Eesti keskaegsed kivilinnused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
1. rida:
''See artikkel räägib kivilinnuste ajaloost Eesti aladel.''
[[
==Üldist==
13. rida:
Teiseks: suvel olid nii kõige optimaalsemad linnuse valgusjaotuse ja õhutatavuse tegurid. Konvendihoone, aga ka kastellimüüride vastu toetuvate sisehoonete puhul said seeläbi enam-vähem kõik neli tiiba ühepalju nii hommiku- kui ka õhtupäikest, niipalju kui väliskülje väikesed ja sisehoovi suuremad aknad just võimaldasid. Ka talvel madala päikese korral sai ühe hoonetiiva asemel valgust kaks. Osadel varakeskaegsetel linnusekünka looduslikku kuju järgivatel mantelringmüür- või äralõikelinnustel seda printsiipi maastikuiseärasuste tõttu järgida siiski ei õnnestunud, kuid enamikul Vana-Liivimaa linnustest on ikkagi sellest lähtuvalt kaitsesüsteemi arendatud.
Eesti aladel olevate Vana-Liivimaa kivilinnuste asukohas ja asetuses on jälgitavad mõned iseloomulikud erijooned. Ordul oli Eestis keskaja lõpul teadaolevalt 16 põhilinnust, millest ligi kümnele pandi alus XIII sajandil. Neist enamus oli ehitatud muinaslinnuste kohale ja enamus asetseb külgedega ka põhiilmakaarte suundades. Ainult Karksi pealinnus, Pöide linnusetorn ja osaliselt ka Tarvastu oli nurkadega põhiilmakaarte suundades. See asjaolu võis johtuda ka eestlaste ja ristisõdijate vahelistest lepingutest, mille järgi vanad eestlaste linnused läksid ristisõdijate otsekäsutusse erinevalt näiteks kurelastest ja semgalitest, kus ristisõdijad omale uued linnused põlisrahva omade kõrvale püstitasid. Eestis valisid ristisõdijad omale olulisemad linnused välja ja hakkasid neid kindlustama ning ümber ehitama. Siin järgiti ilmselt ka vanade linnuste ja linnamägede kuju, kuna vallide ja kraavide ümberkujundamine mullatööde suure töömahukuse tõttu raskendatud oli. Samuti tuli esmaste kindlustuste rajamisel tegutseda väga kiiresti ja efektiivselt. Nende vanade senjöörilinnuste kaudu saab ilmselt teha mingeid üldistusi ka muidu ümarate ja mäeplatood järgivate muinaseestlaste linnuste kohta. Järgnevatel sajanditel püstitatud ordulinnustel püüti juba nurgad hoida põhiilmakaarte suundades, välja arvatud Vasknarvas, mida suunas otse põhja poole voolav Narva jõgi. Kursi asukoht ja asend ei ole täpselt teada.
Piiskoppide ja toomkapiitli käsutuses oli ligi 14 linnust, lisaks kuulus maa kaitsesüsteemi vähemalt 3 kloosterlinnust. Ka piiskoppide XIII sajandil ehitatud tähtsamatel linnustel olid küljed orienteeritud NS-WO suundadesse või järgisid linnusemäe kuju, erandiks vast ainult Sangaste ning Emajõe poolt mõjutatud Vana-Kastre ja osaliselt ka Uue-Kastre. Seevastu jällegi hilisemate sajandite piiskopilinnused järgisid eranditult nurkade põhiilmakaartesse suunamise printsiipi.
Vasallilinnuste puhul on pilt teistsugune – valdav enamus neist ligi 59-84 teadaolevast asetseb rohkemal või vähemal määral nurkadega põhiilmakaarte suundades. Tõsi, ka enamik neist on ehitatud pärast XIII sajandit, ning tavaliselt pole need püstitatud muinaslinnuste asukohale. Ordu teadaolevatest vasallilinnustest on erandiks Järve ja Kalvi, Saare-Lääne piiskopkonnas ilmselt Kasti, Virtsu ja Vaimõisa, Tartu piiskopkonnas Rannu, Antsla ja Vaabina ning võib-olla ka Konguta ja Sõmerpalu. Mitmete kindlate ja oletatavate vasallilinnuste puhul pole nende põhiplaani asend teada, samuti on vahetegemine kindlustatud mõisamaja ja vasallilinnuse vahel ebamäärane ja tagantjärele väga problemaatiline, ning nii lisandub viimaseid uute uurimisandmete kogunedes järjest juurde. Enamjaolt on senjööride asutamisaegsed pealinnused ja vasallide tornlinnused või väikekastellid ruudukujulised, kuid esineb ka mingites suundades väljavenitatud ristkülikukujulisi ja trapetsoidseid põhiplaane. Samuti ei olnud nurgad või küljed alati täpselt suunatud põhiilmakaarte suunda, oli ka vähemaid ja suuremaid nihkeid nii päri- kui vastupäeva, kuid siiski joonistub välja pilt, kus võib öelda, et XIII sajandil mõjutasid linnuste algkavatiste kuju veel suures osas vanad muinaslinnused ja linnamäed. Hiljem ristisõdijate võimu täielikul kindlustumisel Vana-Liivimaal XIII sajandi lõpuks hakati linnuseid kavandama ja ehitama juba uusi printsiipe arvestades.
Ka Lätis asuvad kunagistel eestlaste asualal olevad 3 linnust toetavad sama dünaamikat: XIII sajandi keskel vana muinaslinnuse asukohale rajatud [[Ruhja ordulinnus]] on üldjoontes lääne-idasuunaline ja järgib linnusemäe nõlva kulgemist; XIV sajandi algul uude paika asutatud [[Härgmäe ordulinnus]] asetseb küll veel külgedega põhiilmakaarte suundades, kuid on sealjuures rangelt reeglipärane ruudukujuline kastell ja XIV sajandi keskel alustatud [[Luke vasallilinnus]]e paiknemine on täpselt lokaliseerimata, kuid linnuseala ise asetseb juba nurkadega põhiilmakaarte suundades.
Keskajast on Liivimaal teada ligi kümmekond korda, kui Liivi ordu ja piiskopkondade omavaheliste tülide käigus Liivi ordu hõivas pea kõik piiskopkonna linnused. Ilmselt siin enamikul juhtudel mingit reaalset sõjategevust eriti ei toimunudki, lihtsalt vasallid ja piiskopiametnikud alistusid esimeste ordu nõudmiste peale linnus üle anda, et suuremaid kahjusid ära hoida. Mingi aja pärast saadi need tervetena jälle tagasi ja elu jätkus tavapärases rütmis. Piiskopid kaebasid tihtilugu vasallide ordumeelsuse üle paavstile ja Saksa-Rooma keisririigi vürstidele. Isegi näiteks II Riia ordulinnuses, mis väidetavalt riialaste poolt pärast [[1484]]. aasta alistumist pidi täielikult maha lõhutama, põletati tegelikult ära ainult katused ja osa puidust vahelagesid ning võib-olla ülemine kaitsekorrus, kõik muu jäi terveks ja läks hiljem "taaskasutusse".
[[Ordu]]le kuulus [[Eesti]] aladel otsealluvana 17 linnust, lisaks 2 Tallinna piiskopi linnust, 1 kloosterlinnus ja 2 kloostrite majanduslinnust, lisaks on vasallilinnuseid teada ligi 31, lisaks 13 oletatavat võimalikku kindlustatud mõisamaja. [[Tartu piiskop]]ile kuulus 7 piiskopilinnust, samuti ka Kärkna klooster, lisaks on teada piiskopkonnas 11 vasallilinnust ja oletatakse veel 3 olemasolu. [[Saare-Lääne piiskop]]ile kuulus 5 piiskopilinnust ja vasallidele oli läänistatud 16 väikelinnust, lisaks kahtlustatakse veel vähemalt 7 olemasolu ning oli üks kloostri majanduslinnus<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
== Eellugu ==
[[
Kuni [[13. sajand Eestis|XIII sajandini]] oli [[Baltikum]]i põlisrahvastel võõra sissetungija rünnaku puhul oma elu ja varanduse kaitseks kasutusel enamjaolt [[Viikingiaeg Eestis|viikingiajast]] pärinevad puidust kaitseehitised – nõrgemad [[maalinn]]ad ja tugevamad [[muinaslinnus]]ed, mis võisid olla osaliselt kaitstud ka ilma [[sideaine]]ta ([[mört|mördita]]) laotud [[Kaitsevall|valli]] tugevdava kivimüüriga või [[Põhja-Eesti]]s sobivast paekivi[[seljandik]]ust välja tahutud kaitsemüüriga. Puidust linnust oli kergem püstitada, kuid ülekaalukama rünnaku korral sattusid need tavaliselt tuleroaks. Siiski suutsid Baltikumi põlisrahvad oma arvukate puitlinnuste kaitsesüsteemiga seni edukalt naaberregioonidega sõjalist tasakaalu hoida, kuniks areenile ilmusid hoopis uued jõud – [[Lääne-Euroopa]]s omavahelistes võitlustes treenitud [[raudrüütel|raudrüütlid]] ja [[Palestiina (ajalooline piirkond)|Palestiina]] [[Ristisõjad|ristisõdades]] karastunud sõjalised mungaordud, kellel olid tugevate kivist kaitselinnuste ehitamise kogemused. Eriti silmanähtavad olid ristirüütlite kivilinnuste eelised XIII sajandil, kuid see üleolek kestis linnuste kaasajastamise ja moderniseerimise korral kuni [[Liivi sõda|Liivi sõja]] lõpuni välja.
39. rida:
[[1219]]. aasta kevadel tuli Valdemar II koos suure sõjaväe ja õukonnaga, kuhu kuulusid [[Lundi peapiiskop]] ja hilisem asehaldur [[Anders Sunesen]], piiskop [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]], kantsler ja [[Roskilde piiskop]] [[Petrus Jacobi]], [[Riia]]s pühitsetud [[Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderic]] ning [[Rügen]]i ja [[Pommer]]i slaavi vürst [[Vitslav I]], laevadega Eestit vallutama ja maabus [[Tallinna laht|Tallinna lahes]] ning hõivas tühjalt seisva rävalaste [[Lindanise linnus]]e [[Toompea]]l (''Castrum Lyndanisse''). Kohe hakati tugipunkti rajama, vana puitlinnus kisti maha ja alustati oma plaani järgi uue ehitamist (''Castrum Danorum''). Suurem laager püstitati tõenäoliselt praeguse all-linna (Vanalinna) kohale, püstitatava linnuse ja sadamas seisvate [[koge]]de vahele. Ilmselt kindlustati hilisemal Toompeal asunud ordulinnuse suurune ala ümbertringi väikse valli ja madala kivimüüriga ja ida poole kaevati kaitsekraav. Osaliselt oli linnus puidust – ilmselt linnuses olevad elu ja majandushooned ning kaitsemüüri kõrgem osa. Sama aasta septembriks pidi linnus olema niipalju valmis, et mahajäävad ametnikud, ristimist läbi viima hakkavad preestrid, piiskopid ja kaitsemeeskond said sisse kolida. Kuningas ise naasis Taani<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 193</ref>, kuid käis järgnevatel aastatel sageli Liivimaal ja Tallinnas.
[[
[[
[[
[[1222]]. aasta kevadel saabus Valdemar II uuesti suure sõjaväe ja sõjalaevadega Eestisse, sedapuhku Saaremaad vallutama ja uut linnust rajama. Linnuse asukohta ei ole siiamaani suudetud kindlaks teha, kuid uued uurimused paigutavad selle [[Soela väin]]a lõunarannale [[Triigi poolsaar]]ele. Maapinna struktuuri järgi arvatakse tegemist olevat olnud suuremõõtmelise ovaalse kastell-linnusega.<ref>https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=81457 Taani kuninga kivilinnus Saaremaal, Jaan Laas, 2018. a.</ref> Kuninga kaaskonnas oli ka [[Saksa-Rooma riik|Püha Rooma riigi]] kuurvürst ja peamarssal, [[Lauenburg]]i krahv Albert ([[Albrecht I (Saksimaa)|Albrecht I von Sachsen]]), kellega koos võideldi saarlaste vastu ja hoiti nad kontrolli all. Kuningat külastas seal ka [[Riia piiskop]] [[Albert von Buxhövden]] koos ordumeister [[Volquin]]i ja [[orduvend]]adega, et arutada alluvussuhteid Liivimaal. Kuningas lubas [[Mõõgavendade ordu]]le tagastada [[Sakala]] ja [[Ugandi]] maakonnad. Vastutasuks jäi uude linnusesse taanlastele appi Alberti vend piiskop Theodoric koos mõnede orduvendadega. Kuningas viis kiiruga lõpule kastelli ringmüüri ehituse, jättis sinna kaitsemeeskonna ja pöördus tagasi Taani.<ref name="Henriku Liivimaa Kroonika 1982">Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 231</ref>
[[
[[
Pärast kuninga lahkumist kogusid saarlased [[malev]]a kokku, piirasid linnuse sisse ja hakkasid seda [[patarell]]idest laskma. Linnuses polnud jõutud ehitada veel mingeid hooneid ja piiratavatel polnud kusagile varjuda. Taanlased alistusid, enamikul lubati lahkuda, osa jäid pantvangi. Saarlased lammutasid linnuse maha ja "ei jätnud kivi kivi peale".<ref name="Henriku Liivimaa Kroonika 1982"/> Ilmselt polnud mört, kui seda sideainena kasutati, jõudnud veel kuivada ja kivistuda. Lubimördil läheb selleks tunduvalt kauem aega kui tsementmördil. Samuti ei saanud linnusemüürid eriti kõrged olla, tavalise lubimördiga saab laduda ühe suve jooksul maksimaalselt 1,5
[[
[[
1220. aastatel ja ilmselt ka hiljem oli taanlaste ja eestlaste ühisvalduses ka XI–XIV sajandini kasutuses olnud [[Varbola Jaanilinn]] e. kivist [[Varbola linnus]] (''Castrum Warbole'')<ref>
Hilisema kivist [[Rakvere linnus]]e kohal 110
XIII sajandi I poolest pärinevad esimesed teated [[Ida-Harjumaa]]l [[Pudisoo jõgi|Pudisoo jõe]] seljandikul asuva [[Kolga mõis]]a maade kohta, kui need kuulusid [[Eestimaa hertsogkond]]a valitsenud Taani kuninga [[Valdemar II]] pojale hertsog [[Knud Valdemarsen]]ile<ref>Paul Johansen, Estlandliste, lk 784</ref>. [[1230]]–[[1519]] kuulus muinasaegses [[Rävala maakond|Rävala maakonna]] [[Rebala kihelkond|Rebala kihelkonnas]] asunud mõis [[tsistertslaste ordu]] [[1164]]. aastal asutatud [[Ojamaa]] [[Roma klooster|Roma mungakloostrile]]. [[1298]] on mõisat esmamainitud, kuid kivihoonete ehituse algus pole teada. Keskaegne kloostri majandusmõis oli välja ehitatud kivist [[Kolga linnus]]ena (''Kolk'')<ref>http://www.mois.ee/harju/kolga.shtml Eesti mõisaportaal</ref>, mis kujutas endast tornilaadset majalinnust, milliseid veel XV sajandini püstitati ja millele hiliskeskajal lisati nurka kaitseks ümar suurtükitorn<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 288</ref>. Linnus jäi varemetesse Liivi sõjas ning arvatavasti lammutati uuemate mõisahoonete ehitamisel 17. sajandil. [[Reformatsioon]]i ajal oli kloostri [[abt]] Johannes Bohnsack sunnitud [[Eestimaa]]l asuvad valdused [[Rootsi]]s võimule tulnud Taani ja Norra kuningas [[Christian II]]-le loovutama. Suured Kolga alad läksid Taani riigile, kes maid (kuni Liivi sõja alguseni välja rentis). [[1528]]. aastast oli omanikuks Taani ja Norra kuningas [[Frederik I]] teener [[Hans Natzmar]]<ref>http://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=2&otsing_id=20100411185735996459&kokku=89&id=124031774939&f=1&active=6&sess_id=26fcb25567f305d9388b0a6bb0fed86a AIS-arhiivi infosüsteem</ref>, [[Liivi sõda|Liivi sõja]] ajal oli mõisa rentnikuks Taani kuninga läänimees [[Christoph von Münchhausen]]. Liivi sõjas langes Kolga venelaste kätte, kes selle 1558. aasta augustis maha põletasid<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 61, ISBN 5-460-00216-8</ref>.
62. rida:
==Mõõgavendade ordu ja piiskoppide linnused Lõuna-Eestis==
[[
[[1224]]. aastal jõudsid ka sakslased esimeste suurejooneliste kivilinnuste ehituse alguseni Eestis. [[Tartu piiskop]] [[Hermann von Buxhövden|Hermann I]] hakkas esmalt ehitama [[Lõuna-Eesti]]sse [[Ugandi]]sse "karupea"-kujulisele edela-kirdesuunalisele [[Otepää muinaslinnus]]e mäele [[Otepää piiskopilinnus]]t (''Odenpäh'') (tõenäoliselt siiski juba [[1223]]<ref>https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&rview=1&pg=RA5-PA22&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Hagemeisters Geschichte II, Riga 1836, lk
[[
[[
[[1225]]. aastal valmis [[Tartu piiskop]]il Otepää linnuse selle esialgsel kujul. See oli esimene kivikindlus Lõuna-Eestis ja see oli ehitatud maakividest vundamentide ja tellistest kaitsemüüridega. Samal aastal külastas [[Otepää]]d paavsti legaat (katoliku kirikupea volinik välisriigis) [[Modena Wilhelm]], kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.<ref>[[Heino Mägi]]: "Otepää ajaloost 2010. aastal", ''[http://www.otepaa.ee/ot/290%20OT%20nr.%202.pdf Otepää Teataja]'', lk 8, 29. jaanuar 2010</ref> Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaseestlaste linnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt üks vanimaid Lõuna-Eesti [[telliskivi]]ehitisi. 13. sajandi lõpul ümbritseti [[ringmüür]]iga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus asus 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest u 20 meetrit madalamal.
[[1226]] alustas piiskop [[Hermann von Buxhövden|Hermann I von Buxhövden]] baltisaksa ajaloolaste teadetel Ugandi maakonna lõunaossa [[Kirumpää piiskopilinnus]]e ehitust<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Kirchspiel%20P%C3%B6lwe&f=false Hagemeisters Geschichte, II köide, lk
[[1227]]. aastal vallutas [[Mõõgavendade ordu]] taanlastelt [[Tallinn]]as [[Toompea]] paekünkal oleva linnuse ja [[1229]]. aastaks kindlustasid saksa rüütlid seda [[Toompea loss|Toompea ordulinnust]] (''Ordensburg Reval, Der Domberg zu Reval'') meister [[Volquin]]i juhtimisel. [[1237]]. aastani valmis Toompea järsaku edelaosas [[kastell]], mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt [[kaitsekraav]]. Kindlust nimetati ''castrum minus''<nowiki>'eks</nowiki> (väikeseks kindluseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime ''castrum magnus'' (suur kindlus).
Sakslased asusid positsioone kindlustama ka [[Läänemaa]]l, mida jahtisid ristimiskäikude algusaegadest nii rootslased, taanlased kui ka sakslased ise ning kus seetõttu oli pidev võimuvaakum, kuna igaüks määras sinna omi preestreid, piiskoppe ja foogte. Samal 1227. aastal alistati ka Saaremaa. Lihula piiskop nimetati ümber Saaremaa piiskopiks.
[[
[[
[[1228]]. aastal määras Riia piiskop Saare (hilisem Saare-Lääne) piiskopkoda juhtima piiskop [[Gottfried]]i, kellel aga vasallid kiiresti üle pea kasvasid. Juhust kasutades haaras [[stiftifoogt]] [[Johannes de Lode]] endale suured maavaldused hilisemates Kullamaa ja Märjamaa kihelkondades ning asus elama talle määratud ja [[1230]]. aasta paiku ehitatud [[Kullamaa vasallilinnus]]esse (''Castrum Goldenbeke''), mis siis 1234. aastal järgnevalt paavsti legaadi [[Modena Wilhelm]]i käsul mõõgavendade poolt vallutati ja hävitati. Vasallilinnus ise oli ilmselt enamjaolt puidust ja arvatakse, et ümberehitatud vanast juba [[1220]]. kasutusel olnud Läänemaa eestlaste muinaslinnusest Rohumäel. [[Kullamaa]]l olevat linnust kasutati võimu- ja valitsuskeskusena kohe pärast läänlaste alistamist nii Riia piiskopi vasallide, taanlaste, paavsti legaadi asehalduri magister Johannese kui ka hiljem piiskop Gotfriedi meeste poolt. Linnus jäi alguses mõõgavendade kätte, kuid [[1236]]. aasta paavsti korraldusega tagastas ordu Kullamaa linnuse paavsti legaadile. Rohumäe linnus asetseb 220
[[
1228 kuulus [[Halliste jõgi|Halliste jõe]] ürgoru põhjakaldal asetsev [[Karksi muinaslinnus]] (''Karkus'') ordule alluvana juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda. 1248. aasta ürikuis on mainitud [[Karksi foogtkond]]a, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Saarde kihelkond ja Ruhja. Tollal asusid sakslased tõenäoliselt kohalike vanasse palkidest muinaslinnusesse ja kohendasid seda endi jaoks vähe ümber<ref>E. Laid, Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest, Ajalooline Ajakiri 1933, nr
[[
[[
[[1230]]. aastaiks valmis arvatavasti Tartu piiskopilinnuse peahoone oma algsel ja ilmselt ka enam-vähem lõplikul kujul<ref name="konspekt">[https://web.archive.org/web/20110809230611/http://pri.kypsiseladu.ee/index.php?title=Keskaja_arheoloogia Keskaja arheoloogia], konspekt Ain Mäesalu loengust Tartu Ülikoolis (FLAJ.01.067)</ref>. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi [[resident]]sina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja [[teenija]]id majutavast [[eeslinnus]]est. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, ning koosnes idatornist (linnuse peatornist ehk nn Piiskopitornist), kus asetsesid tõenäoliselt piiskopi enda eluruumid ja sellest lääne poole jäävast kahekorruselisest palee- või lossitiivast, milles asus kapiitlisaal. Ülejäänud Toomemäest, kus olid [[Tartu toomkirik|toomkirik]] ja [[toomhärra]]de majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus [[vagumus]]es sillaga [[vallikraav]], mille kohal on [[1760]].–[[1770]]. aastatel rajatud [[Püssirohukelder]]. Üle vagumuse kulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse eeslinnusega. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendav [[viadukt]], mis lõppes torniga. Viadukti all asuvatest väravatest viis kaartee linnusest [[Riia värav]]ateni. Eeslinnusest linna pääsemiseks oli [[Toomevärav]]<ref>[[Kalle Kroon]]. [http://www.horisont.ee/node/1881 Käsu Hansu aegne Tartu Rootsi Kuninglikus Armeemuuseumis], [[Horisont (ajakiri)|Horisont]], 4/2012</ref>.
90. rida:
Aastatel [[1229]]–1233 rajati piiskopi korraldusel tsistertslaste mungaordu poolt Amme jõe Emajõkke suubumise kohale kindlustatud vesilinnusena [[Kärkna klooster]] (''Falkenau''), mida ümbritsesid tiigid ja veega täidetud vallikraavid, ning mis hiljem tugevaks konvendihoonelaadseks kindluseks taastati ja ümber ehitati, kuna 1234. aastal hävitasid esimese kloostrikompleksi [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]] ja [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Suzdali]] ühendatud väed. [[1245]]. aastast alates veetis siin oma viimased elupäevad pimedaks jäänud Tartu piiskop, kes kloostrisse ka maeti. Selleks ajaks pidi klooster olema taastatud. Ka siin võis esimene linnus olla tavapärane lihtne ruudukujuline laagerkastell, mille küljed joondusid põhiilmakaarte suundades. Hiljem kindlustas klooster ka piiskopkonna [[Põltsamaa]] poolset suunda Liivi ordu [[Kursi ordulinnus]]e (''Talkhof'') ja komtuurkonna vastu.
[[
[[Fail:Lodede vapp, lõvikäpad.jpg|120px|pisi|Lodede lõvikäppadega vapp]]
[[
[[1233]]. aastal püstitati ilmselt vana puittorni asemele tugevam vahitorn [[Vana-Kastre piiskopilinnus]]e näol ka ida poole, Emajõest 2 saksa miili (u 14 km) allavoolu.<ref>http://www.folklore.ee/tagused/nr27/kalda.htm Siinpool jõge-sealpool jõge, Mare Kalda; Eduard Philipp Körber, 1837; 277</ref> Tegemist oli tornlinnusega (''Oldenthorn'') Emajõe (Embecke) lõunakaldal, millele hiljem lisati ka eeslinnus. Ilmselt oli seal ka tollipunkt, veel enne kui ida poole jõe põhjakaldale püstitati lisaks kaasaegsem tõkkepalkide ja kettidega varustatud [[Uue-Kastre piiskopilinnus]]. Linnuse külje alla, sellest ida poole tekkis ka asula, mis juba paarkümmend aastat hiljem langes venelaste rünnaku ohvriks.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4400 Kultuurimälestiste riiklik register, ajalooline õiend</ref>
99. rida:
Saare-Lääne piiskopi residentsiks oli samal ajal (aastatel 1234–1251) puidust [[Lihula piiskopilinnus]] (''Leal''), mis ilmselt oli uuesti üles ehitatud vanast läänlaste põlenud [[Lihula muinaslinnus]]est.
[[
Mõõgavendade ehitatud Viljandi ordulinnus võis olla [[Sigulda ordulinnus]]e (''Segewold'') sarnane reeglipärane kastell. Nagu Siguldas, nii asetses ka Viljandis valdustorn Pikk Hermann flankeerivalt kastelli loodenurgal. Väravatorni asemel oli ilmselt ainult väravaava ja polnud ka ilmselt eeslinnust, kuna hilisema pealinnuse asukohas Kaevumäel polnud erinevalt Siguldast selleks lihtsalt ruumi. Kastellis asusid ka kirik ja palee provintsiaalmagistrile ja kapiitlile. Nagu näitab ühe algse kaitsetorni – nn Villu keldri asukoht, paiknesid tornid seespool kaitsemüüri neile n-ö toetudes. Kaitsemüüri vastu olid püstitatud ka ilmselt puidust majandushooned. Omaette küsimus on veel pealinnuse künka järsul lõunanõlval olevate erakordselt paksude maakivimüüride ehitusaja ja otstarbe selgitamine.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 55–57</ref> Täpsema ettekujutuse saamiseks tuleb tundma õppida mõõgavendade varasemate linnuste – Holmi, Riia, Sigulda ja Võnnu põhiplaane.
110. rida:
===1238–1260===
[[Pilt:Baltic coat of arms.svg|120px|pisi|Saksa ordu (Liivi ordu) vapp]]
[[Pilt:Koporye.gif|
Esimesed kaks aastat juhtis uut ordut [[Saksa ordu]] [[Preisi maameister]] [[Hermann Balke|Hermann von Balk]]. Tema esimeseks ülesandeks sai lahenduse leidmine pikale sisemaisele konfliktile – rivaalitsemisele taanlastega. Ta sõitis Taani ja reguleeris seal kuningas Valdemar II-ga tüliküsimused [[Põhja-Eesti]] üle. 1238. aasta [[Stensby leping]]uga sai Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused ühes linnustega tagasi. Taani kuningas jällegi ilmutas leppimise märgiks suuremeelsust ja annetas Järva riialastele ning loobus õigustest Põhja-Läänemaa üle. Siiski pidid veel järgnevadki kuningad Rooma paavstile kinnituskirja saatma pretensioonide puudumise kohta Saare-Lääne piiskopkonna territooriumi üle. Vaatamata saavutatud kompromissidele paljudele ordus selline asjade käik ei meeldinud ja Balk taandus meistriametist.
118. rida:
[[1240]] korraldas Liivi ordu Eestist ida poole jääva [[Ingeri]] endale allutamiseks sinna sõjaretke ja hakkas seal ehitama juba 1237 asutatud [[Koporje linnus]]t (''Kaprio''). Vähemalt osaliselt oli see kindlasti puidust ja järgmisel aastal vallutas [[Novgorodi vürst]] [[Aleksandr Nevski]] selle saksa rüütlitelt tagasi ning lõhkus maha. Sakslaste missioon ebaõnnestus, Ingeri jäi [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]] maksualuseks.
[[Pilt:Traniata. Транята (XVIII).jpg|pisi|
[[1251]]. aastal hakkas piiskop Heinrich I [[Sauga jõgi|Sauga jõe]] (Pärnjõe) suudmesse kiriku juurde ehitama [[Vana-Pärnu piiskopilinnus]]t (''Alt-Pernau''). Arvatavasti koostöö orduvendadega Lihulas alati ei laabunud ja piiskopi eraelu oli häiritud. Uus koht oli sadamaks soodne, varjuline läänetuulte eest ja asus suure Pihkvasse mineva veetee ääres. Seal ristus veeteega ka Riiast Tallinna minev rannaäärne maantee. Baltisaksa ajaloolaste arvates alustati [[Püha Tooma kirik]]u<ref>http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/ajalugu.htm Ajalugu-EELK</ref> ehitamist hilisemale linnusealale juba [[1234]], varsti pärast uue piiskopi ametissepühitsemist. Võimalik, et see oli algselt [[Soontagana]] kihelkonnakirikuks mõeldud, sest hiljem kasutati seda kui Audru kihelkonnakiriku eellast. 1251 sai sellest toomkirik ja kuna samal ajal ka kompleksi 12 munka-toomhärrat said sisse kolida, siis pidi kloostrilaadse klausuuri ehitusega juba varem algust tehtud olema<ref name="Armin Tuulse 1942"/>. [[Carl Russwurm]]i rekonstruktsiooni järgi oli põhja-lõunasuunalisel ristkülikukujulisel rangel kastellil välja ehitatud 3 tiiba ja ehitis oli veel lisaks ümbritsetud kaitsemüüriga, mis jõe ääres järgis kalda joont<ref>C. Russwurm, Nachrichten über Alt-Pernau, Reval 1880, lk
[[Pilt:LivonianOrderArmor.jpg|pisi|Ordurüütli [[raudrüü]]]]
127. rida:
[[1254]]. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle [[Narva jõgi|Narva jõe]] [[Narva Hermanni linnus|praeguse linnuse]] vastas. Linnus võidi ehitada [[1220]]. aastatel – seega kohe pärast Virumaa vallutamist Taani valduste idapiiri kaitseks, kuid kindlad tõendid selle kohta puuduvad. Igatahes viitab asukoht ida poole, [[Novgorodi vabariik|Novgorodi vabariigi]] maksualusesse [[Ingeri]]sse suunatud ekspansioonisoovidele. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel. Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.
Juba 1254. aasal tehti otsus rajada Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi ühisjõul Hiiumaale mingi kindlustus (''munitio'')<ref>F. G. Bunge, LUB, VI köide, Riga 1873, nr 2736</ref>. Kas otsus ka teoks tehti, ei ole teada, kuna XIV ja XV sajandi dokumendid seal linnusest ei räägi. Võimalik, et ehitustöid alustati, kuid need jäid pooleli. Igatahes XVI sajandiks oli ordumaadele [[Pühalepa kihelkond]]a mere äärde püstitatud [[Valipe vasallilinnus]] (algselt ''Jürgensburg'')<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
[[Pilt:Peude022.gif|pisi|
[[Pilt:Pöide Maarja kirik, vaade lõunast, SM F 3761 2232 F.jpeg|pisi|[[Pöide Maarja kirik]], vaade lõunast enne 1940. aastat]]
[[1255]]. aasta ja [[1290]]. aastate vahel ehitati [[Pöide ordulinnus]] (''Peude'') Saare-Lääne ordumaade [[Saaremaa foogt]]ile. Paiga kindlustamine on seotud ordufoogti resideerimisega Saaremaal. Saarlaste lepingutes orduga [[1241]] ja 1255 nimetatakse foogti kohtupidamist. 1255. aasta lepingus sätestati ka kohtupidamise ajavahemik, samas pole päris selge, kus foogt sel ajal peatus. Kohanime Pöide mainitakse esimest korda juba [[1245]], [[Pöide foogt]]i 1290. Linnus oli sel ajal arvatavasti juba olemas, nimelt tuleb 1290. aasta ürikust välja, et Pöide ordupiirkond toetas majanduslikult juba teisi ordupiirkondi Kuramaal. Ajalooürikutes on mainitud tornlinnust, mille kõrval oli suur kirik ja mida osaliselt ümbritses ka kaitsemüür. Linnus paiknes kirikust põhja pool, linnusest pääses kirikusse nii põhjaportaali kaudu kui ka teisel korrusel asuva rõdu kaudu. [[Jüriöö ülestõus]]u ajal saarlased hävitasid selle linnuse.<ref name="Armin Tuulse 1942"/> Ordu linnust enam edasi ei kasutanud, uus ordukeskus rajati Maasilinna.
[[1260]]. aastat peavad baltisaksa ajaloolased [[Konguta vasallilinnus]]e (''Kongota'') rajamisdaatumiks [[Wolter von Tiesenhausen]]i poolt<ref>https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Congota&f=false Die gegenwärtige Verfassung..., August W. Hupel, lk
===1261–1300===
[[1264]] – XIII sajandi keskpaika või teist poolt on mõned ajaloolased pidanud Läänemaal piiskopi kindlustatud mõisate [[Vigala vasallilinnus]]e (''Fickel'') ja [[Velise vasallilinnus]]e (''Felx'') asutamisajaks. Hiljem läänistati need [[Uexküll]]ide rüütlisuguvõsale<ref>Mihkel Aitsam, Vigala kihelkonna ajalugu</ref>. Arvestades näiteks Vigala strateegilist paiknemist [[Enge jõgi|Enge jõe]] lõunakaldal täpselt Läänemaa keskel ja teede sõlmpunktiks olemist, on see vägagi loogiline. Läänemaa poolitas kaheks [[Kasari jõgi]] koos oma arvukate veerohkete lisajõgedega ja Vigala linnuse juurest viis kivisild üle jõe. Ajaloolase [[Arndt]]i dateeringu järgi ehitas Vigalasse [[1292]]. aastal linnuse piiskop [[Heinrich II (Saare-Lääne piiskop)|Heinrich II]], hiljem valitses seda toomhärra von Üxküll, ajaloolane [[Nyenstädt]] lisab, et seal ka omal ajal klooster võis asuda<ref name="books.google.ee">https://books.google.ee/books?id=fz5RAAAAcAAJ&pg=PA8&lpg=PA8&dq=Schloss+Fickel+Arndt&source=bl&ots=ghZL2jv8ux&sig=CM4j81-TsrczgVYxdjkG8Hu5hcs&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwih6uWw5MXfAhWBKywKHWv2B-sQ6AEwBnoECAQQAQ#v=onepage&q=Schloss%20Fickel%20Arndt&f=false MONUMENTA LIVONIAE ANTIQUAE, Chronik, oder älteste Livländische Geschichte und Collectanea, oder die Ritter Rechte des Fürstentum Ehsten, Moritz Brandis, Riga und Leipzig 1842, lk
[[1265]]. aastal, ordumeister [[Konrad von Mandern]]i ajal, on esmakordselt mainitud [[Pärnu ordulinnus]]t (Uus-Pärnu) ja sealset komtuuri.<ref>Karl von Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk
[[
[[
Samal 1265. aastal hakkas ordumeister ehitama ka [[Alempois]]i kihelkonna idapiirile vastu [[Järvamaa]]d [[Paide ordulinnus]]t. Viimane oli mõeldud [[Järva foogt]]i residentsiks, kuid [[Stensby leping]]u järgi Taaniga ei tohtinud ordul Järvas linnuseid olla. [[Paide Vallimägi|Paide Vallimäele]] püstitati esmajärjekorras kõrge tornlinnus – ''[[bergfried]]''. Mandern ehitas oma ametisoleku kolme aasta ajal ka Semgalliasse Lätis [[Miitavi ordulinnus]]e ja tugipunkti Kuramaale Embutesse, mis hiljem sealsele piiskopile vahetuskaubana üle anti ([[Embūte piiskopilinnus]]). Pikka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30
[[
[[
1265. aastasse dateeritakse baltisaksa ajaloolaste poolt ka [[Helme ordulinnus]]e asutamine. Vana ajaarvamise järgi oli ehitajaks pikaaegne Sigulda komtuur ja viitsemeister [[Georg]] (Jürgen von Eichstädt),<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false Hagemeisters Geschichte, lk
[[
[[
[[1272]]. aastat annavad baltisaksa ajaloolased [[Viljandi komtuur]]ile alluva põhjapoolse [[Sakala]] ja Nurmekunna haldamiseks asutatud [[Põltsamaa ordulinnus]]e ehitusdaatumina.<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false Hagemeisters Geschichte, lk
[[1277]]. aasta kohta kinnitavad ürikud,<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 65</ref> et Taani kuninga asehaldur Tallinnas [[Eylard de Oberge]] nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (''capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam''). [[1294]]. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse. Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes [[1300]]. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.
[[
[[1279]]. aastaks sai Saare-Lääne piiskopkonnas piiskop [[Hermann I]] sisse õnnistada piiskopkonna toomkiriku koos esialgse väikse laagerkastelliga, mis moodustasid [[Haapsalu piiskopilinnus]]e.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 196</ref> Pärast Vana-Pärnu piiskopilinnuse purustamist 1263 ehitama hakatud toomkiriku müürid on üheaegsed põhja pool selle kõrval oleva algse kastell-linnuse müüridega ning sellest kasvas välja hilisem konvendihoonelaadne pealinnus. Hiljem ehitatai pealinnuse ümber välja ka kaks eeslinnust. Laagerkastell oli võimas paekiviehitis, põhja-lõunasuunalise ristküliku kujuga ja selle seinad asetsesid põhiilmakaarte suundades, kerge nihkega päripäeva. Selle kaitseehitise otseseks eeskujuks oli Vana-Pärnu linnus – piiskopi varasem residents.
Samal, 1279. aastal asutas Tartu piiskop [[Friedrich von Haseldorf]] piiskopkonna idapiiri paremaks kindlustamiseks ja Emajõe veetee täiendavaks kontrolliks [[Uue-Kastre piiskopilinnus]]e<ref>https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Warbeck&f=false Die gegenwärtige Werfassung ..., Riga 1789, August W. Hupel, lk
Juba [[1281]] aastal on olemas olnud väike kabel [[Padise]]l, mille ehitasid tsistertslastest mungad [[Dünamünde]] kloostrist oma millalgi XIII sajandil soetatud maadele taanlase Põhja-Eestis<ref>Bunge, Urkundenbuch III, jagu 475a</ref>. Tõenäoliselt vaadati juba siis ringi võimaliku uue kloostri asukoha suhtes. XIII sajandi lõpuks teravnesid omavahelised suhted Liivi ordu ja [[Riia peapiiskop]]i ning [[Riia]] linna vahel – põhjuseks ordu jõu ja võimu suur kasv ning hegemooniataotlused Vana-Liivimaal. Ordu oli [[1290]]. aastateks vallutanud paganatelt kristlastele kogu tollase Liivimaa (viimasena semgalid ja osad kurelased) ning taotles nüüd vaevale viidates ka juhtrolli konföderatsioonis. Ordu oli pidevalt laiendanud ka piiskopkondade arvelt oma maavaldusi ja survestas samuti Riia linna endale alluma. Ordu oli enda valdusse saanud millalgi XIII sajandi I poolel algselt Riia piiskopile kuulunud Bukulti veskilinnuse (hilisem [[Ādaži ordulinnus]]), viidates arvatavasti ammusele maadejaotusele piiskop Albertiga, mille järgi Koiva vasakkallas pidi jääma ordule. Ordu ihkas nüüd ilmselt laiendada oma maavaldusi strateegilistel eesmärkidel Koiva ja Väina jõgede vahel kuni Liivi laheni välja. Selleks tuli enda valdusse saada veel Väina suudmes asuv [[Dünamünde klooster]]. [[1260]]ndatel oli kloostri abt Wilhelm andnud Riia linnale lubaduse, et kloostri maad Väina suudmes müüakse vaid linnale. Siiski õnnestus ordul oma eesmärk saavutada ja XIII–XIV sajandi vahetusel klooster koos kõige täiega ära osta. Mis oli ka ilmselt üks [[1297]]–[[1330]] kestnud kodusõja põhjustest.
[[
[[1282]] on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud Järvamaa vanimat, [[Järva foogt]]ile Halthole alluvat [[Albu mõis]]at (''Alp''). See asus Tallinna–Paide maantee ääres ja seda on keskajal mitmeid kordi kasutatud nõupidamiskohana ja orduametnike võõrastemajana<ref>LUB, H. Hildebrand, Riia, Moskva 1884, nr
[[1287]] pani sama Tartu piiskop Friedrich baltisaksa ajaloouurijate arvates aluse ka Valgast 20 km kirdes asuvale [[Sangaste piiskopilinnus]]ele või kindlustatud lauamõisale. Linnus asus ühel künkal, mida kõigis suundades peale idanurga ümbritsesid järved.<ref>https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Sagnitz&f=false Die gegenwärtige Werfassung ..., Riga 1789, August W. Hupel, lk
[[1288]]. aastat peavad baltisaksa ajaloolased [[Rannu vasallilinnus]]e tekkimisajaks Võrtsjärve lähedale. Ehitajad peavad olema Dolenid, kuna terve see kihelkond oli 1224. aastal neile läänistatud.<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Randen&f=false Hagemeisters Geschichte, lk
[[
Liivi ordul oli ilmselt majanduslik seljatagune ja ressursid võimsamad kui vanal Mõõgavendade ordul – XIII sajandi keskpaigast alates pandi alus tervele reale ordulinnustest Eesti pinnal. Kõigepealt hakati koostöös Saare-Lääne piiskopiga ehitama Lihula ordu/piiskopilinnust, kuid kümmekonna aasta pärast valis piiskop omale residentsiks uue koha – meresadama ja kaubaliikluses tähtsama Vana-Pärnu Pärnu jõe suudmes. Piiskopi käest saadud suurte maavalduste valitsemiseks saartel rajati sinna Pöide ordulinnus. Mandri keskmaa kindlustamiseks kerkisid sinna järjest Pärnu, Paide, Helme ja Põltsamaa ordulinnused. Taanlased jätkasid Tallinnas sakslaste alustatud suurejoonelisemat linnuseehitust, kuid saanud suhetes rivaalidega kogemuse võrra rikkamaks, alustasid ka Rakveres ja Narvas kivist kindlusehitiste püstitamist.
181. rida:
==XIV sajand linnuste ajaloos==
===1300–1350===
[[Fail:Ordualad 1346–1558.PNG|
XIV sajandil jätkati Liivimaal paljuski vanade suurte pealinnusekomplekside väljaehitamist, kuid tekkis ka hulganisti uusi linnuseid nii suurematel maaisandatel ja ordul kui ka suurematel ja väiksematel vasallidel, kes olid juba kogunenud jõukust suuremat vaeva ja kulu nõudva kiviehituse rajamiseks. Ka XIII ja XIV sajandi vahel puhkenud esimene ulatuslik kodusõda Liivi ordu, Riia linna, piiskoppide ja vasallide vahel, kuhu kaasati isegi välisvaenlasi, andis linnuste püstitamisele hoogu juurde.
[[
XIII sajandi II poolest ilmselt kuni XIV sajandi lõpuni ehitati [[Viljandi ordulinnus]]es pealinnusena välja "rikkalikus stiilis" konvendihoone, mis kujunes nii pindalalt kui ka mahult suuruselt kolmandaks Vana-Liivimaal. Konvendihoone oli ühe võimsa 7–8-korruselise valdustorniga ja kõigi nelja võlvitud hoonetiiva põhikorrustega ja neid ühendavate ristikäikudega tugev telliskivihoone, mille kirdenurgas eendus idaseinast kahekorruseline kiriku kooriruum, nagu [[Saksa ordu]] pealinnusel [[Malborkis]] (Marienburgis). Linnus oli varustatud rikkalikult erineva ornamentikaga sambakapiteelidega, pilastritega ja üldse kaunistatud suurejoonelise kiviplastikaga. Linnuse kiviplastika varajane kujundusstiil viitab selle korduvkasutamisele ja mingile teisele paleetaolisele hoonele juba enne konvendihoonet, kuid seni pole selle asukohast ja ehitusest täpsemalt midagi teada.
[[
[[1305]]. aastal, keset kodusõda, müüdi tsistertslaste poolt ordule maha Väina (Daugava) jõesuus asuv [[Dünamünde klooster]] (Daugavgriva, Väinasuu) koos kloostrimaadega selle ümbruses. Mungad ise kolisid [[Padise]]le, kus ilmselt oli selleks ajaks püstitatud juba puithoonestus. Kloostri ehituseks sinna pidi maa senjööri ehk Taani kuningaga olema juba mingi eelkokkulepe. Umbes [[1310]]. aasta paiku pidi algama algsete kivikindlustuste ehitamine. [[1317]]. aastaks saabus ka kuningas [[Erik VI Menved]]i lõplik lubakiri, kus muude tingimuste kõrval isegi linnuskloostri müüride paksus paika oli pandud<ref>Paul Johansen, Estlandliste, 774</ref> ja mille järgi tulevane [[Padise klooster]] ka maa kaitsesüsteemi pidi lülitatama.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 275</ref> Kloostrit ehitati ja laiendati järjepanu järgneva kahesaja aasta jooksul. Valminuna meenutas ta hoovis olevate ristikäikudega ordu konvendihoonet, millele lõpuks põhja poole värava kaitseks ka eeslinnus rajati.
194. rida:
[[Laiuse ordulinnus]] on ehitatud tõenäoliselt juba [[14. sajand]]i algul [[majalinnus]]ena või laiendatud [[tornlinnus]]ena ning asetses arvatavasti hilisema kastelli läänenurgas. Varsti ehitati tornlinnusele siis külge ka madal [[ringmüürkastell]], mis rajati [[kaarava]]dega [[vundament|vundamendile]].<ref>Kalvi Aluve, Eesti keskaegsed linnused, Tallinn, Valgus, 1993, lk 30–32</ref> Täisnurkse trapetsi kujuga ja nurkadega põhiilmakaarte suhtes paiknev linnus asetses ülejäänud maastiku suhtes madalal ja kasutas Laiuse oja pakutavat veekaitset.
[[
[[
Samuti on hiljemalt XIV sajandi algul asutatud tõenäoliselt eestlaste vana [[Tarvastu muinaslinnus]]e asukohale<ref>E. Laid, Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest, Ajalooline Ajakiri 1933, nr
Tarvastu ordulinnus oli neljast linnusest koosneva Liivi ordu keskmaa-alade idapoolse kaitseliini põhjapoolseim kindlustus. Kaitseliini kuulusid otsejoones 25 km vahedega Tarvastu, Helme, Härgmäe ja Trikata ordulinnused, Härgmäe ja Trikata vahe ulatus 30 kilomeetrini. Samuti jooksis keskajal ordu postimaantee Härgmäest Helme ja Tarvastu kaudu Viljandisse.
203. rida:
[[1311]]. aastal, ordumeister [[Gerhard von Jork]]i valitsusajal rajati väidetavalt Pärnu ordulinnuse konvendihoone ja esimene eeslinnus.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 134, Arndti andmetel</ref> Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada linna ja linnust.
[[
[[
[[1319]] on esmamainitud [[Triigi mõis (Kose)|Kõue-Triigi mõisat]], mis tollal kuulus Taani kuninga vasallille Gerhardus de Kouwele<ref>http://kau.ee/the-history/ Kõue mõis, ajalugu</ref>. Küla on mainitud juba [[1241]] aastal Taani hindamisraamatus. [[1379]] on mõis Lechtiste perekonna omand, [[1492]] müüs Arent Vietinghoff valduse Jürgen Brakelile. [[1524]] müüs Johann Soye selle edasi [[Dücker|Fredrick Dückerile]], kelle järglastelt pärandus see [[1573]] Wrangelite perekonnale. Liivi sõja ajal kuulus hauptmann Heinrich Dückerile. Milline perekond täpselt mõisa kindlustatud eluhooneks ehk [[Kõue vasallilinnus]]eks (''Kau'') välja ehitas, ei ole teada, kuid XIX sajandi lõpus loeti baltisaksa pärimuse järgi mõisamaja 300 aastaseks, ning et see "olevat olnud ehitatud kunagi kloostri müüridele"<ref>A. N. Haruzin, N. N. Haruzin, Materjalid Eestimaa kubermangu muististe tundmaõppimiseks, Moskva 1896, lk
[[1322]]. aastast pärinevad esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast [[Tartu piiskop]]ile kuuluvast [[Kirumpää piiskopilinnus]]est, kui Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli see mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul. Ajalookirjanduses kohtab ka viiteid sellele, nagu oleksid algse kindlustuse rajanud juba mõõgavennad Tartu piiskopkonna tollipunktiks ja idapiiri kaitseks.<ref>Christian Kelchi Liivimaa kroonika</ref> Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja. Hiljem on linnust mitu korda laiendatud – esmalt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitustega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastell-linnuseks.
[[1323]] on üles tähendatud [[Kiltsi vasallilinnus (Läänemaa)]] (Valgevälja) Haapsalu külje all [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] Valgevälja küla lähedal kui kolmele vennale Wittenfeldele kuulunud valdus. Algul nimetati mõisat ladina keeles ''Alba Curia''ks, hiljem saksa keeles ''Weissenfeld''iks<ref>http://www.mois.ee/laane/kiltsi.shtml Eesti mõisaportaal</ref>, linnus või kindlustatud elamu ehitati arvatavasti järgneva sajandi jooksul. Kui ühe [[Saare-Lääne piiskop]]i [[Jodokus Hoenstein]]i tüliasja lahendamise puhul [[1462]]. aastal mainiti ka Haapsalu lähedal olevat torni (''"up enem torne, na vor Hapsal belegen"''), siis on seda peetud samaseks Valgevälja linnusega<ref>LUB XII, Ph. Schwartz, A. von Bulmerincq, Riga-Moskau 1910, lk
[[
[[1340]]. aasta annavad baltisaksa ajaloouurijad [[Rõngu vasallilinnus]]e rajamisdaatumiks ja ehitajaks [[Gotthard von Tödwen]]i. Sellele suguvõsale kuulus linnus kuni Liivi sõjani.<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Ringen&f=false Hagemeisters Geschichte II, lk
[[
[[25. märts]]il [[1342]], [[Maarja kuulutamise päev]]al alustati teadaolevatel andmetel [[Vastseliina piiskopilinnus]]e ehitamist [[Tartu piiskopkond]]a [[Piusa jõgi|Piusa jõe]] ja [[Meeksi oja]] vahelisele kõrgele neemekünkale piirikindlustusena Venemaa vastu.<ref>[[Bartholomäus Hoeneke]], [[Sulev Vahtre]], ''[[Liivimaa noorem riimkroonika|Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348)]]''. Tallinn: [[Eesti Riiklik Kirjastus]] 1960, lk 73.</ref> Siis pühitseti linnus [[neitsi Maarja]]le ja linnust hakati kutsuma tema auks ''Frouwenborch''iks või ''Frauenburg''iks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema ''Novum castrum'' ehk ''Neuhausen'' ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste ''Novõi gorodok'' ('uus linnus'). Kuigi linnuse sissepühitsemine peaks näitama, et linnus oli selleks ajaks esialgses etapis juba valmis ja ehitust alustati aastaid varem.
[[
Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis [[Liivi ordu]] oma 24. ordumeistri [[Burchard von Dreileben]]i isiklikul juhtimisel. Ilmselt toetas teda ka [[1341]]–1345 Viljandi komtuur olnud Goswin von Herike. Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga lõppfaasis 6-korruseliseks kujunenud peatorn ([[tornlinnus]]). [[1379]]. aastal rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline [[laagerkastell]] ja linnus ümbritseti kaitseõuega. Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust. XV sajandi lõpul ehitati kirdetorn. XVI sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn. Lõuna(kagu)nurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger. Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres ja oli ka palverännakute sihtpunkt, kuna linnusekabelis asus püha rist. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal.
226. rida:
Tornlinnused olid laialt levinud Harju-Viru rüütelkonna vasallidel Põhja-Eestis aga samuti Saare-Lääne piiskopkonna vasallidel. Suure tõuke nende tekkeks ja edasiarenguks andis [[1343]]–[[1345]] toimunud [[Jüriöö ülestõus]], kus paljud puidust linnused ja kindlustatud mõisad ülestõusnute poolt maha põletati ja nendes olnud rüütlid tapeti. Kivist torn- ja majalinnused kavandati juba nii, et need olid võimelised kohalike piiramistegevusele abi saabumiseni vastu pidama.
[[
[[
Pärast 1343. aastat pandi ilmselt alus ka Läänemaal [[Matsalu laht|Matsalu lahe]] ääres asunud [[Lihula klooster|Lihula tsistertslaste nunnakloostrile]] kuulunud ja lauamõisa ning sadamakohana teotsenud [[Kloostrimõisa linnus]]ele (''Klosterhof'', ''Lewenbergh'')<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 287</ref>, mis kujutas endast kivist majalinnusena väljaehitatud kindlustatud mõisahoonet. Sellele ja ehitusajale viitavad mitmed linnuselikud arhitektoonsed ehituselemendid<ref>Villem Raam, Keskaegne ehituskunst Eestis ja tsistertslaste mungaordu, Tartu 1938, erakäsikiri</ref>. Samast ajast võivad pärineda ka kivist ringmüür ja tsistertslastele hädavajalikud kalatiigid. Puidust majandusmõis eksisteeris tõenäoliselt juba XIII sajandil, olles rajatud koos Lihula kloostriga<ref>http://www.mois.ee/laane/kloostri.shtml Eesti mõisaportaal</ref>. Pärast nunnakloostri sulgemist läks majandusmõis Rootsi krooni kätte, panditi vahepeal Caspar von Tiesenhausenile, kuid kingiti ja kuulus seejärel [[1611]]–[[1829]] [[Derfelden]]itele. Hoone sai rängalt kannatada sõjategevuses XVI sajandi lõpust XVII sajandi keskpaigani, kuid taastati siis suuremana ja kahekorruselisena. [[1939]] aastast on varemeis. Kõige vanemaid 1,2–1,5
[[
Pärast seda kui Saaremaal oli ülestõus maha surutud, tuli saarlastel hakata karistuseks kahjusid hüvitama ja lõhutut taastama. Ordus otsustati sisemaal asuvast [[Pöide]] linnusekompleksist alles jätta ainult kirik, mis jäi kohalikuks kihelkonnakirikuks ja ehitada uude kohta mere äärde ja sadama lähedale [[Maasilinna ordulinnus]]e (''Soneburg''), kust oli hea jälgida ka laevaliiklust [[Väike väin|Väikeses väinas]]. Algse osaliselt puidust majalinnuse ehitust alustati juba meister Burchard von Dreilebeni ajal [[1345]]. aasta paiku, kuid täielikult kivist linnus ehitati välja meister [[Goswin von Herike]]se ametiajal<ref>Wartberge kroonika, lk
[[1348]] mainitakse [[Kiiu]] küla (''in villa Kyde'') ja [[1418]] mõisat, kui seal peeti nn seisustepäeva (Ständetag) istungit.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4405 KRR, Kiiu tornlinnus, ajalooline ülevaade, lk
[[1349]]. aastal rajas Liivi ordu meister [[Goswin von Herike]] [[Peipsi järv]]e ja Narva jõe veeteed kontrollima määratud [[Vasknarva ordulinnus]]e, mille pihkvalased aga hävitasid samal aastal toimunud sõjakäigu ajal. Ilmselt oli tegemist tornlinnusega.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 313</ref>
===1350–1400===
[[1355]] aastast alates algab kindlustatud [[Anija mõis]]a (''Hannijöggi'', hiljem ''Annia'') ajalugu. Sellel aastal on mainitud Anijast 2
[[
[[
Nii nagu Maasilinn Saaremaa ordu aladel, nii hakati uut linnust Saare-Lääne piiskopkonna tarbeks ja esmajoones kaitseks põliselanike rünnakute eest rajama [[Kuressaare|Kuressaarde]]. Seni olid kohalikku kaitseülesannet täitnud Saaremaa kindluskirikud, nüüd aeti kõikjalt ümbertkaudu saarlased kokku [[Kuressaare piiskopilinnus]]t (''Arensburg'') ehitama. [[1381]]. aastaks pidid linnuse kirde- ja kagutiivad koos tornidega valmis olema, sest siin surmasid toomkapiitli liikmed ühe järjekordse piiskopivaenuse ajal piiskop [[Heinrich III]], visates ta alla Pika Hermanni torni kõrval olevasse "hundiauku". Mitmete arhitektide ja kultuuriajaloolaste arvates olid esimesed ja varajasemad ehitised linnuses põhjanurga kaitsetorn ''Sturvolt'' ja paari korruse kõrguses sellega külgnev osa loodetiivast koos õue ning seda piirava ringmüüriga. Arvatavasti ordusõbraliku ja ordust eeskuju võtva piiskopi [[Winrich von Kniprode]] ametiajal [[1383]]–[[1412]] viidi Kuressaares linnuse konvendihoone ehitus lõpule. Kuigi mitte päris ordureeglite järgi tehtud, on linnuses siiski tunda tugevat ordu ehituskunsti mõju, ning see oli ehitatud hästi viimistletud suurtest tahutud dolomiidiplokkidest. XV sajandi alguseks rajati ka võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Nagu ordualal kujunes [[Võnnu ordulinnus]] konvendihoone arengu lõpp- ja tipparenduseks, nii oli seda Kuressaare linnus ka Vana-Liivimaa piiskoplike feodaalriikide aladel.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 211–221</ref> Linnuse nurgad olid suunatud põhiilmakaartesse NS-WO.
[[1361]]. aastat loevad baltisaksa ajaloolased [[Kavilda vasallilinnus]]e (''Kawelecht'') rajamisdaatumiks ordumeister [[Arnold von Vietinghoff]]i korraldusel<ref>https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=snippet&q=Cawelecht&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen…, August W. Hupel, Riga 1789, lk
1361 on samuti esmamainitud [[Haljala kihelkond|Haljala kihelkonnas]] asuvat ja Lodedele kuuluvat [[Võle mõis]]at, mis läks sel aastal Hinricus Wacke omandusse. Baltisaks ajaloolaste teateil oli see välja ehitatud [[Võle vasallilinnus]]ena (''Wolljel'')<ref>Andreas von Löwis of Menar. Über die Entstehung, lk
[[
[[
[[1370]]. aastatesse dateeritakse ka [[Vao vasallilinnus]]e (''Wack'') tekkimine, kuna selle lähedale jääva [[Väike-Maarja kirik|Väike-Maarja kihelkonnakiriku]] pilastripiilarid ja pilastribaas on samasugused nagu Vao tornlinnuse keldri omad ja eeldatakse, et üks meister ehitas mõlemad hooned enam-vähem ühel ajaperioodil.<ref>Paul Johansen, Estlandliste, 920 ff, Familie von Wacke; Taube I, 97 ff</ref> Teistel andmetel võlviti Väike-Maarja kirik alles [[1497]], mille järgi ka [[Vao]] torn peaks pärinema XV sajandi lõpust<ref>Leonid Arbusow, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, Leipzig, Riga 1919-1921, lk
[[
[[1371]] või [[1372]] on esmamainitud Harku mõisat, mis oli põlise orduametkonna keskusena välja ehitatud kivist väikelinnuseks. Mõningatel andmetel on [[Harku]] ordumõisat mainitud juba [[1347]], kohe pärast [[Jüriöö ülestõus]]u<ref>KRR, Harku linnus, ajalooline õiend, KRPI, Tallinn 1983, lk 2</ref>. Nimi arvatakse tulenevat soome sõnast "harkko", mis tähendavat kivipanka<ref>Paul Johansen, Die Estlandliste des Liber Census Daniae, Kopenhagen-Reval 1933, lk
[[
[[
[[1378]] (või 1383)<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
[[
[[
[[
Aastatest [[1383]]–[[1419]], ehitusalti Saare-Lääne piiskopi [[Winrich von Kniprode]] valitsusajast pärineb praeguseni allesolev [[Koluvere piiskopilinnus]]e (''Lode'') hoonestus, mis kujutab endast traditsioonilist vesilinnust. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba XIII sajandi lõpust. Juba XIV sajandi algul võidi alustada torni juurde algselt laagerkastellina alustatud ja hiljem konvendihoone tüüpi linnuseks kujunenud kaitserajatise ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoonekompleksi küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud [[Liivi jõgi|Liivi jõe]] [[Koluvere järv]]e saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla olid palkidest parved. Esmakordselt märgiti Koluvere linnust (''Schlosse Lode'') kirjalikult aastal [[1427]]. Koluvere linnus oli [[1439]]. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnus<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 255-258</ref>. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaik, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid). [[1449]]. aasta veebruaris vallutas Liivi ordu ühe järjekordse piiskopkonna vaenuse ajal pärast pikemat piiramist Koluvere<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/38 DIGAR, Läänemaa muuseumi toimetised XX, 2017, lk
[[
[[1389]] on esmamainitud [[Kullamaa kihelkond|Kullamaa kihelkonnas]] asuvat [[Liivi mõis]]at (''Parmel''), mis läks sel aastal Bartholomeus Tiesenhauseni käest vahetuskaubana Lätist tulnud Hincke Livele, kes pidas Väina jõe ääres Tolka mõisat. Lievenid on baltisaksa suguvõsa, mis olevat saanud alguse liivlaste vanema Kaupo enda pojapoeg Nicolasest. Mõis on üks vanimaid piirkonnas ja [[1396]] ostis Hincke sinna juurde veel lisaks kolm küla. Selle perekonna kätte jäi valdus 300 aastaks.<ref>https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/liivi-mois Osilia, Liivi mõis</ref> Liivi mõis oli juba [[1696]] a. ümberehituse ajal olnud väga vana kivihoone<ref>A. N. Haruzin, N. N. Haruzin, Materjalid Eestimaa kubermangu muististe tundmaõppimiseks, Moskva 1896, lk
==XV sajand==
273. rida:
===1400–1450===
XV sajandil jätkus vasallilinnuste asutamine ning vanade suurte senjöörilinnuste tugevdamine ja ümberehitamine vastavalt muutunud kaitsetaktika nõuetele. Siis algas tulirelvade ajastu ja ehkki algul olid suurtükid väikesed ja piiratud tulejõuga ning ei suutnud kiviehitistele märkimisväärset kahju tekitada, siis juba sajandi lõpuks vajati suurtükiväe suurenenud tulejõu vastu kaitseks ja tõrjeks spetsiaalseid paksude seintega ümaraid rondeeltorne.
[[
[[
Umbes [[1400]]. aasta paiku on Berndt [[Kudesel]]lile kuulunud Angerja mõis, milline viimase poolt siis ilmselt [[Angerja vasallilinnus]]eks (''Angern'') ümber ehitati. Mõisat ennast on esmamainitud [[1424]]. Arvatavasti pantis Kudesel selle Saksa ordule, kes omas linnust [[1451]]–[[1455]] ja müüs selle siis edasi [[Bruno Wetberg]]ile (Wetberch, Witberge), kes oli olnud Taani kuninga [[Christian I]] juures ordu saadikuks. Nime olevat mõis saanud selle veelgi varasema omaniku, oletatava eesti päritolu vasalli Hinrich van Angerni järgi. Wetbergidele jäi valdus [[1594]]. aastani. Angerja linnus kujutas endast Angerja oja jõeharu kaldakünkal seisvat paksude 2
XIV ja XV sajandi vahetusel toimusid vaenutegevused Tartu piiskoppide ja ordu vahel, kus läks isegi avalikuks sõjaks. Tartu piiskopkonna lõunaosas oli grupp vasallilinnuseid, mis kindlustasid feodaalriigi lõunakülge ordu vastu, aga olid sammas ka teetõkkelinnusteks idapoolse vaenlase vastu. Sealtkaudu läks tähtis vana Tartu–Otepää–Kirumpää–Pihkva sõja- ja kaubatee, mida vasallilinnused valvasid. Puitlinnused tekkisid sinna arvatavasti juba vähemalt XIV sajandi II poolel, kuid kivilinnused püstitati tõenäoliselt XV sajandil. Linnuseuurijad on need ([[Antsla]], [[Vaabina]] ja [[Sõmerpalu]]) liigitanud torn- või majalinnusega väikse vaba laagerkastelli hulka kuuluvateks. Kõik need kuulusid [[Urvaste kihelkond]]a ja asusid [[Kirumpää piiskopilinnus]]est läänes.
[[1405]] on teadaolevalt esmamainitud [[Uexküll]]idele kuulunud [[Antsla vasallilinnus]]t (''Anzen''), mis siis oli veel mõis. Hilisem linnus asetses pärastise nimega [[Vana-Antsla mõis]]a peahoone kohal 100*200
[[
[[1406]]. aastast pärinevad vanimad teated [[Laiuse ordulinnus]]e (''Lais'') kohta, aastatel [[1416]] ja [[1417]] mainitakse "Laiuse linnusekrahvi"<ref>Karl von Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk
Tõenäoliselt XV sajandi alguses asutati Liivi ordu poolt [[Maasilinna foogtkond]]a Hiiumaale väike [[Valipe vasallilinnus]] (''Wallipae, Valip'') ehk [[Valipe mõis]], mida on kutsutud ka Vallipääks. Ei ole teada, kas seal elas orduametnik, või kohapealne sõltumatu vasall (''Landsknecht''). Linnus asus Kagu-Hiiumaal orduvalduste ja Saare-Lääne piiskopkonna piiri lähedal ja peaaegu mere ääres ning võis kaitsta ka sadamakohta.<ref>Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn: Valgus, 1993. Lk 57.</ref> Vallipäält möödus lähedalt ka nn Muhu ülesõit ehk talitee üle Väinamere jää, mis ühendas meres üle laidudeketi kulgedes Maasilinna Hiiumaaga.<ref>KRR, Valipe (Vallipää) kindlustatud elamu. Väliuurimiste aruanne. Tallinn, 1974, lk
[[1412]]. aasta paiku arvatakse baltisaksa ajaloouurijate andmetel olevat ehitataud [[Kuimetsa linnus]] (''Kuimetz''), mis kujutas endast kivist 3-korruselist tornlinnust, mille kahte ülanurka kaunistasid väikesed konsooltornid. [[1345]] aastal esmamainitud majandusmõisa omanik oli [[Tallinna Püha Miikaeli klooster|Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnaklooster]]. Linnus purustati Liivi sõjas 1574. aastal. Samas oli veel 1820ndatel tornilinnus täies kõrguses püsti. Tollal linnusest tehtud joonis on säilinud. Tänapäeval on linnusest alles vaid esimene korrus. Rusukünka alla mattununa meenutab ta keldriehitist, olles samas tänapäeval keldrina ka kasutusel<ref>http://www.mois.ee/harju/kuimetsa.shtml Eesti mõisaportaal</ref>.
[[
[[
[[1420]]<ref>http://www.mois.ee/laane/haimre.shtml Mõisaportaal, Haimre mõis</ref> või [[1426]] on esmakordselt mainitud [[Haimre mõis|Haimre piiskopimõisat]]. Pärast [[1385]]. aastat, piiskop [[Winrich von Kniprode]] ajal sai piiskopkonna stiftifoogtiks tema tädipoeg, rüütel ja hilisem suurmaaomanik [[Wilhelm I Fahrensbach]]. Mõjuvõimu kasvades "ärastas" viimane omale võimalikult palju mõisaid [[Märjamaa kihelkond|Märjamaa kihelkonnas]] ja mujalgi ning ei andnud hiljem enam uuele piiskopile lääni tagasi. Haimre kujunes Fahrensbachide peamõisaks ja ehitati baltisaksa ajaloolaste andmetel välja [[Haimre vasallilinnus]]e (''Heimar'') või kindlustatud mõisahoonena (''festes haus'')<ref>Paul Johansen, Siedlungsgeschichte der Deutschen, lk
[[1427]]–[[1442]] ehitas Liivi ordu samale kohale taas üles eelmisel sajandil venelaste purustatud Vasknarva linnuse (''Neuschloss''). Meister [[Cisse von dem Rutenberg]]i ajal telliti Tallinnast "uue torni ehituseks "Peipsisuule" (''Peyghbarmunde'')" Narva jõe algusse meister kohale. Vana torniase laiendati suureks 3,6
Ilmselt juba [[1429]] on olemas olnud vana ''[[Alempois]]''i kihelkonna maadele, [[Pärnu jõgi|Pärnu jõest]] 100
[[1430]]. aastatel (teistel andmetel on esmamainitud 1443)<ref>Valdo Praust, Eesti mõisaportaal, Malla mõis</ref> tekkis [[Viru-Nigula kihelkond]]a [[Mahu sadam]]a lähedale iseseisev [[Malla mõis]]. Ilmselt pärast seda, kui sealsed maad olid läinud Conrad Üxkülli käest Frederick Wrangellile. Siis ehitati kivist peahoone välja [[Malla vasallilinnus]]ena (''Malla''). [[1490]]. aastate alguses läks Taubede kätte, [[1513]] müüdi edasi Jacop van deme Löwenwoldele, kelle pärijate käes oli see veel Liivi sõja ajalgi. Sõjas sai hoone kannatada, kuid taastati feldmarssal Gustav Horni poolt [[1630]]. aastate algul. [[1651]]–[[1654]] ehitati samasse kõrvale uus kivist mõisahoone. Mõlemad hooned olid pärast [[Põhjasõda]] varemetes, [[1770]] ehitati uuema kivielamu varemete asemele uus mõisahoone, kuid vana väike vasallilinnus lammutati ehitusmaterjaliks<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
[[
[[
[[1433]]. aastal müüdi [[Kegel]]ite poolt [[Keila jõgi|Keila jõe]] saarele asutatud [[Keila vasallilinnus]] (''Kegel'') ja mõis Liivi ordule, kuid arvatakse, et linnus ehitati juba XIV sajandi lõpus mõjutatuna ilmselt ka Jüriöö ülestõusu sündmustest. Linnusest sai ordule oluline tugipunkt Põhja-Eestis, kuna siin resideerus ka [[Tallinna komtuur]]. [[1241
Samal 1443 aastal on esmakordselt mainitud ka Claes Mekesi nimel olevat [[Kunda mõis]]at, mis keskajal oli välja ehitatud kolmekordse paekivist tornlinnusena - [[Kunda vasallilinnus]]ena (''Kunda''). Mõis on ise veelgi vanem ja saanud nime [[Gundis]]te järgi, kellele see oli läänistatud<ref>http://www.mois.ee/viru/kunda.shtml Eesti mõisaportaal, Kunda mõis</ref>. [[1484]] aastast kuni Liivi sõjani kuulus Hinrick Tödwenile. [[1581]] läänistati Rakvere vallutamisel osalenud Arvid Henriksson Tawastile, kuid võeti [[1599]] kroonule tagasi. [[1618]] müüdi mõis Tallinna kaupmehele Johann Müllerile. [[1635]] sattus [[Kunda]] lähedal laevaõnnetusse sakslaste-taanlaste Venemaale ja Pärsiasse reisiv saatkond, kes peatusid mõisas ja kelle hulgas olev geograaf [[Adam Olearius]] valmistas Kundast gravüüri, millel ka linnust on kujutatud<ref>Adam Olearius, Offt begehrte Beschreibung Der Newen Orientalischen Reise, Schleswig 1647, lk
[[1449]] on [[Läänemaa]]l [[Mihkli kihelkond|Mihkli kihelkonnas]] olnud olemas [[Koonga mõis]], mis oli Saare-Lääne piiskopi majandusmõis. Koonga oli suur mõis paljude hoonete ja üle 400 taluga ning sarnanes suure aleviga, mille keskel oli väike piiskopiloss. Koonga ametkonna administraatori alla kuulusid ulatuslikud piirkonnad kuni Tõstamaani välja. Mõis oli välja ehitatud [[Koonga piiskopilinnus]]ena (''Kokenkau'')<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
===1450–1500===
[[
[[
[[
Arvatakse, et vahemikus [[1459]]–[[1465]] on ehitatud Muhumaa vastu Läänemaale Suure väina äärde [[Virtsu vasallilinnus]] (''Werder''). Esimesena mainitud aastal oli seal mõis (''uppem Werder in eynem hoff'') ning viimasel aastal jagati Saare-Lääne piiskopi vasalli Konrad Uexkülli pärandust, sealhulgas Virtsu linnust (''dat slot up deme Werder''). Ehituslooliste andmete põhjal on Virtsu linnuse ehitusperioodiks määratud [[1430]].–[[1460]]. aastad, kusjuures linnus oli kohe alguses tulirelvadele määratud ja ehitati ühekorraga. Virtsu linnuse rajamist saab seostada aastatel [[1420]]–1460 olnud konfliktide ajajärguga Saare-Lääne piiskopkonnas<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/37 XX Läänemaa muuseumi toimetised, Millal rajati ja purustati Virtsu linnus, Madis Maasing, lk
Ehituslikult oli tegemist tulirelvade jaoks kohandatud 2
[[
[[1467]] mainitakse esmakordselt Raplast läänes Vigala jõe ääres asuvat ja sellal [[Dietrich I Kalffi]] käsutuses olevat [[Kuusiku mõis]]at<ref>Die Estlandliste des Liber Census Daniae (LCD), Paul Johansen, Kopenhagen – Reval 1933, lk
[[
[[1471]]. aastat loetakse [[Toolse ordulinnus]]e (''Tolsburg'', algul ''Vredeborch'') ehitusajaks. Toolse on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille rajas ordumeister [[Johann Wolthus von Herse]]. Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents. Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 314</ref> 1980. aastate arheoloogiliste väliuuringutega tehti kindlaks, et linnusel on vähemalt kolm põhilist ehitusjärku, ning et läänepoolse majalinnuse osa võib olla ehitatud juba XV sajandi algul, keskmine osa koos torniga rajati juurde Herse ajal sajandi viimasel veerandil ja kolmas kõige idapoolsem suure hooviga osa koos loodenurga ümara suurtükitorniga alles XVI sajandi algul<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0011716.pdf KRPI linnuste uurimisaruanne, Tallinn 1985, lk
[[
[[
[[1474]]. aastaks on olemas olnud [[Kiviloo piiskopilinnus]] (''Fegefeuer''-"puhastustuli"), mis oli Tallinna piiskoppide käsutuses suveresidentsina ja lauamõisana. [[1326]]. aastal Jägala jõe ääres [[Kaunissaare]]s asutatud Tallinna piiskopi residents viidi [[1413]]. aastal Jõelähtme jõe äärde Kiviloole<ref>Bunge, Urkundenbuch VII, 39; VIII, 897; IX, 890</ref>, mida on esmakordselt mõisana mainitud [[1322]]<ref>Åbo Domkyrkas Svartbook Nr. 30, (''Registrum ecclesise Aboensis'') med tilläg ur Skoklosters Codex Aboensis i Tryck utgiven af Finlande Statsarkiv genom R. Hansen, Helsingfors 1890</ref>. Ehitama hakati linnust sajandi keskpaigast, sajandi viimasel veerandil lisati poolümar suurtükirondeel. [[1482]] aastat mainib ehitusajana kroonik [[Moritz Brandis]], kes oli XVI sajandi lõpus Tallinnas rüütelkonna sekretär ja kohtunik<ref>Moritz Brandis, Chronik oder älteste Liefländische Geschichte und Collectanea, Riga und Leipzig: Eduard Frantzen 1842</ref>, kuid ilmselt oli siis tegemist mingi ehitusetapi lõpu või algusega, samuti on aktiivsema ehitajana mainitud piiskop Simon von der Borchi. Kiviloo oli L-kujuline väikelinnus, mille 50×85 ruutmeetri suurune maa-ala oli vallikraaviga piiratud, ning mille ida- ja põhjaküljel võimaldas lisaveekaitset ka Jõelähtme jõele ülespaisutatud veskitiik. Sellel paiknes kahekorruseline pae- ja maakivist linnus, mille põhjanurgas kõrgus ümar suurtükitorn (suunaga kirdesse) ja kogu kirdetiiva lõunakülje võttis enda alla saal. Nende vahele jäi muid ruume, võlvitud mantelkorsten-köök teiste hulgas. Linnuse ülejäänud küljed olid piiratud puitehitistega<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 316-317</ref>. Linnusekavatise nurgad olid orienteeritud põhiilmakaarte suundades nihkega päripäeva. Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril [[1560]] Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Linnus vallutati ja põletati maha, kuid vähemalt kivihoone seati uuesti korda. Linnus leidis edaspidi kasutamist mõisahoonena, kuigi sai ka sõdades kannatada. Veel [[1750]]. aastatel oli see loss suhteliselt terve ja vähemalt torni osas ka täiesti elamiskõlbulik, kuid ilmselt ei jõudnud mõisaomanikud [[Nieroth]]id suurt kivihoonet korras hoida, viimane jäi tühjaks ja hakkas lagunema. XVIII sajandi algusest on ta varemetes<ref>KRR, Kiviloo linnus, ajalooline õiend, lk
[[
1477–[[1479]] rajati põliste [[Viru]] ja [[Järva]] maakondade piiril asetseva [[Porkuni järv]]e kõrgete kallastega saarele Tallinna piiskopi [[Simon von der Borch]]i valitsusajal piiskoppidele antud lauamõisa alale [[Porkuni piiskopilinnus]] (''Borkholm''). Von der Borchi järgi sai koht ka oma nime (Borchholm-Borchi saar). Ehitusstiililt oli tegemist ebakorrapärase nelinurga moodustanud edasiarendatud ja täiendatud laagerkastelliga, mille nurkades asusid suurtükitornid. Ka siin jäid ruudusarnase linnuse põhiplaanil nurgad NS-WO suundades. Tõenäoliselt pole linnust piiranud ringmüüri ja torne rajatud kogu nende kõrguses siiski üheaegselt, vaid pikema perioodi vältel, kuid linnuse ehituse läbiviimises pidi olema tugev ordu abi. 1477 sai Simon Tallinna piiskopiks, 1479 üritas ta oma nõo, tolleaegse Liivi ordu maameistri [[Bernhard von der Borch]]i toetusel ja ordu kandidaadina saada [[Riia peapiiskop]]iks, kuid paavst kinnitas vastaspoole kandidaadi.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 302–304</ref>
[[
[[1477]]. aastat on oletatud ka Ädise külla<ref>Eesti kaart vallapiiridega, 1:200000, Eesti Geodeetide Ühingu 1942 a. väljaanne</ref> tornlinnuse [[Edise vasallilinnus]] (''Etz'') ehitamise ajaks.<ref>J. C. Bunge, Urkundenbuch VI, 144</ref> Sellal kuulus see koos juba XIII sajandil läänistatud maadega [[Taube]]de suguvõsale ja ehitati XVI sajandi keskpaigaks nii tugevaks välja, et seda mainiti Renneri kroonika järgi tähtsuselt kolmanda linnusena [[Alutaguse]]l. Edise oli suur vasallilinnus, mille laskeavad, aknasillused ja portaal meenutasid [[Tallinn]]a XV sajandi portaaliarhitektuuri.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 118</ref> Tegemist oli linnuse läänenurgas asuva torn- ja ruudukujulise majalinnuse kombinatsiooniga, mille nurgad asetusid NS-WO ilmakaartesse kerge nihkega päripäeva. [[1555]] on seda mainitud Taubede päruslinnusena (''arx Taubiorum haereditaria''), mis jäi nende kätte XVIII sajandi alguseni. [[1558]] langes reetmise tõttu vastupanuta vene vägede kätte kuid jäi enamvähem terveks. Linnus langes kasutusest välja pärast [[1777]] aastat, kui samasse kõrvale hakati ehitama uut härrastemaja. XIX sajandi alguseks oli linnusest järel 18*13
[[
[[1478]]. aasta 6. novembril [[Tallinna piiskop]]i Simon von der Borchi ja [[Padise kloostri abt]]i Erdmanni vahel koostatud ürikus on esmakordselt räägitud [[Kasti vasallilinnus]]est (''Alt-Kasty''), kui [[Hinrich von Brabecke]] läänist ja et talle on välja läänistatud pool linnusest (''hoff tho Khaste medt dem haluenn slothe'')<ref>Bunge, F. G.; Toll, R. "Est- und Livländische Brieflade", Band I. Reval, 1856, lk
[[
[[1485]] on mainitud (''slot huss unde hoffe to Podwess'')<ref>Eesti Ajalooarhiiv, f 2069, n 2, s 691</ref> Virumaa põhjarannikul asuvat [[Kalvi vasallilinnus]]t (''Pöddes'', vene ''gorodok Potušin'').<ref>Karl von Löwis of Menar, Estlands Burgen, lk
[[
[[1494]] on esmamainitud Saare-Lääne piiskopkonna idapiiril Märjamaa kihelkonnas olnud Vaimõisa mõisat, mille keskus oli ilmselt samuti välja ehitatud [[Vaimõisa vasallilinnus]]ena (''Waddemois'') ja kuulus [[Hans Fahrensbach]]ile.<ref>http://www.mois.ee/laane/vaimoisa.shtml Eesti mõisaportaal</ref> Arvatakse, et mõis rajati ajavahemikus 1398–1421 Saare-Lääne piiskopkonna foogti [[Wilhelm I Fahrensbach]]i poolt, kes tollal paljud Märjamaa kihelkonna piiskopimõisad oma kätte haaras ja neid hiljem enam järgnevatele piiskoppidele tagasi anda ei tahtnud.<ref>http://www.vaimoisa.ee/?id=1413 Vaimõisa mõis</ref> Juhul, kui see piiskopivaldusena varemgi eksisteeris, võib mõis olla rajatud juba XIII sajandil, kui on mainitud küla.<ref>Paul Johansen, Die Estlandliste des Liber Census Daniae, Kopenhagen-Reval, 1933, lk
[[
[[1497]]. aastal on mainitud [[Järve mõis]]a, mis siis kuulus Lodede perekonnale ja kandis Türbsalu nime.<ref>Paul Johansen, Estlandliste, lk
[[1498]] on esimest korda kirjutatud [[Jõesse mõis]]ast (''Jesse'', Jõesoo) [[Martna kihelkond|Martna kihelkonnas]], mille vennad Claus ja Heinrich Goldingid olid pärinud oma isalt. [[1503]] sattus abielu kaudu Tödvenitele ja [[1572]] samamoodi Sutlema Johann Maydellile, [[1596]] aastast kuni XVII sajandi keskpaigani oli Üxküllide valduses. [[1867]] muudeti see [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] asuva [[Võnnu mõis]]a kõrvalmõisaks<ref
==XVI sajand==
Väikelinnuste kaitsevõime ja tähtsus oli suuremate konfliktide puhul kahanenud peaaegu olematuks, kuid sisemaiste talupoegade rahutuste korral veel täitsid oma esialgse kaitse pakkumise funktsiooni. Suuremate linnuste kaitsevõimet püüti sajandi alguses veel paksuseinaliste suurtükitornide ehitamisega tõsta, kuid Liivi sõja ajaks sajandi keskpaigas hakati siin-seal juba esimesi algelisi muldkindlustusi ehitama. Seoses suurtükkide tulejõu märgatava suurenemisega tuli vertikaalkaitseprintsiibilt üle minna horisontaalkaitsele. Kui eelmistel sajanditel üritati linnuseid ülevalt kivikuulide ja ka muu lõhkuva materjaliga "pommitada", siis nüüd piisas juba suurtükkide otsekogupaugust, et õhemaid müüre efektiivselt maha võtta.
[[
Umbkaudu aastasse [[1500]] dateeritakse [[Vääna vasallilinnus]]e (''Faehna'') varemeid, kuna seintes on haakpüssidele kohandatud laskeavasid. Arvatavasti ristkülikukujulise 16*24
[[1519]] on esmamainitud Jürgen von der Ludele kuulunud [[Luua mõis]]at (''Ludenhof'', ''Packewer'') [[Palamuse kihelkond|Palamuse kihelkonnas]]. [[1627]] on mõisahoonet kirjeldatud kui pooleldi kivi- ja pooleldi [[vahvärkehitis]]t<ref>O. Roslavlev, Das Dorpater Land 1624-1627, Hefte zur Landeskunde Estlands I, Wolfratshausen-Waldram 1965, lk
[[
[[1527]]. aastaks on kindlustatud mõisahoonena olemas olnud ka [[Kose-Uuemõisa vasallilinnus]] (''Neuenhof-Kosch''), kui sealsete varade hulgas on nimetatud püsse ja püssirohtu<ref>Est- und Livländische Brieflade, Ed Pabst, I Theil: Dänische und Ordenszeit, I Band, Reval 1856, nr
[[
[[1529]] on esmamainitud [[Saare-Lääne toomkapiitel|Saare-Lääne toomkapiitlile]] [[Martna kihelkond|Martna kihelkonnas]] kuulunud [[Ehmja mõis]]at (''Echmes'', ''Heym''), mis asus siis toomhärra Johann Fahrensbachi järelevalve all. Mainitud aastal läks mõis Engelbrecht von Tiesenhauseni omandusse, kelle pärijatele kuulus see [[1686]]. aastani. Mõis vahetas omanikke ja müüdi [[1783]] Friedrich Wartmannile. Arvatakse, et siis ehitatigi vana linnuse massiivsete keldriruumimüüride peale uus suur kahekorruseline hilisbarokne peahoone<ref>http://www.mois.ee/laane/ehmja.shtml Mõisaportaal, Ehmja</ref>. Rahvapärimuse järgi ehitatud see "vana kloostri vundamentidele"<ref
[[
[[
[[
[[1533]]. aastal, [[Jakob von Taube]] omanikuks oleku ajal ja hiljem alates [[1534]]. aastast, kui tegelikuks omanikuks sai Jakobi poeg [[Johann Taube von der Issen]]<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=6083 KRR, Purtse kindluselamu, ajalooline ülevaade, lk 7.</ref>, ehitati Ida-Virumaa põhjarannikule Lüganuse kihelkonda Purtse jõe paremkalda lähedale, sellest 600
1533. aasta juuli keskel, järjekordse [[Saare-Lääne piiskopivaenus]]e ajal tungis piiskop [[Reinhold von Buxhövden]]i väesalk Saaremaa läänimehe Berend Bergi juhtimisel 400 mehe ja 5 laevaga [[Virtsu]] alla ja püüdis linnust üllatusrünnakuga vallutada, kuid kaitsjad suurtükitornides suutsid selle kahuritulega tagasi lüüa. Seejärel rüüstasid Reinholdi mehed Virtsu mõisat ja lähedalolevaid külasid<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/44 DIGAR, Läänemaa muuseumi toimetised, 2017, lk
Pärast [[1534]]. aastat arvatakse olevat Üxküllidele kuulunud [[Paadrema mõis]] välja ehitatud [[Paadrema vasallilinnus]]eks (''Padenorm'')<ref>https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/paadrema Osilia, Paadrema mõis</ref>, kuna u 15
[[
[[1544]] on esmamainitud [[Sõmerpalu mõis]]at<ref>http://www.mois.ee/voru/somerpalu.shtml Mõisaportaal</ref>, mis kuulus siis koos Kärgula mõisaga Tartu piiskopkonna [[stiftifoogt]]ile [[Jürgen Kursell]]ile (Georg von Kursell)<ref>http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=3188 Fondiloend. Karaski, Varbuse ja Sõmerpalu mõis - EEA.1379</ref>, kes oli saanud selle abiellumise teel Uexküllidelt.<ref>https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Hagemeisters Geschichte II, lk
[[1546]]. aastast on esimesi teateid Saare-Lääne piiskopkonnas asunud ja Uexküllidele kuulunud Lümandu kindlustatud mõisast, mis oli samuti välja ehitatud [[Lümandu vasallilinnus]]ena (''Limmat'').<ref>http://www.mois.ee/laane/lymandu.shtml Eesti mõisaportaal</ref> Lümandu asetseb vana Märjamaa kihelkonna põhjaosas Nissi ja Vardi (Varbola) vahel. Koos Vigala, Velise ja Kasti vasallilinnustega moodustas see kaitseliiniketi piiskopiriigi idapiirile Liivi ordu ja XIV sajandi keskpaigani ka Taani Põhja-Eesti vastu. Ilmselt on see linnusmõis küll palju varasem mainimisaastast, kuid oma väiksuse tõttu pole ajalooürikutes mainimist leidnud. Mõisa aidahoone põhjaseinas on praegugi kaitsekäik alles, linnuseosi võib sisaldada ka kõrvalolev härrastemaja. Mõisakompleks kuulub Tallinna linnale, kuid on hooldamata ja laguneb. Kivist aidahoone asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades ja jääb praegusest Konnaveski oja peakraavist 350
[[
[[1555]] on Tartu piiskopkonna linnuste nimekirjas (''Nobilium Episcopatus Dorpatens arces'') olemas Tiesenhausenitele kuulunud [[Vaabina vasallilinnus]] ''Ultzen Thiesenhausiorum''.<ref>Bunge, Urkundenbuch VI, Reval 1851, 140, lk
[[1560]] on esmamainitud [[Matsalu mõis|Matsalu ordumõisat]] (''Matzal''), mis asetses ordule kuuluvas [[Karula kihelkond|Karula kihelkonnas]] ja oli [[Lihula komtuur]]i (hiljem Pärnu komtuurkonna Lihula ametkonna) majandusmõis<ref>http://www.mois.ee/laane/matsalu.shtml Mõisaportaal, Matsalu mõis</ref>. [[1573]] läänistas (doneeris) [[Rootsi kuningas]] [[Johan III]] Matsalu ja Lihula Rootsi riiginõunik ja väejuht [[Claes Åkesson Tott]]ile, kes juhtis samal aastal [[Koluvere lahing]]us Rootsi vägesid. [[1577]]. aastal [[Maciej Strubyczius]]e koostatud Liivimaa kirjelduses on seda märgitud, kui linnust (''arx''). [[1665]]–[[1667]] ehitati linnuselamu ligi 2 korda suuremaks (u 29*10
[[1565]]. aastaks on olnud kivist välja ehitatud ka kindlustatud Lagedi mõisamaja, mida "stenhus"iks (''stenhwsz'') nimetatuna<ref>Paul Johansen, Estlandliste, lk
==Linnuseajastu lõpp==
[[
XVI sajandil [[Moskva tsaar]]i [[Ivan Julm]]a poolt alustatud [[Liivi sõda|Liivi sõjaga]] algas linnuste järkjärguliste purustamise tõttu nende ükshaaval väljalangemine Vana-Liivimaa kaitsesüsteemist. Siiski ei suutnud [[Moskoovia]] väed, kus suure osa isikkoosseisust moodustasid alistatud [[Kaasani khaaniriik|Kaasani]] ja [[Astrahani khaaniriik]]ide tatarlased, peaaegu ühtegi [[Vana-Liivimaa]] linnust sõjalise rünnakuga vallutada, vaid need alistusid enamjaolt pikemaajalise piiramise, varude lõppemise ja julmustega hirmutamise tulemusel, aga samuti kaitsjatele elu ja varaga lahkumise lubamisel. Osasid linnuseid õnnestus tugevdada muldvallidega ja kaasajastada ning need mängisid maa ajaloos veel teatud perioodil olulist rolli, kuid enamus kaitseehitistest ja eriti väiksematest vasallilinnustest kadus jäädavalt "pildilt" – lammutati, ehitati mõisateks ümber või jäid pärast [[1700]]. aastal alanud [[Põhjasõda]] lihtsalt varemeteks, millest edaspidi said "maalilised varemetepargid". Veel Põhjasõjani oli valdav osa suurematest linnustest osaliselt kasutatav, kuid Vene vägede valdusse langedes tegi "Šeremetjevi õhkimiskomando" endisel Vana-Liivimaal tuuritades [[Peeter I]] korraldusel Rootsi vägede suure dessandi kartuses nendes põhjaliku hävitustöö.
390. rida:
[[1960]]. aastate lõpul alustati arhitekt Ervin-Johan Sedmani projekti järgi Järve vasallilinnuse restaureerimist, kuid need tööd katkesid [[1976]] aastal. Väliuurimisi juhatas Villem Raam.
[[1973]] restaureeriti Kiiu vasallilinnuse torn V. Raami ja E.-J. Sedmani projekti järgi ja on tänapäeval kasutusel kohvikuna<ref
[[1986]] renoveeriti Vao tornlinnus Urmas Arikese projekti järgi ja praegu asub seal Väike-Maarja muuseumi filiaal<ref>Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk
[[1987]]–[[1990]] taastati varisemisohus Purtse vasallilinnus V. Raami ja Inna Komonoy projekti järgi, praegu on seal külastuskeskus ja kontserdisaal.
|