikliku eluga, mis oli täis romantilisi ihalusi, uimasteid ja alkoholi. Leidmata Pattie Boydilt vastuarmastust, sulgus ta oma Surrey residentsi, loobudes salvestamisest ja esinemistest ning langedes järjest rohkem heroiinisõltuvusse. Lühike paus selles sõltuvusahelas oli augustis 1971, kui Clapton astus üles kontserdil Concert for Bangladesh. 1973. aasta jaanuaris organiseeris [[Pete Townshend]] ([[The Who]]) Claptonile tagasituleku-kontserdi "Rainbow Concert"<ref name="NK5uB" /> Londoni Rainbow Theatre's. Sellega soovis Townshend aidata mehel üle saada uimastisõltuvusest. 1975. aastal astus Clapton üles Ken Russelli filmis "The Who's [[Tommy]]". Tema rolliks oli Jutlustaja (The Preacher), kes jumaldab Marilyn Monroed. Esitama pidi ta Sonny Boy Williamsoni vana laulu "Eyesight to the Blind". Kogemus oli Claptoni jaoks väga sürrealistlik.<ref name="LpGiq" />
[[Pilt:Clapton_and_Elliman.jpg|thumbpisi|Clapton ja Elliman "461 Ocean Boulevard" promo turneel 1975]]
 
1974. aastal vastas Pattie Boyd lõpuks Claptoni tunnetele ja nendest said partnerid (abiellusid 1979. aastal). Mees suutis küll loobuda heroiinist, kuid samal ajal hakkas veelgi rohkem tarbima alkoholi. Ta pani kokku bändi, kuhu kuulusid Carl Radle (bass), George Terry (kitarr), Dick Sims (klahvpillid), Jamie Oldaker (trummid) ja taustalauljaks Yvonne Elliman (hiljem liitus nendega veel Marcy Levy, tuntud ka nimega Marcella Detroit). Selle koosseisuga salvestati "[[461 Ocean Boulevard]]" (1974)<ref name="9k8Iv" />. Albumil pöörati rohkem tähelepanu lauludele kui tervikule ja vähem kitarrisoolodele. Bob Marley loost "I Shot The Sheriff" tehtud kaver sai Claptoni soolokarjääri esimeseks esikohahitiks ja aitas suuresti kaasa ''reggae-''muusika toomisele massidesse. 1975. aastal välja antud album "[[There's One in Every Crowd]]"<ref name="OoPRd" /> jätkas sama trendi. Plaadi esmane pealkiri "The World's Greatest Guitar Player" muudeti vahetult enne pressimist "There's One in Every Crowd" vastu, et ei tekiks iroonilist valesti mõistmist. Bänd tuuritas mööda maailma ja 1975. aastal anti ka välja [[kontsertalbum]] "E. C. Was Here"<ref name="5AouK" />. Clapton jätkas esinemistega, andes samal ajal välja üha uusi plaate. 1976 ilmus "[[No Reason to Cry]]"<ref name="B5vFY" /> (koostöös [[Bob Dylan]] ja the Bandiga) ning novembris 1977 nägi ilmavalgust kuulus "[[Slowhand]]"<ref name="ylSeG" />. Siin on salvestatud "Wonderful Tonight" (veel üks laul, mille loomisel sai Clapton inspiratsiooni Pattie Boydist)<ref name="ZoaN5" /> ja "Cocaine" (J.J. Cale'i kaver). 1976. aasta lõpus esines Clapton koos teistega (sealhulgas Van Morrisoni ja Muddy Watersiga) ansambli the Band tegevuse lõpetamisele pühendatud kontserdil, mille Martin Scorsese võttis üles dokumentaalfilmina "The Last Waltz". 1978. aastal ilmus "[[Backless]]"<ref name="OMuFM" />. Plaat oli viimane, mille lugudes tegi kaasa Claptoni pikaaegne saatebänd. 1979. aasta algul lahkus George Terry, kelle asemele Clapton palkas Roger Forresteri soovitusel Albert Lee. Kuna viimane on samuti inglane, hakkas kultuuriliste erinevuste tõttu suurenema lõhe kahe inglase ja ameeriklaste vahel. Laval oli kõik korras, aga lavaväline elu jooksis otsekui paralleelmaailmades. Ja 1979. aasta suvel vallandaski Clapton bändi. 1980. aasta mais suri Carl Radle alkoholist ja uimastitest põhjustatud neerupuudulikkusse<ref name="zXK8b" />.
 
===1980. aastad===
1979. aasta lõpus käis Clapton turneel oma uue saateansambliga, kuhu kuulusid Clapton (kitarr ja vokaal), Albert Lee (kitarr, orel ja vokaal), Chris Stainton (klahvpillid), Dave Markee (bass), Henry Spinetti (trummid), mööda maailma. Detsembris olid nad Jaapanis. Budokan Theatre’s antud kontserdist tehti salvestis. Aprillis 1980 ilmus duubelplaat „Just"Just One Night“Night"<ref name="z6tB4" />. 1981. aasta veebruaris ilmus LP "[[Another Ticket]]"<ref name="auqti" />, mis salvestati Nassaus Bahamal 1980. aasta teisel poolel. Sellel plaadil teeb kaasa ka Gary Brooker (ex Procol Harum) (klahvpillid ja vokaal).
 
1981. aastal kutsus produtsent Martin Lewis Claptonit esinema [[Amnesty International|Amnesty International]] heategevusüritusel The Secret Policeman's Other Ball. Clapton võttis kutse vastu ja lõi kampa [[Jeff Beck|Jeff Beckiga]]iga, et esitada mõned lood koos duetina, mis on teadaolevalt kahe mehe esimene koostöö laval. Nendest kolm pala on salvestatud ''showst'' tehtud kontsertalbumile ja ühte lugudest kasutati filmis. Kuid alkohol hoidis Claptonit endiselt oma tugeva mõju all. Jaanuaris 1982 tunnistas mees endale, et tegemist on alkoholismiga ja otsustas pöörduda raviasutusse. Ta kutsuti Minnesotasse, Center Citysse Hazelden Treatment Centerisse. Lennu kestel Minnesotasse jõi Clapton ohtralt, põhjendades seda hirmuga, et ta ei saa enam kunagi tarbida alkoholi. Muusik on oma autobiograafias öelnud järgmist: „Oma"Oma elu kõige raskematel hetkedel takistas mind enesetappu tegemast ainult põhjus, et pärast surma ei saa enam juua. Ning see oli minu meelest ainuke asi, mille nimel elada ning mõte, et mind püütakse võõrutada, oli nii õudne, et ma aina jõin ja jõin. Mind tuli kliinikusse praktiliselt kanda"<ref name="utDRB" />. Siiski sai Clapton kliinikust vajalikku abi ja mõned kuud pärast ravilt naasmist hakkas muusik töötama uue albumi kallal. See oli küll arstide nõuannete otsene eiramine, sest nood olid talle soovitanud täielikku rahu ja vältida stressi. Plaadi pealkirjaks sai "[[Money and Cigarettes]]"<ref name="0PTJX" />,sest ainult need olidki talle veel jäänud pärast alkoholist loobumist. Ka nimetatud LP ei sündinud ilma loomepiinadeta. Nimelt sai mõni aeg pärast salvestuste algust selgeks, et bändi töö ei suju nii nagu vaja. Produtsent Tom Dowd rääkis Claptoniga avameelselt, et bändi liikmed tuleb välja vahetada. Ja nii tehtigi, kuigi tegu oli karmi otsusega. Vanast bändist jäi alles vaid Albert Lee. Uued mehed olid Ry Cooder (kitarr), Donald „Duck“"Duck" Dunn (bass) ja Roger Hawkins (trummid) ning Chuck Kirkpatrick ja John Sambataro taustalauljatena.
 
[[Pilt:TinaTurner&Clapton.jpg|pisi|Tina Turner ja Eric Clapton Wembley Arenal 18. juunil 1987]]
 
1984. aastal astus Clapton üles [[Roger Waters]]i (ex [[Pink Floyd]]) esimesel sooloalbumil „The"The Pros and Cons of Hitch Hiking“Hiking"<ref name="BNkcA" />. Plaadile järgnes juunis ja juulis turnee Euroopas ja Ameerikas. Sellest ajast on Watersi ja Claptoni vahel head suhted. Mehed on koos esinenud näiteks tsunami ohvritele pühendatud kontserdil (2005) ja Highclere Castle’is, Countryside Alliance'i (Maapiirkondade Liidu) heategevuslikul kontserdil (2006) lugudega „Wish"Wish You Were Here“Here" ja „Comfortably"Comfortably Numb“Numb". Clapton astus üles ka 13. juulil 1985 toimunud "[[Live Aid]]i" kontserdil. Tema ja bänd esitasid kolm laulu „White"White Room“Room", „She’s"She’s Waiting“Waiting" ja „Layla“"Layla"<ref name="cuVXc" />. Järgmised kaks albumit "[[Behind the Sun]]" (1985)<ref name="Jj2JW" /> ja [[August (Eric Claptoni album)|„August“"August"]] (1986)<ref name="F2oWp" /> andis Clapton välja koos Phil Collinsiga (ex Genesis). Neist viimasel on eriti tuntav Collinsile omane puhkpillide ja trummi ''sound''. „Augustist“"Augustist" sai tolle ajani müüduim plaat Claptoni soolokarjääri jooksul UK-s, jäädes pidama edetabeli kolmandal kohal. Albumi esimesest laulust „It’s"It’s In the Way That You Use It“It", sai filmi „The"The Color of Money“Money" tunnusmeloodia. Lugudes „Tearing"Tearing Us Apart“Apart" ja „Hold"Hold On“On" esines koos Claptoniga [[Tina Turner]]. Ka bändis oli uusi liikmeid: Greg Philliganes (klahvpillid ja vokaal) ja Nathan East (bass).
 
"Augusti" turnee salvestati kahel korral nelja mehe bändiga "Eric Clapton Live from Montreux"<ref name="64M8x" /> ja „Eric"Eric Clapton and Friends"<ref name="W4jx7" /> jaoks. Kõik need salvestused ja tuuritamised olid Claptonile mõjunud psüühiliselt kurnavalt ning alkohol oli haaranud mehe jälle oma võimusesse. Novembris 1987 läks muusik uuesti ravile Hazeldeni. Seekord oli peamiseks põhjuseks sõltuvusest vabaneda 21. augustil 1986 Claptonile sündinud poeg Conor. Muusik ei tahtnud, et tema poeg näeks isa alkohoolikuna. Seekordne ravi sai aga täiesti teistsuguse ja ootamatu lõpu, kui Clapton leidis jõudu ja tuge palvetest Jumala poole<ref name="3iZpL" />.
 
1987 [[Brit Award|Brit Awardsil]]sil sai Clapton auhinna suure panuse eest muusikasse.
 
1988 lahutas Clapton lõpuks oma abielu Pattie Boydiga, sest armuafäär Lory Del Santoga (Conori ema) oli kestnud juba mõnda aega ja poeg vajas isa. Boyd kahjuks ei saanud lapsi. Clapton oli tuntud südametemurdja, kellel oli pikemaid või lühemaid romaane paljude naistega, teiste hulgas Krissy Wood (Ron Woodi eksabikaasa), näitlejatarid Charlotte Martin, Patsy Kensit, Sharon Stone ja Alicia Witt, lauljatarid [[Janis Joplin]], Marianne Faithfull, Rosanne Cash, Yvonne Elliman ja hilisem Prantsuse esileedi Carla Bruni<ref name="YJhf8" />.
 
1989 asus Clapton uue albumi „"[[Journeyman]]“"<ref name="n6OuG" /> materjali salvestama. Produtsent oli Russ Titelman ja kaasa lõid paljud muusikud, tuntumatest [[George Harrison]], [[Phil Collins]], David Sanborn, Robert Cray, Chaka Khan ja Daryl Hall. Muusikaliselt on LP väga eripalgeline, sisaldades elemente bluusist, džässist, soulist, rokist ja popist. Tegu on kaverite ja originaalide seguga, kus domineerib Jerry Williamsi materjal. „Journeyman“"Journeyman" on ka Claptoni enda üks lemmikalbumeid.<ref name="ukcXs" />
 
===1990. aastad===
1990 läks Clapton selle albumi lugudega kontserditurneele. Kõigepealt ootas ees Suurbritannia. 1990. aastal esines ta Londonis Royal Albert Hallis 18 korda ja 1991. aasta 5. veebruarist kuni 9. märtsini 24 korda. Nende 42 kontserdi parimatest paladest pandi kokku kontsertalbum „24"24 Nights“Nights"<ref name="Jf6Sb" />, mis ilmus 8. oktoobril 1991. 1990 jätkus menukas kontserdireis Euroopas ja USA-s. USA-turnee teises pooles esines Clapton oma bändiga Wisconsini suusakuurordis Alpine Valley Music Theatres. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Buddy Guy, Robert Cray, Jimmie Vaughan ja Stevie Ray Vaughan. Kontserdi lõppedes lennati helikopteritega ööbimispaika, kuigi lennuilm oli väga kehv ja Clapton ei tundnud end kuigi turvaliselt. Siiski jõuti õnnelikult kohale. Ent hommikul kuulis ta kohutavat uudist: helikopter: mille pardal olid olnud Stevie Ray, veel kaks ansambliliiget ning Claptoni agent Bobby Brooks, oli lennanud vastu mäge ja alla kukkunud. Ellujääjaid ei olnud. Hukkunud oli üks suurtest kitarristidest.<ref name="0Ttqt" /> Suur õnnetus tabas Claptonit ka 20. märtsil 1991, mil tema nelja-aastane poeg Conor kukkus 53. korruse aknast alla ja sai surma. Poja matus toimus 28. märtsil Ripley’s Claptoni kodukülas. Kogu lein leidis väljundi Claptoni laulus „Tears"Tears in Heaven“Heaven", mille ta kirjutas kahasse koos Will Jenningsiga.<ref name="Qj1cJ" />. 1991. aasta varasuvel sõitis Clapton [[New York]]i, kus ta kohtus Lili Zanuckiga. Viimane palus mehel kirjutada muusika tema filmile „Rush“"Rush". Pärast mõningast mõtlemist oli Clapton nõus. Kord mängis ta Lilile ette loo „Tears"Tears In Heaven“Heaven" – too sattus sellest suurde vaimustusse ja palus pala kindlasti lisada filmi ''soundtracki''<ref name="x0VlZ" />. See oli esimene kord, kui see suurepärane ja samas väga isiklik laul jõudis rahva ette. <ref name="XBRZQ" /> 35. [[Grammy auhind|Grammy auhindade]]ade jagamisel pälvis laul auhinna parima singli eest. Lisaks sai Clapton veel viis auhinda, kaasaarvatud parim album „Unplugged“"Unplugged" (1992)<ref name="fK03V" /><ref name="h8pGz" />. Heliplaat jõudis edetabelis "Billboard 200" esikohale ja see on saanud teemantplaadi staatuse<ref name="psuLy" />. Ainuüksi USA-s on seda albumit müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 9. septembril 1992 võitis „Tears"Tears in Heaven“Heaven" parima meesesineja video auhinna 1992 MTV Video Music Awards’il Los Angeleses<ref name="U3UL7" /><ref name="Z80Ue" />.
 
Oktoobris 1992 võttis Clapton osa [[Bob Dylan]]i lavakarjääri 30. aastapäeva tähistavast kontserdist, mis toimus Madison Square Gardenis [[New York|New Yorgis]]. Kogu kontsert salvestati kohapeal duubel-CD/DVD materjalina. Kontserdil astusid üles ka [[George Harrison]], Neil Young, Roger McGuinn, Steve Cropper, Tom Petty ja muidugi Bob Dylan ise. Clapton esitas 7-minutilise versiooni Dylani loost „Knockin’"Knockin’ On Heaven’s Door“Door".
 
Claptoni albumil "[[From the Cradle]]" (1994)<ref name="gjwKl" /> kõlab ainult teiste autorite looming – tegemist on vanade bluusilugude suurepäraste uute tõlgendustega. Clapton ja tema kitarrihelid säravad suurepäraselt. Nagu plaadi pealkirjastki näha, pöördus muusik neid lugusid esitades tagasi bluusimuusika algusaegade juurde. 1996 salvestas Clapton Wayne Kirkpatricku, Gordon Kennedy ja Tommy Simsi meloodia „Change"Change the World“World" (kõlab filmis „Phenomenon“"Phenomenon" ''soundtrack''<nowiki>'</nowiki>il). Lugu võitis järjekordse Grammy aasta lauluna 1997. Samal aastal salvestas Clapton koos Simon Climiega albumi „Retail"Retail Therapy“Therapy". Esialgu kasutati seda muusikat ühel Armani moeetendusel. Plaat anti välja pseudonüümi „T"T.D.F.“"<ref name="GUOVb" /> ehk „Totally"Totally Dysfunctional Family“Family" all.<ref name="wy7ft" />
 
1996 armusid Clapton ja laulja Sheryl Crow. Nende armulugu ei kestnud kuigi kaua, aga nad jäid headeks sõpradeks. Hiljem võttis Clapton külalisena osa Sheryl Crow kontserdist Central Parkis. Duo esitas Creami hittsingli „White"White Room“Room". Crow esines koos Claptoniga 2007. aasta Crossroads Guitar Festivalil looga „Tulsa"Tulsa Time“Time".
 
Album „"[[Pilgrim (album)|Pilgrim]]“"<ref name="jGRgN" /> (1998) sisaldas uusi lugusid Claptoni sulest. Kaks neist – „Circus“"Circus" ja „My"My Father’s Eyes“Eyes" – olid kirjutatud kümnendi alguses pärast poja traagilist surma. Ülejäänud lood oli värske looming. Sama aasta 12. juunil kohtus 53-aastane Clapton ühel Hollywoodi peol 22-aastase Melia McEneryga. Nende suhe arenes vaikselt umbes aasta, enne kui see jõudis avalikkuse ette. Nad abiellusid 1. jaanuaril 2002 St Mary Magdalene'i kirikus Ripley’s, Claptoni sünnikohas. Tänaseks on Melia sünnitanud Claptonile kolm tütart: Julie Rose (2001), Ella May (2003) ja Sophie Belle (2005).
 
[[Pilt:B.B.King&EricClapton.jpg|pisi|vasakul|B.B.King ja Eric Clapton]]
41. ''Grammy Award''il 24. veebruaril 1999 sai Clapton kui parim meesartist kolmanda Grammy auhinna, seekord laulu „My"My Father’s Eyes“Eyes" eest. Oktoobris 1999 anti välja kogumikalbum „Clapton"Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton“Clapton"<ref name="sz6Rh" />, millel kõlas uue palana „Blue"Blue Eyes Blue“Blue", mida võis kuulda ka filmis „Runaway"Runaway Bride“Bride". Kümnendi lõpus tegi Clapton koostööd ka [[Carlos Santana|Carlos Santanaga]]ga (album "[[Supernatural]]" (1999)<ref name="Z9eiE" />) ja B. B. Kingiga (album "Deuces Wild" (1997)<ref name="aQZsD" />). Juunis 2000 ilmus plaat "[[Riding with the King]]"<ref name="JQsmG" />. See oli kahe suure muusiku esimene täispikk koostööalbum, mis leidis tunnustust 2000. aasta Grammy auhinnagalal, võites parima traditsionaalse bluusimuusika plaadi auhinna. Billboardi bluusialbumite edetabelis saavutas LP esikoha ja USA-s müüs plaat multi-plaatina normi kaks korda täis.
 
===2000. aastad===
15. stuudioalbum „Reptile“"Reptile" ilmus 13. märtsil 2001<ref name="zUglt" />. Plaat oli küllaltki edukas, saavutades Billboard 200-s 5. koha ja UK albumite edetabelis (Album Chart) 7. koha. Mõlemas riigis sai album kuldplaadi staatuse. Sellel LP-l lööb esimest korda kaasa klahvpillidel Billy Preston, mees kes oli mänginud selliste kuulsustega nagu Little Richard, Ray Charles ja the Beatles. Plaadi ilmumise järel algas maailma turnee. 5. novembril 2002 ilmus turneest tuubel kontsertalbum „One"One More Car, One More Rider“Rider"<ref name="QChyo" />, mis salvestati Staples Centeris Los Angeleses 18. ja 19. augustil 2001. Kaaslasteks Claptonile sellel albumil olid Andy Fairweather-Low (kitarr/vokaal), Steve Gadd (trummid), Nathan East (bass) ja David Sancious (klahvpillid). Jaapani ja Lõuna-Ameerika turneel lõi kaasa veel Greg Philliganes (klahvpillid). Albumist lasti välja ka DVD versioon. Jaapani turneest, mis toimus novembris ja detsembris 2001, anti välja omakorda DVD „Japan"Japan Tour 2001 Budokan / This Song For George“George".
Juunis 2002 esines Clapton Buckinghami Palees korraldatud kontserdil „Party"Party at the Palace“Palace". Esitamisele tulid „Layla“"Layla" ja „While"While My Guitar Gently Weeps“Weeps"<ref name="qpScx" />. Sama aasta 29. novembril toimus Royal Albert Hall’is „Concert"Concert for George“George". Kontsert oli pühendatud [[George Harrison]]i mälestusele, kelle surmast möödus aasta. Clapton oli esineja ja samas ka muusikaline juht. Esinejate seas olid [[Paul McCartney]], [[Ringo Starr]], Jeff Lynne, Tom Petty and the Heartbreakers, Ravi Shankar, Gary Brooker, Billy Preston, Joe Brown ja Dhani Harrison.<ref name="L41HJ" /> Kontsert salvestati ja plaat anti välja 18. novembril 2003<ref name="ifCTU" />.
 
2003.–2004. aasta vahetusel oli Claptonil ja tema saatebändil stuudios aeg kinni pandud. Kuid oli üks probleem, nimelt ei olnud Claptonil uut materjali. Stuudios hakati lihtsalt mängima [[Robert Johnson]]i lugusid. Kõigil oli lõbus ja nii valmiski plaat „Me"Me and Mr. Johnson“Johnson"<ref name="gu9hW" /><ref name="mddSP" />, mis paisati müüki 23. märtsil 2004 ja aasta lõpus 7. detsembril lasti välja veel „Session"Session for Robert J“J"<ref name="EnXAV" />. Siin olid koos CD ja DVD. CD-l on lisatud neli lugu, mis eelmisele plaadile ei mahtunud. DVD-l näeme aga lindistus sessioni. Tegu on puhtalt bluusialbumiga ja kõikide lugude autoriks on Robert Johnson, mees, kes on Claptonit sügavalt mõjutanud.<ref name="ZIi77" /> Aasta teisel poolel läks Clapton taas stuudiosse, et valmis teha nii-öelda perealbum. Laulud mis olid valminud, rääkisid väga isiklikest asjadest, tema rollist pereisana. Plaadi nimeks sai „Back"Back Home“Home"<ref name="mfU1k" /> ja nimilugu võttis täpselt kokku tema tunded uue elu suhtes.<ref name="ZIi77" />
 
Ajakirja Rolling Stone 2004. aastal valminud edetabelis „100"100 Greatest Artists of All Time“Time" paigutati Clapton 55. kohale<ref name="yxdr4" />. 22. jaanuaril 2005 astus Clapton üles Cardiffis, Millennium Stadiumil korraldatud heategevuslikul kontserdil „Tsunami"Tsunami Relief Concert“Concert", millel koguti raha 2004. aasta India ookeani tsunami ohvrite abistamiseks.
 
2004. aasta lõpus tuli Claptonil idee korraldada ansambli [[Cream]] 40. aastapäeva auks uuesti kokkutulemise kontsert. Ta võttis ühendust Jack Bruce'i ja Ginger Bakeriga, kes olid asjaga päri. Lepiti kokku, et esinemised võiksid aset leida 2005. aasta mais Royal Albert Hallis – kohas, kus toimus ka Creami viimane kontsert. Kuu enne esinemisi alustati proove. Suurte egodega mehed said hästi hakkama ja kokkumäng sujus suurepäraselt. Soud leidsid aset 2., 3., 5. ja 6. mail. Publiku vastuvõtt oli suurepärane ja mehed nautisid esinemist. Kontsert salvestati ning anti välja CD-l ja DVD-l<ref name="BY9C1" />. Claptoni arvates oleks tulnud sellega lõpetada<ref name="kpvey" />. Oktoobris esineti veel ka [[New York|New Yorgis]] Madison Square Gardenis. Siin polnud atmosfäär enam pilvitu. Mehed olid taas tiivustatud oma egodest<ref name="Ke9do" />.
 
Augustis 2005 hakkas Clapton koos J.J. Cale’iga salvestama uut albumit. Asi sai alguse juba 2004. aasta Crossroads Guitar Festivalil. Siin oli Clapton palunud Cale’i produtsendiks oma uuele plaadile. Viimane andis ka nõusoleku.<ref name="VlCPZ" /> Plaadil teeb kaasa palju muusikuid, teiste seas Billy Preston, Derek Trucks, Albert Lee, Taj Mahal, Doyle Bramhall II. LP pealkiri „The"The Road to Escondido“Escondido"<ref name="sTO57" /> tuli J.J. Cale kodukoha lähedal asuva linna nimest. Clapton oli nõus, et tegemist ei ole tema sooloplaadiga, vaid just kahe mehe koostööst ilmunud teosega.<ref name="GICSB" /> Album ilmus 7. novembril 2006. [[Grammy auhind|Grammy Awardil]] 2008 sai LP auhinna parima kaasaegse bluusplaadi kategoorias.
[[Pilt:Clapton2342.jpg|pisi|vasakul|Clapton Rotterdamis Ahoy Arenal 1. juunil 2006]]
 
Aastal 2006 kutsus Clapton Doyle Bramhall II ja Derek Trucksi ühinema oma bändiga, et nad võtaksid osa 2006.–2007. aasta maailmaturneest. Trucks oli kolmas mees Allman Brothers Bandist, keda Clapton appi palus. Esimene oli aastate eest Duane Allman. Teine oli Chuck Leavell (klahvpillid), kes tegi kaasa plaatidel „MTV"MTV Unplugged“Unplugged" ja „24"24 Nights“Nights", mängides Royal Albert Halli kontsertidel 1990–1991 ja esines ka Claptoni 1992. aasta USA turneel. 20. mail 2006 mängis Clapton koos Roger Taylori (ex [[Queen]]) ja [[Roger Waters]]iga (ex [[Pink Floyd]]) Highclere Castle'is Countryside Alliance'i (Maapiirkondade Liidu) heategevuslikul kontserdil<ref name="r7GDh" />. 13. augustil 2006 oli Clapton külalisesinejaks Bob Dylani kontserdil, mängides kolm lugu koos Jimmie Vaughaniga.
 
2005 ostis Frankfurt Book Fair nelja miljoni USA dollari eest Eric Claptoni eluloost raamatu kirjastamise õigused. Teose pani kirja Christopher Simon Sykes ja see ilmus 2007. aastal.<ref name="dsy46" />. Samal ajal ilmus ka Claptoni kirjutatud "Clapton, The Autobiography" (oktoober 2007 / EC Music Limited) <ref name="vCY03" />. Eesti keeles jõudis teos lugejateni kirjastuse Olion ja tõlkija Siiri Sau vahendusel 2009. aastal, pealkirjaks „Clapton"Clapton : autobiograafia“autobiograafia".
 
Veebruaris 2008 esines Clapton koos kauaaegse sõbra ja suurepärase muusiku Steve Winwoodiga Madison Square Gardenis ja oli külalisesinejaks Winwoodi singlil „Dirty"Dirty City“City", mis ilmus plaadil „Nine"Nine Lives“Lives"<ref name="imUu8" />. Kaks bändikaaslast Blind Faithi aegadest andsid juunis 2009 USA-s 14 kontserdist koosneva turnee. Mais 2009 ilmus plaat "Eric Clapton / Steve Winwood – Live from Madison Square Garden"<ref name="wvcYs" />.
 
26. veebruaril 2008 teatati, et Põhja-Korea kutsus ametlikult Claptonit riiki kontserti andma. Kutse edastati muusikule, kuid viimane ei andnud kindlat vastust. Hiljem ütles Claptoni kõneisik Kristen Foster diplomaatiliselt nii: „Eric"Eric Claptonit on kutsutud esinema paljudesse riikidesse üle maailma ja pole mingit põhjust, et ta ei peaks mängima Põhja-Koreas. Kuid seal ei ole planeeritud ühtki ''showd''.“"<ref name="tEypk" /><ref name="bembj" /><ref name="ulZuf" />
 
3. mail 2008 alustas Clapton oma järjekordset turneed esinemisega Tampa Bays Floridas. Edasi liiguti Kanadasse, sealt juba Euroopasse. 28. juunil 2008 oli Clapton peaesinejaks Londonis Hyde Parkis üritusel „Hard"Hard Rock Calling“Calling". Kaasa tegid ka Sheryl Crow ja John Mayer.<ref name="BRt5p" /> Septembris esines ta Londonis Countryside Alliance'i heategevusüritusel.
[[Pilt:Layla and Other Assorted Love Songs.jpg|pisi|Clapton ja Allman Brothers Band Beacon Theatres]]
 
Märtsis 2009 tähistas Allman Brothers Band (koos paljude külalismuusikutega) oma 40. tegevusaastat. Kontsert oli pühendatud Duane Allmanile ja toimus nende iga-aastases esinemispaigas Beacon Theatres. Üks esinejatest oli ka Eric Clapton. Sama aasta 4. mail astus Clapton lavale Joe Bonamassa kontserdil Royal Albert Hallis, esinedes palaga „Futher"Futher on Up the Road“Road". 30. oktoobril tähistas ''rock'n'roll''<nowiki>'</nowiki>i kuulsuste hall oma 25. aastapäeva kontserdiga. Clapton oli ka kutsutud esinema, kuid pidi loobuma sapikivide operatsiooni tõttu<ref name="a7MTM" />. Ta pidi musitseerima koos Van Morrisoniga, kes aga samuti tühistas oma esinemise<ref name="PEZkN" />.
 
Võib öelda, et millenniumivahetus ja uue aastatuhande esimene kümnend olid Claptonile tõelised koostööprojektide tippaastad. Plaadid koos B.B. Kingi, J.J. Cale, Stewe Winwoodiga, Creami taasühinemine olid vaid suuremad neist. Lisaks paljud esinemised muusikutest sõprade – kolleegide kontsertidel ja lindistused külalisena plaatidel.
172. rida:
===2010. aastad===
13.–14. veebruaril 2010 esines Clapton koos Jeff Beckiga Londonis O2 Arenal<ref name="6M5QJ" />. Kaks endist Yardbirdsi liiget jätkasid oma turneed kontsertidega Madison Square Gardenis New Yorgis<ref name="3Xc22" />, Air Canada Centre's Torontos ja Bell Centre's Montrealis. Clapton andis rea kontserte USA 11 linnas alates 25. veebruarist kuni 13. märtsini 2010. Külalisena tegi kaasa Roger Daltrey. Koos Winwoodiga alustas ta kolmandat Euroopa turneed, mis kestis 18. maist kuni 13. juunini. Sellele järgnes jälle lühike kontserdisari USA-s (26. juuni – 3. juuli), mis algas Illinoisi osariigis Bridgeview’s kolmanda Crossroads Guitar Festivaliga Toyota Parkis.
Oma 19. stuudioalbumi „Clapton“"Clapton"<ref name="oaAY7" /> lasi ta UK-s välja 27. septembril 2010 ja USA-s päev hiljem. Plaat võeti päris hästi vastu ning jõudis UK albumite edetabelis seitsmendale ja USA edetabelis "Billboard 200’s" kuuendale kohale. Lisaks saadi palju esiviisikukohti Euroopas. Kaasa tegid mitmed tuntud muusikud, keda oleme harjunud Claptoni plaatidel kohtama, nagu Derek Trucks, J.J. Cale, Wynton Marsalis ja Sheryl Crow.
 
17. novembril 2010 oli Clapton üks külalisesinejatest Prince's Trusti rokigalal Royal Albert Hallis<ref name="oBXwX" />. Teda saatis majabänd kuhu kuulusid teiste hulgas Jools Holland (klahvpillid), Midge Ure (kitarr) ja Mark King (bass).
178. rida:
24. juunil 2011 esines Clapton koos Pino Danielega Itaalias Cava de’ Tirreni staadionil 15 000-pealise publiku ees. Sama aasta 6.–16. oktoobrini andis ta rea kontserte Lõuna-Ameerikas. Novembris-detsembris sõitis ta koos Steve Winwoodiga Jaapanisse, et mängida 13 ''showl'' eri linnades üle terve riigi.
 
13. septembril 2011 ilmus album „Wynton"Wynton Marsalis & Eric Clapton Play the Blues – Live from Jazz at Lincoln Center“Center"<ref name="Vbk14" />. Kahes loos lõi kaasa ka Taj Mahal. Tegemist on džässi- ja bluusiplaadiga. Ilmselt üllatusliku väljaandega Claptoni fännide jaoks, kuid kui arvestada tema eelmist plaati, kus mängis ka Marsalis, pole midagi imestada. "Layla" kõlab sellises esituses aga suurepäraselt.
 
24. veebruaril 2012 esinesid Clapton, Keith Richards, Gary Clark Jr, Derek Trucks, Doyle Bramhall II, Kim Wilson ja veel mõned artistid New Yorgis Apollo Theater’s Hubert Sumlinile (suri 80-aastaselt 4.12.2011) pühendatud kontserdil "Howlin’ For Hubert Tribute".
 
29. novembril ühines ta [[Rolling Stones]]iga, et mängida nende 50. tegevusaastat tähistaval juubelikontserdil Londonis O2 Arenal. Kitarri mängis ta Muddy Watersi loos „Champagne"Champagne and Reefer“Reefer"<ref name="wsPkf" />. 12. detsembril astus Clapton lavale Madison Square Gardenis üritusel „The"The Concert for Sandy Relief“Relief", mida kanti üle kuuele kontinendile läbi televisiooni, raadio, kino ja interneti<ref name="CqGBL" />.
 
12. märtsil 2013 ilmus 12. stuudioalbum – „Old"Old Sock“Sock"<ref name="XYDQ7" />. Nagu juba tavaks, tegi ka sellel plaadil kaasa mitu külalist: Paul McCartney, Taj Mahal, Steve Winwood ja J.J. Cale. Häält tegid ka Claptoni kolm tütart Julie, Ella ja Sophie. Albumi kaanel on pilt, mille Clapton tegi endast oma iPhone'iga, olles puhkamas Antigual. Alates 14. märtsist oli mees jälle turneel. Algul USA-s ja siis Euroopas. Selle turneega tähistab ta oma 50. aastat laval<ref name="SylLI" />. 5. juunil 2013 esines Clapton oma saateansambliga Riias. Eric Clapton (kitarr, vokaal),Doyle Bramhall II
(kitarr), Willie Weeks (bass), Chris Stainton (klahvpillid), Paul Carrack (klahvpillid), Steve Jordan (trummid), Greg Leisz (''pedal steel''kitarr), Sharon White ja Michelle John (taustavokaal).
 
==Muusikalised mõjud==
===Muusikalised mõjutajad===
Clapton on enda mõjutajatena toonud välja sellised nimed nagu Little Walter, B.B. King,[[ Albert King]], Buddy Guy, Hubert Sumlin, [[Ray Charles]] ja Muddy Waters<ref name="OXZT1" />. Kuid tähtsaim mõjutaja bluusmuusikuna on kindlasti [[Robert Johnson]]. Viimasele on pühendatud ka 2004. aasta plaadid „Me"Me and Mr Johnson“Johnson"<ref name="X5e6b" /> ja „Session"Session for Robert J“J"<ref name="EnXAV" />, kus Clapton mängib Johnsoni lugusid nii elektri- kui ka akustilise kitarriga. Clapton oli raamatu „Discovering"Discovering Robert Johnson“Johnson" kaasautor <ref name="m3se6" />. Raamatus on ta öelnud: „"... Robert Johnson oli kõige tähtsam bluusmuusik, kes eales elanud. Ta oli absoluutne tõde oma muusikaliselt nägemuselt. Oma rohkem kui 30-aastase muusikas oldud aja jooksul pole ma kohanud sügavamalt hingestatud muusikut kui Robert Johnson. Tema muusika tähendas kõige võimsamat karjet, mida on võimalik teha inimese häälega..., see tundub kajana, mida ma olen kogu aeg kuulnud.“"<ref name="qAnLk" />
 
===Tähtsus muusika mõjutajana===
Claptonit on nimetatud üheks kõige tähtsamaks ja mõjuvõimsamaks kitarristiks läbi aegade. Ta on kolm korda arvatud ''rock'n'roll''<nowiki>'</nowiki>i kuulsuste halli. Ta on valitud teiseks ajakirja Rolling Stone edetabelis „100"100 Greatest Guitarists of All Time“Time" ja neljandaks Gibsoni Top 50 Guitarists of All Time. Ajakirja Guitarist eriväljaandes „Blues"Blues Guitar Heroes“Heroes" on ta samuti neljandal kohal. Ajakirja Rolling Stone 2004. aastal valminud edetabelis „100"100 Greatest Artists of All Time“Time" oli Clapton 53. kohal.
 
Mõned kitarristid, kes on öelnud, et on mõjutatud Claptoni kitarrimängust: Slash (Guns n’ Roses), Allen Collins (Lynyrd Skynyrd), Richie Sambora (Bon Jovi), Stevie Ray Vaughan, Gary Moore, Duane Allman (Allman Brothers Band), Derek Trucks (Derek Trucks Band), Eddie Van Halen ([[VanHalen]]), [[Brian May]] ([[Queen]]),Tony Iommi ([[Black Sabbath]]), Lenny Kravitz, Ted Nugent, Orianthi (Alice Cooper band), Vince Gill, Brad Paisley, Jonny Buckland (Coldplay), Joe Don Rooney (Rascal Flats), Alex Lifeson (Rush), Jonny Lang, John Mayer (John Mayer Trio), Joe Satriani, Joe Bonamassa, Davy Knowles (Back Door Slam), Lindsay Ell, Neal Schon ja Mark Knopfler ([[Dire Straits]]).
 
==Kitarrid==
Claptoni kitarride valik on sama väljapaistev nagu ta ise. Ühes reas Hank Marvini (The Shadows), [[The Beatles]]i ja [[Jimi Hendrix]]iga on ka Claptonil suur teene elektrikitarri populariseerimisel<ref name="Y58fu" />. Yardbirdsis mängis ta Fender Telecasteri ja Fender Jazzmasteri mudelitega, samuti Gretsch 6120 ja 1964. aasta kirsipunase Gibson ES-335-ga. 1965. aasta keskelt algas periood, kus ta kasutas ainult Gibsoni Les Pauli, mille oli ostnud ühest kasutatud asjade poest [[London|Londonis]]is. Claptoni selgitusel oli tegemist ilmselt 1960. aasta mudeliga, sest pillil oli saleda profiiliga kael, nagu siis oli kombeks. Creami alguspäevadel varastati Claptoni esimene Les Paul Standard. Ta ostis Andy Summersilt ([[The Police]]) täpselt analoogse pilli ja jätkas sellega, kuni 1967. aastal sai endale 1964. aasta Gibson SG. Enne Creami esimest USA turneed värviti Claptoni SG, Bruce Fender VI ja Bakeri trummikomplekt üle. Tegemist oli psühhedeelse disainiga, mille autoriks oli visuaalse kunsti kollektiiv The Fool. (Samad mehed värvisid üle ka [[John Lennon]]i Rolls Royce'i)<ref name="n2toY" />. 1968. aastal ostis Clapton Gibson Firebirdi mudeli ja hakkas uuesti kasutama ka oma ES-335. Viimasel neist kujunes muljetavaldav karjäär. Nimelt mängis ta sellega Creami viimasel kontserdil 1968. aasta novembris, seejärel Blind Faithi ajajärgul. Ta kasutas kitarri laulus „Hard"Hard Times“Times" plaadil „Journeyman“"Journeyman". Musitseeris sellega Hyde Parki kontserdil 1996. aastal. Veel kasutas ta sedasama pilli LP „From"From the Cradle“Cradle" lindistussessioonil ja turneel 1994–1995. 2004. aastal müüdi seesama Gibson ES-335 oksjonil 847 500 USD eest<ref name="biHgi" />. Hiljem valmistas Gibson limiteeritult 250 tk mudelit „Crossroads"Crossroads 335“335", mis olid selle kitarri täpsed koopiad. Gibson ES-335 oli alles teine elektrikitarr, mille Clapton oli endale ostnud.
 
Juulis 1968 andis Clapton oma Gibson SG (The Fool) George Harrisonile. Sama kitarriga mängis Clapton septembris sisse stuudiolindistuse Harrisoni loole „While"While My Guitar Gently Weeps“Weeps". Hiljem leidis pill tee Harrisoni sõbra Jackie Lomaxi kätte, kes omakorda müüs selle 1972. aastal 500 USA dollari eest muusik Todd Rundgrenile. Viimane restaureeris instrumendi ja andis pillile hüüdnime „Sunny“"Sunny" loo „Sunshine"Sunshine of Your Love“Love" auks. 2000. aastal jõudis SG oksjonile, kus müüdi erakogusse 150 000 USD eest. Kui üks pill vääriks kohta Rock and Rolli Kuulsuste Hallis, siis on see just Claptoni Gibson SG „The"The Fool“Fool".
1969. aasta Blind Faithi kontserdil Hyde Parkis [[London]]is kasutas Clapton Fender eritellimuse Telecasterit, millele oli sobitatud Brownie kael. Sama aasta teisel poolel läks aga Clapton üle Fender Stratocasterile. Clapton on öelnud: „Mul"Mul oli palju eeskujusid, et hakata mängima Stratiga. Esiteks [[Buddy Holly]] ja Buddy Guy. Ka Hank Marvin, kes oli kuulus kogu Inglismaal ja kasutas samasugust kitarri, kuigi tema muusikastiil polnud just minu lemmik. Sama pilliga hakkas mängima ka Steve Winwood ja ma mõtlesin, et kui tema saab sellega hakkama, siis saan ka mina.“"<ref name="xLOkI" /> Esimene neist, mis oli kasutuses ka LP „Eric"Eric Clapton“Clapton" salvestamisel oli Brownie ja 1974. aastal asendas seda Claptoni kõige kuulsam pill Blackie. Novembris 1970 oli Clapton ostnud korraga kuus Fender Stratocaserit. Hiljem andis ta neist kolm pilli George Harrisonile, Steve Winwoodile ja Pete Townshendile.
[[Pilt:Eric Clapton2 in 1978.jpg|pisi|vasakul|Clapton ja Blackie 1978 aastal]]
 
Ülejäänud kolmest koostas Clapton Blackie, kasutades igast pillist parimaid osi. See kitarr oli ta lemmiklavapill kuni 1985. aastani. Esimest korda kasutas mees seda instrumenti 13. jaanuaril 1973 Rainbow kontserdil. Clapton kutsus ise seda 1956/57 aasta Fender Srati „segavereliseks"segavereliseks krantsiks“krantsiks"<ref name="H8NOg" />. 24. juunil 2004 müüdi Blackie Christieoksjonil 959 500 USD eest (maailmarekord pillimüügi eest). Üldse müüdi sellel oksjonil 88 kitarri, kogusummas 7 438 624 USD. Raha läks Crossroads Centre'i fondile.<ref name="VlCPZ" /> Brownie on praegu välja pandud Experience Music Projectis Seattle'is. Fender on sellest ajast tootnud 275 Blackie täpset koopiat, arvestades igat pisidetaili kuni selleni, et komplekti kuulub ka „Duck"Duck Broothers“Broothers" pillikohver. Ning kitarri on töödeldud Fender Relici protsessi käigus nii, et tegu oleks nagu pikaajalise kasutamise tagajärjel kulunud pilliga. Kitarri esitleti Claptonile enne selle müükilaskmist ja kolme neist kasutas ta ka 17. mail 2006 Royal Albert Halli kontserdil<ref name="hwp8H" />.
[[Pilt:Hard Rock Cafe London Clapton's guitar Fender.JPG|pisi|Claptoni kitarr Hard Rock Cafes]]
1981. aastal kinkis esimese pillimehena Clapton enda signeeritud Fender Lead II kitarri Hard Rock Cafele. See on paigutatud tema lemmikistekoha juurde kohvikus<ref name="raNfV" />. Samas kohvikus võib näha ka [[Pete Townshend]]i Gibson Les Pauli. Nii sai alguse hea turundusnipp muusikutele.
 
1988. aastal lasi Fender Claptoni auks välja temanimelise signeeritud mudeli Eric Clapton Stratocaster<ref name="N5fJp" /><ref name="s93bb" />, millele järgnes Yngwie Malmsteen Stratocaster. Need kaks mudelit olid esimesed seeriast. Sellest ajast saadik on seerias järgnenud selliste meeste nagu Rory Gallagheri, Mark Knopfleri, Jeff Becki, Stevie Ray Vaughani ning Buddy Guy nimelised pillid. Clapton kasutab oma kitarridel Ernie Ball Slinky ja Super Slinky keeli mõõtudega .10 kuni .46<ref name="5LS1t" />.
Claptoni auks on tootnud kitarre ka Ameerika firma C.F. Martin & Company. Neid on lastud välja mitu signeeritud mudelit 000-numbriga. Esimene neist oli 1995. aasta limiteeritud väljalase 000-42 EC, mida toodeti 461 tükki. 2007. aasta detsembrini oli välja antud seitse EC mudelit. Claptoni 1939 000-42EC , millega ta mängis albumil „Unplugged“"Unplugged", müüdi 791 500 USD eest. Ka praegusel ajal kasutab Clapton mudelit 000-ECHF Martin.<ref name="cxL3P" />
 
1999. aastal pani Clapton mõned kitarrid oma kollektsioonist oksjonile ja tulu müügist oli üle 5 miljoni USD, millega ta sai edasi toetada enda asutatud projekti "Crossroads Centre" (1997) Antigual. See on raviasutus, kus saavad abi alkoholi ja uimastisõltlased. Järgmine oksjon kuulutati välja 24. juunil 2004. Siin olid müügis Claptoni Creami-aegsed pillid ja mõned kuulsad sõbrad lisasid omad kitarrid. Claptoni akustiline kitarr Lowden müüdi näiteks hinnaga 41 825 USD. Kogu tulu kokku oli, nagu ka eespool mainitud, märkimisväärne – 7 438 624 USD.
214. rida:
 
===Woman tone===
„Woman"Woman tone“tone" (naise toon) on mitteametlik termin, mida Clapton kasutas oma erilise kitarrikõla kohta 1960. aastate teises pooles. Kõla saavutas ta kasutades Gibson SG (koos Humbucker helipeadega) kitarri ja Marshall võimendust<ref name="wJSOG" />. See oli ülevõimendatud ''sound'', kuid kõlas samas tuhmilt. Kõla iseloomustas üsna suur moonutus (saadi kätte kasutades ''fuzzi''), olles samas sordiini all. See oli päris suur kontrast võrreldes teiste kitarristidega sellest ajast, kes kasutasid säravat ja tinisevat kõla. Paljud pillimehed proovisid seda kõla jäljendada, tavaliselt eduta, sest Claptoni mängutehnika ja toon olid omavahel tugevalt seotud. Mõned helitehnikud proovisid kopeerida Claptoni ''soundi'' nii, et võimenduse helitugevus oli keeratud põhja, samas kitarri tooninupp oli keeratud nulli või ainult esimesele astmele.
Vahest parim näide „woman"woman tone“tone" kohta on Claptoni mängitud kitarririff laulus „Sunshine"Sunshine of Your Love“Love". Clapton selgitas ise seda kõla nii, et Gibsoni tooni kontrollnupud olid kõik maha keeratud, sisselülitatud oli kitarrikaelale lähim helipea ja helitugevus oli täiesti põhjas, saavutades põhjaliku moonutuse. Võimenduse kõrgete-, kesk- ja madalate toonide nupud, olid samuti lõpus. Mõned „woman"woman tone“tone" versioonid kaasasid ka Claptoni ''wah-wah''-pedaali.<ref name="bho21" />
 
==Koostööd ja muud tegemised meedias==
Clapton on tihe külaline teiste muusikute plaatidel. Näiteks mängib ta soolokitarri ja süntesaatorit [[Roger Waters]]i debüütalbumil „The"The Pros and Cons of Hitch Hiking“Hiking". Üksikute lugude peal on ta mänginud väga paljude artistide plaatidel: Toots & the Maytals (album „True"True Love“Love") lugu „Pressure"Pressure Drop“Drop"; Paul Brady (album „Back"Back to the Centre“Centre") lugu „Deep"Deep in Your Heart“Heart"; Sheryl Crow (album „Hits"Hits and Rarities“Rarities") lugu „Run"Run, Baby, Run“Run". Frank Zappa albumil „We’re"We’re Only In It for the Money“Money" kordab ta fraasi „Are"Are you hung up?“". [[Dire Straits]]i albumil „Brothers"Brothers in Arms“Arms" tänatakse teda selle eest, et laenas Mark Knopflerile ühte oma kitarri. Ta on olnud külaline kõigi nelja biitli sooloalbumitel, eriti tihti aga [[George Harrison]]i plaatidel. Richie Sambora albumil „Strange"Strange In This Town“Town" teeb ta kaasa loos „Mr"Mr. Bluesman“Bluesman", mis ongi pühendatud temale.<ref name="0tqPa" />
 
Clapton osales 1985. aastal heategevuskontserdil "[[Live Aid]]" Philadelphias koos Phil Collinsi, Tim Renwicki, Chris Staintoni, Jamie Oldakeri, Marcy Levy, Shaun Murphy ja Donald 'Duck' Dunniga. 1988. aastal esines ta koos [[Dire Straits]]i ja [[Elton John]]iga Nelson Mandela 70. sünnipäeva kontserdil Wembley Staadionil ja Prince’s Trusti rokigalal Royal Albert Hallis. 30. juunil 1990 esines ta jälle koos Dire Straitsi ja Elton Johniga Knebworthis Nordoff-Robbinsi heategevuskontserdil. 12. septembril 1996 esines
Clapton koos Greg Phillinganesi, Nathan Easti ja Steve Gaddiga Armani peol [[New York|New Yorgis]]. Erikülalisena astus siin üles Sheryl Crow loos „Tearing"Tearing Us Apart“Apart" plaadilt „August“"August", mida esmakordselt oli esitanud Tina Turner 1986. aasta Prince’s Trust All-Star Rock Show’l
Clapton on esinenud ka filmides. [[The Who]] rokkooperi „Tommy“"Tommy" filmiversioonis mängib ta preestri osa. Filmis „Blues"Blues Brothers 2000“2000" on ta üks bändist Louisiana Gator Boys. Eric Claptonit võrreldi Jumalaga telesarja „That"That ’70s Show“Show" teise hooaja ühes osas alapealkirjaga „Holy"Holy Crap!“", kui tegelased Eric Forman ja Steve Hyde palusid oma kirikuõpetajal joonistada Jumala pildi<ref name="aIxwX" />. 2010. aastal astus Clapton üles T-Mobile reklaamis, kirjeldades MyTouch Fender mobiiltelefoni. Top Geari 19. hooaja neljandas osas katsetas ta uue Kia Ceed'i helisüsteemi
 
==Eraelu==
228. rida:
====Toetusavaldused====
Clapton on Countryside Alliance'i (Maapiirkondade Liidu) toetaja. Ta on mänginud kontsertidel, et aidata koguda raha organisatsioonile ning avalikult teatanud oma vastuseisust Leiboristide partei soovile keelustada rebasejaht Suurbritannias 2004. aasta jahiseadusega. Tema kõneisik on öelnud järgmiselt: "Eric toetab Countryside Alliance'i. Ta küll ei küti ise, kuid peab lugu sellistest maalähedastest tegevustest, nagu kalapüük ja ulukijaht. Ta toetab Alliance'i soovi rebasejahti mitte keelustada ja ta ei toeta riigi sekkumist inimeste erajahipidamisse."<ref name="wdZIn" />
2008. aastal kinkis ta laulu mittetulundusorganisatsioonile „Aid"Aid Still Required“Required", mis andis välja kogumik-CD, et toetada Kagu-Aasia ülesehitust 2004. aasta tsunami tagajärgedest.
 
====Lahkarvamused immigratsiooni küsimustes====
5. augustil 1976 esines Clapton Birminghamis. Ta rääkis laval oma nägemusest immigratsiooni suurendamisest ja kutsus sellega esile kärarikka ja pikale veninud diskussiooni. Olles ise silmnähtavalt napsitanud, teatas Clapton oma toetusest vastuolulisele poliitikule Enoch Powellile ja kuulutas, et Britanniast on saamas „must"must koloonia“koloonia". Ta ütles:“" Ma arvan, et Enochil on õigus, me peaksime nad kõik tagasi saatma. Viskame välismaalased välja! Hoiame Britannia valge!"<ref name="aNcIZ" /> Viimane fraas oli British National Fronti hüüdlause<ref name="xalO9" />. See intsident ja samal ajal toimunud sarnased väljaütlemised David Bowielt ning natslikud kõnekujundid Sid Viciousi (Sex Pistols) ja Siouxsie Siouxi (The Banshees) poolt olid peamisteks katalüsaatoriteks, et 30. aprillil 1978 toimus üritus "Rock Against Racism".<ref name="Ywmo5" />
Vastuseks nendele Claptoni väljaütlemistele avaldas rokifotograaf Red Saunders avaliku kirja NME-s, Melody Makeris, Soundis ja Socialist Workeris. Seal võis lugeda:“" No mida, Eric... tunnista, et pool sinu muusikast on mustade muusika. Sa oled rokkmuusika suurim kolonist“kolonist" ja lõpus oli kirjutatud nii: “PS"PS. Kes tappis šerifi? Pagan võtku, kindlasti polnud see sina.“"
 
Intervjuus ajakirjale Sounds oktoobris 1976 rääkis Clapton järgmist: „Arvasin"Arvasin, et see on vägagi aktuaalne. Kuigi ma ei tea eriti palju poliitikast. Ma isegi ei tea kas see on halb või hea, kui ta (Enoch Powell) saab peaministriks. Tegelikult ei tea ma isegi seda, kes on praegu peaminister. Ma ei mõista, mis mulle tol õhtul sisse läks. See oleks nagu Monty Pythoni sketš. Laval mängis rokkbänd oma lugusid ja järsku hakkas laulja rääkima poliitikast. See oli väga rumal. Inimesed, kes olid maksnud pileti eest, pidid seal istuma ja kuulama seda hullumeelse möla ning kindlasti mõtles bänd samal ajal „oh"oh sa poiss...““""<ref name="vsA5r" />
Ajakirjale Uncut ütles Clapton 2004. aastal, et Powell oli erakordselt vapper ja et tema tunded selles asjas ei ole muutunud, sest UK endiselt „"...kutsub neid inimesi odava tööjõuna ning paneb nad siis elama getodesse“getodesse". Intervjuus nädalalehele Scotland on Sunday ütles Clapton: „Ma"Ma pole kindlasti rassist. See on rumal arusaam.“"
 
===Varaline jõukus===
2010. aasta Surrey Life Magazine avaldas artikli paikkonna rikkamatest inimestest. Eric Clapton oli nende nimekirjas 22. kohal. Tema varanduse suuruseks hinnati 125 miljonit Suurbritannia naela. Siia olid arvatud nii kinnisvara kui ka sissetulekud. Varade hulka loeti tema muusikakataloog, turneede sissetulekud ja talle kuuluv Marshbrook Holding Company (mis oli sisse toonud 110 miljonit naela alates 1989. aastast)<ref name="GJAYr" />. Claptonil on ka luksusjaht Va Bene, mille ta ostis Bernie Ecclestone'i käest 9 miljoni naela eest.<ref name="GICSB" /> 2003. aastal oli Clapton omandanud 50% härrasmeeste rõivaid müüvast firmast Cordings Piccadilly. Tol ajal püüdis firma omanik Noll Uloth päästa poodi sulgemise eest ning talle tuli mõte „helistada"helistada oma kõige paremale kliendile ja rääkida oma murest“murest". Ta sai kontakti Claptoniga ja mõne minutiga oli asi otsustatud. Clapton oli vastanud, et ei saa sellel lasta juhtuda.<ref name="kfhHt" /> 2012. aastal ostis mees endale tellimise järgi tehtud Ferrari SP12 EC. See on tehtud Ferrari 458 Italia baasil ja väljanägemiselt on Ferrari 512 (Claptoni lemmikauto) moodi<ref name="RyP6g" />.
 
===Clapton ja jalgpall===
Tõelise inglasena tunneb ka Clapton huvi jalgpalli vastu. 1982. aastal esines ta kontserdil, mis oli pühendatud klubi West Bromwich Albion mängijale John Wile'ile mehe lahkumismängu puhul. Erinevad allikad on tihti väitnud, et Clapton oli Albioni toetaja. Seda tõsiasja toetab ka foto albumi „Backless“"Backless" kaanel, kus Clapton istub kaela ümber fännisall ja tagakaanel on see sall hästi nähtavalt kirjaga „ALBION“"ALBION". Umbes sel ajal oli kuulda, et klubi lükkas tagasi Claptoni pakkumise investeerida klubisse<ref name="6cDGq" />. Hiljem on ta hakanud rohkem huvi tundma Chelsea mängude vastu<ref name="Sn6bf" />. Autobiograafias kirjeldab ta põgusalt oma tundeid 2006. aasta finaalmatši kohta ja sellest melust, kui Itaalia võitis Prantsusmaad. Clapton andis oma bändiga just mängule järgnenud päeval kontserdi Veronas Itaalias<ref name="XBYgY" />.
 
===Autasud ja aunimetused===
277. rida:
*[[Journeyman]] (1989)
*[[From the Cradle]] (1994)
*[[Pilgrim (album)| Pilgrim]] (1998)
*[[Riding with the King]] (with B.B. King) (2000)
*Reptile (2001)
287. rida:
*Old Sock (2013)<ref name="CVmo1" />
 
===[[Kontsertalbum]]idKontsertalbumid===
*Eric Clapton's Rainbow Concert (1973)
*E.C. Was Here (1975)
312. rida:
*Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton (1999)
*Eric Clapton & The Yardbirds: The Early Years (2004)
*Complete Clapton (2007)
 
==Eric Claptoni muusika filmides ja televisioonis==
353. rida:
*Sarja "Friends" osas "The One Where Rachel Has a Baby, osa 2" (2002) – "River of Tears"
*Sarja "Futurama" osas "The 30% Iron Chef" (2002) – "Sunshine of Your Love"
*Sarja "The Sopranos" osas "Whitecaps" (2002) – Tony Soprano kuulab "Laylat“Laylat"
*School of Rock (2003) – "Sunshine of Your Love"
*Starsky & Hutch (2004) – "Cocaine"
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Eric_Clapton"