Eesti keskaeg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P pisitoimetamine
1. rida:
[[FilePilt:Europe_in_1328.png|pisi|Euroopa poliitiline kaart 1328. aastal]]
[[FilePilt:Central Europe in the early 14th century..jpg|thumbpisi|300px|Kesk-Euroopa 14. sajandi esimesel kolmandikul]]
'''Eesti keskaeg''' on periood, mil [[Eesti]] territooriumil toimunud sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi protsesse peetakse [[keskaeg]]a kuuluvaks.
 
13. rida:
 
==Poliitiline jaotus==
[[FilePilt:Ptolemy map 15th century.jpg|pisi|300px|[[Vana-Rooma]] [[1. sajand]]i teadlase [[Ptolemaios]]e kirjelduse alusel, Saksa [[kartograaf]]i [[Nicolaus Germanus]]e 15. sajandil koostatud maailmakaart]]
 
Eesti ala kuulus keskajal koos [[Läti]]ga Liivimaa ([[Vana-Liivimaa]] ehk keskaegse Liivimaa) koosseisu. Esialgu oli Eesti jaotatud nelja poliitilise võimu vahel. [[1238]]. aasta eel valitses [[Sakala]]t ja suurt osa Kesk-Eestist [[Mõõgavendade ordu]], pärast [[Stensby leping]]ut läksid need alad [[Saksa ordu]] Liivimaa harule ehk [[Liivimaa ordu]]le, mis sai endale ka osa Lääne-Eesti saartest ja Läänemaast. [[Põhja-Eesti]]t ehk [[Eestimaa hertsogkond]]a valitses [[Taani kuningas]], enamikku Lääne-Eestist [[Saare-Lääne piiskop]] ning Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) [[Tartu piiskop]]. [[Ruhnu]] saar kuulus keskaja lõpul [[Kuramaa piiskop]]i (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata.
32. rida:
 
===Valduste sisemine struktuur, linnad ja seisused===
[[Pilt:Vana-Liivimaa (Eesti keeles).PNG|thumbpisi|300px|Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).]]
 
Liivimaa ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivimaa ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivimaa ordu käsknikud Eesti alal olid [[Viljandi komtuur]], [[Tallinna komtuur]], [[Järva foogt]], [[Pärnu komtuur]] ja [[Narva foogt]]. [[16. sajand]]il oli osa Eesti aladest, endine [[Karksi foogtkond]], ka ordumeistri otsealluvuses.
38. rida:
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos [[toomkapiitel|toomkapiitli]] ja alates [[15. sajand]]i teisest poolest ka [[rüütelkond]]adega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid [[toompraost]] ja [[toomdekaan]], kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja [[stiftifoogt]], kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas).
 
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: [[Tallinn]], [[Tartu]] ja [[Riia]]. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: [[Viljandi]], [[Paide]], [[Haapsalu]], [[Vana-Pärnu]], [[Uus-Pärnu]], [[Narva]] ja [[Rakvere]]. Linnalaadse staatusega oli [[13. sajand]]ilsajandil ka [[Lihula]], mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka [[Toompea]]l, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. [[Kuressaare]] ja [[Valga]] olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt [[1563]]. ja [[1584]]. aastal. Teised kaubaalevid olid veel [[Keila]], [[Viru-Nigula]], [[Helme]], [[Otepää]], [[Põltsamaa]], [[Vastseliina]], [[Koluvere]], [[Kirumpää]], [[Pirita]], [[Laiuse]], [[Vana-Kastre]] ja Uus-[[Kastre]].<ref name="dkvlb" /> Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka [[Hansa Liit]]u, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
 
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba [[14. sajand]]il kuulus enamik maast. [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa rüütelkonna]] eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk [[Harju-Viru rüütelkond|rüütelkonda]] kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba [[1284]]. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka [[1253]]. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks [[15. sajand]]isajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
 
Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja [[sunnismaisus]].
47. rida:
 
==Keskaegsed linnad Eestis==
[[Pilt:ToompeaCastle.jpg|thumbpisi|Toompea Väikese linnuse üldvaade]]
Keskaegsele linnale andis tema staatuse [[linnaõigus]]. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus ([[linnasaras]]), kaitserajatiste ehitamise õigus, [[patronaadiõigus]] kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates [[15. sajand]]isajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
 
Praeguse Eesti alal asunud 9 linna said keskajal linnaõigused järgmiselt:
63. rida:
Linnaõiguse annetas enamasti [[maaisand]], ent mõnikord ka suurvasall. [[1296]]. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall [[Helmold Lode]] linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus. Seevastu Lätis rajas [[Ropp]]i aadlisuguvõsa [[Straupe]] (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
 
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga siiski [[Tallinna komtuur]]i otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli [[13. sajand]]isajandi esimesel poolel ka [[Lihula]]l, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev, mille elanikel olid linnakodaniku õigused.<ref name="RzKY6" /> Alev asus ka [[Keila]]s, [[Otepää]]l, [[Kirumpää]]l, [[Põltsamaa]]l, [[Kuressaare]]s ja [[Valga]]s. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel [[1563]] ja [[1584]]).
[[FilePilt:Hanse-Orden.png|pisi|Läänemeräärsed Saksa [[Hansa Liit|hansalinnad]] ja Saksa ordu valdused]]
===Raad, gildid ja tsunftid ning linnakodanikud===
Keskaegset linna valitses magistraat ehk [[raad]], mis koosnes [[raehärra]]dest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati [[bürgermeister|bürgermeistriteks]], viimane mõiste hakkas hiljem tähistama [[linnapea]]d. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis (koopteeris) raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
73. rida:
 
==Väliskonfliktid==
[[Pilt:Viljandi Castle.svg|thumbpisi|350px|[[Viljandi ordulinnus]] – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatis]]
 
[[Pilt:Plett2.JPG|pisi|150px|Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi kujutis Võnnus (praegu [[Cēsis]]).]]
 
Kuigi Eesti ala oli [[1227]]. aastaks üldjoontes vallutatud ja järgneval kümnendil ka uute võimude vahel ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: [[1260. aastad|1260. aastateks]] alistas [[Liivi ordu]] kuralased, [[1290. aastad|1290. aastateks]] semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. [[1240]]–[[1241]] tegid Liivi ordu, Taani kuningas [[Valdemar II]] ja [[Tartu piiskopkond]] sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt [[Vadjamaa]] lääneosa ning [[Pihkva]]. Kuid pärast [[1242]]. aasta [[Jäälahing]]ut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni [[15. sajand]]isajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegu väikese ulatusega piirisõdadega ([[Liivimaa–Pihkva sõda]], [[1341]]–[[1343]]).
 
Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures [[14. sajand]]isajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati uusi piirilinnuseid ([[Vastseliina piiskopilinnus]] jt). Lõuna pool pidas Liivimaa ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti [[13. sajand]]ilsajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid [[15. sajand]]isajandi esimesel poolel, kui Liivimaa ordu toetas [[Preisimaa]]l asuvat [[Saksa ordu]]t.
 
Alates [[1470. aastad|1470. aastatest]] konfliktid idapiiril [[Slaavi vürstiriikide loend|Venemaa vürstiriikidega]] tihenesid. Aastatel [[Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481)|1480–1481]] peetud sõda [[Pihkva vürstiriik|Pihkvamaa]]l, lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, [[1501]].–[[1503]]. aasta [[Liivimaa-Moskva sõda|sõda]] päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva ja Venemaa vürstiriikide suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui [[Liivi sõda]], ühendatud [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigiga]] keskaegse Liivimaa hävitas.
85. rida:
==Sisekonfliktid==
{{Vaata|Jüriöö ülestõus}}, ''[[Rõivastustüli]]'', ''[[Maiskondade konflikt]]'', ''[[Saare-Lääne vaenus]]'', ''[[Koadjuutorivaenus]]''
13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus [[1449]]–[[1457]] oli ametlikult koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, [[14. sajand]]isajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli [[koadjuutorivaenus]] ([[1556]]–[[1557]]), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
 
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli [[Jüriöö ülestõus]] aastatel [[1343]]–1343–[[1345]], mil [[Harjumaa]]l, [[Läänemaa]]l ja [[Saaremaa]]l eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka [[13. sajand]]ilsajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus [[1560]]. aasta sügisel [[1560. aasta ülestõus|Lääne- ja Harjumaal]].
 
==Majandus==
105. rida:
Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: [[vaimulikud]] (palvetajad), [[aadlikud]] (sõdijad) ja [[talupojad]] (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond ([[raad]]). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele [[maaisand]]atele olid [[Vana-Liivimaa]] kõrgeimal valitsus- ja kohtuorganil, maapäeval, esindatud ka aadlikorporatsioonid ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda vaid kolm suurt linna: Tallinn, Tartu ja Riia.
 
Talupoegi ei saa enamikust keskajast pidada õigusteta [[pärisorjus|pärisorjadeks]], nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid [[adratalupoeg|adratalupojad]], kes alates [[15. sajand]]istsajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamateks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt [[vabatalupoeg|vabatalupojad]] ja [[maavaba talupoeg|maavabad talupojad]]. Nende arv hakkas [[16. sajand]]ilsajandil, kui mõisastamine üha kiirenes, kahanema ning Liivi sõja ja [[Põhjasõda|Põhjasõja]] vahepeal kadusid nad peaaegu täielikult.
 
==Kultuur ja usuelu==
111. rida:
[[Pilt:Padise kloostri varemed vallikraaviga, 13.-16.saj (1).jpg|pisi|Padise tsistertslaskloostri varemed]]
 
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba [[13. sajand]]ilsajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli [[Tallinna toomkool]]. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära [[dominiiklased]], kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
 
[[Pilt:1539-Samogethia-and-Lituania.jpg|pisi|[[Olaus Magnus]]e kaart Carta Marina aastast 1539.]]
 
Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester. Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes [[13. sajand|13.]]–[[20. sajand]]ini.
 
Eestis tegutsesid keskajal neli [[vaimulik ordu|vaimulikku ordut]], millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. [[Tsistertslased|Tsistertslaste]] mungakloostrid asusid maal: [[Kärkna klooster|Kärknas]] ja [[Padise klooster|Padisel]]. Tsistertslaste eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda jumalateenimisele. Lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega. Tsistertslaste naisharul olid kloostrid linnades: Tallinnas ja Tartus, aga ka Lihulas. [[Dominiiklased|Dominiiklastel]] oli [[kerjusmungaordu]], mis kuulutas jumalasõna ka kloostrimüüridest väljaspool, muuhulgas ka [[eesti keel]]es. Dominiiklased tegelesid ka hariduse andmisega, nende kloostrid asusid Tallinnas, Tartus ja lühikest aega ka Narvas. [[Frantsisklased|Frantsisklaste]] kerjusmungaordu sarnanes üldjoontes dominiiklaste omaga, nende kloostrid asusid Tartus, Rakveres ja Viljandis. [[Birgitiinide ordu]] tegutses alates [[15. sajand]]isajandi algusest [[Pirita klooster|Pirita kloostris]], mis oli ainus [[kaksikklooster]] Eesti alal.
 
[[16. sajand]]isajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, [[1540. aastad|1540. aastatel]] ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra [[Johann Pulck]].
 
[[1525]]. aastal ilmusid [[Lübeck]]is esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku [[Lübeck]]i rae käsul. [[1535]]. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, [[Wanradti ja Koelli katekismus]]. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada [[Hans Susi]] eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
136. rida:
{{vaata|Vene-Liivi sõda}}
 
[[Pilt:Kremlinpic4.jpg|thumbpisi|Ivan Julm 16. sajandi ikoonil]]
 
Pärast [[1557]]. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari [[Ivan IV]] ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise [[Kaasani khaan]]i [[Šig-Alei]] juhtimisel [[1558]]. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ning vallutas maikuus [[Narva]], juunis [[Vastseliina]] ja juulis [[Tartu]]. Sama aasta sügisel korraldas Liivimaa ordu vasturünnaku, kuid enamat [[Rõngu linnus]]e vallutamisest ei suudetud korda saata. [[1559]]. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: [[Saare-Lääne piiskop|Saare-Lääne]] ja [[Kuramaa piiskop]] müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale [[hertsog Magnus]]ele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. [[1559]]. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.
146. rida:
== Kronoloogia ==
===13. sajand===
{{Vaata|13. sajand Eestis}}, ''[[13. sajand]]''
*[[1227]] – pärast Saaremaa vallutamist haaras Mõõgavendade ordu Põhja-Eesti Taani käest enda võimu alla.
*[[1228]] – esimeseks Saare-Lääne piiskopiks sai [[Gottfried (Saare-Lääne piiskop)|Gottfried]].
*[[1230]]–[[1233]] – [[paavst]]i [[legaat|legaadi]] [[Alna Balduin]]i tegevus Liivimaal. Ta haaras paavsti nimel enda võimu alla Põhja-Eesti ja Läänemaa, kuid kaotas need peagi [[Mõõgavendade ordu]] vastuseisu tõttu. Umbes sama aja kohta on mainitud, et Tallinna asus elama kuni 200 saksa kaupmeest ja nimetatakse esmakordselt Tallinna kodanikke.
*[[1233]] – Tallinnas toimus lahing paavsti vasallide ja ordu vahel, mille viimane võitis, haarates Põhja-Eesti taas enda kätte.
*[[1234]] – paavsti legaadiks Liivimaal sai taas [[Modena Wilhelm]] (legaat ka [[1225]]–[[1227]]1225–1227). Märtsis toimus [[Novgorodi vürst]]i [[Jaroslav Vsevolodovitš]]i retk suurearvulise sõjaväega Tartu ümbruskonda, muuhulgas põletati [[Kärkna]] klooster ja võideti ordu vägesid [[Emajõgi|Emajõe]] juures.
*[[1236]] – Mõõgavendade ordu sai [[Saule lahing]]us [[leedulased|leedulastelt]] rängalt lüüa ja liideti järgmisel aastal [[Saksa ordu]]ga. [[Saaremaa]] vabastas end ordu ja piiskopi kontrolli alt.
*[[1237]] – loodi [[Liivimaa ordu]].
177. rida:
 
===14. sajand===
{{Vaata|14. sajand Eestis}}, ''[[14. sajand]]''
*[[1297]]–[[1330]] – Liivimaa kodusõda Riia linna ja ordu vahel. Linn allutati lõpuks ordule, maad rüüstasid aga mitu korda Riia liitlased leedulased.
*[[1299]] – Liivimaa ordu väed said Pihkva all vürst Daumantaselt lüüa. Sellest aastast on teada saarlaste, kes on tõenäoliselt Saare-Lääne piiskopiga liidus, vastuhakud ordu vastu.
195. rida:
*[[1341]] – piiritüli tõttu algas [[Liivimaa–Pihkva sõda]]. Novgorodlased põletasid teist korda Narva asula.
**[[1342]] – Liivimaa idapiirile ehitati Frauenburgi ([[Vastseliina piiskopilinnus|Vastseliina]]) ja Marienburgi ([[Aluliina ordulinnus|Aluliina]]) linnused. Samal ajal rüüstasid nii venelased kui ka liivimaalased üksteisi maid.
**[[1343]] – mais tungisid pihkvalased umbes 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Toimus lahing orduga, mida mõlemad pooled pidasid enda võiduks. Seejärel pöördusid venelased rikkaliku röövsaagiga tagasi.
*[[1343]]–[[1345]] – [[Jüriöö ülestõus]]. Ülestõus algas 1343. aasta [[23. aprill]]il, [[4. mai]]l tapeti Paides läbirääkimistel eestlaste neli kuningat ja kolm saatjat, seejärel said eestlased lüüa Kanavere, Kämbla ja Sõjamäe lahingutes. Tõenäoliselt [[24. juuli]]l algas ülestõus Saaremaal, mille ordu surus maha pärast kahte sõjakäiku [[1344]]. ja 1345. aastal.
*[[1346]] – [[Valdemar IV|Valdemar IV Attertag]] müüs Eestimaa 19 000 Kölni marga eest Saksa ordule. Järgmisel aastal andis viimane maa valitseda Liivimaa ordule.
211. rida:
 
===15. sajand===
[[FilePilt:Deutscher Orden 1410.png|pisi|[[Saksa ordu]] ja Vana-Liivimaa alad 1410. aastal, Läänemere ääres]]
[[FilePilt:Grand Duchy of Lithuania Rus and Samogitia 1434.jpg|pisi|Ida-Euroopa alad 1434. aastaks]]
[[FilePilt:Deutscher Orden 1466.png|pisi|[[Saksa ordu]] ja Vana-Liivimaa alad 1466. aastal, Läänemere ääres]]
{{Vaata|15. sajand Eestis}}, ''[[15. sajand]]''
*1406–1409 – [[Liivimaa-Pihkva sõda (1406–1409)]]
**[[1406]] – Pihkva vürstide sõjakäik Liivimaale, [[Vastseliina]] ja [[Kirumpää]]ni.
241. rida:
 
===16. sajand===
{{Vaata|16. sajand Eestis}}, ''[[16. sajand]]''
*[[1501]]–[[1502]] – [[Liivimaa-Moskva sõda]]. Liivimaalased tegid kaks retke Pihkvamaale ([[Opotška]] ja [[Ostrov]]ini), kuid ei suutnud linna vallutada. Venelaste vasturetk 1501/[[1502]] talvel oli taas ohvriterikas.
**[[1502]], [[13. september]] – toimus [[Smolino lahing]], mille liivimaalased võitsid. Seda on peetud otsustavaks pöördeks sõjas, kuid tõenäoliselt oli tegu siiski suhteliselt vähetähtsa lahinguga.
299. rida:
 
===Kogumikke===
*''Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. kd., Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi keskpaigani''. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, [[1960]].
*[[Hans Kruus]]. ''Eesti ajaloo lugemik. I, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561. aastani''. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, [[1924]].
*[http://publ.lib.ru/ARCHIVES/__Raritetnye_knigi/Barsukov_A_Russkie_akty_Reveljskogo_gorodskogo_arhiva_1894.pdf Русские акты Ревельского городского архива (1397–1689 гг.)], Под редакцией члена комиссии Александра Барсукова. С.-Петербург: Археографическая комиссия, 1894 (С.-Петербург)