Alfons Mucha: erinevus redaktsioonide vahel

{{Kunstnik|Taustavärv=|Nimi=Alfons Mucha|Pilt=Alfons Mucha 1901.jpg|Pildisuurus=|Pildi info=Alfons Mucha autoportree. Taamal kunstnikule kuulsust toonud plakat „Gismondast“"Gismondast".|Sünninimi=Alfons Maria Mucha|Sünniaeg=[[24. juuli]] [[1860]]|Sünnikoht=[[Ivančice]], [[Austria-Ungari]] (tänapäeva Tšehhi)|Surmaaeg=[[14. juuli]] [[1939]]|Surmakoht=[[Praha]], [[Tšehhi]]|Rahvus=tšehh|Tegevusala=|Kunsti õppinud=[[Müncheni Kunstiakadeemia]], [[Académie Julian]], [[Académie Colarossi]]|Kunstivool=[[juugend]]|Tuntud teoseid=|Patroonid=|Mõjutatud=|Mõjutanud=|Auhinnad=|Kodulehekülg=http://www.muchafoundation.org/}}

'''Alfons Maria Mucha'''<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=94}}</ref><ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.muchafoundation.org/timeline/alphonse-mucha-timeline#|Pealkiri=Mucha Foundation. Alphonse Mucha Timeline|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=30.11.2018}}</ref> (ka '''Alphonse Mucha'''; [[24. juuli]] [[1860]] – [[14. juuli]] [[1939]])<ref>{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=94–95}}</ref> oli [[Tšehhi]] päritolu kunstnik. Tema kunsti iseloomustavad [[Juugend|juugendstiiljuugend]]stiil ja dekoratiivsus. Lisaks maalile huvitasid Muchat ka [[skulptuur]], [[ehtekunst]], [[sisekujundus]] ja [[tarbekunst]].<ref name="ReferenceA">{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=6}}</ref>

Alfons Mucha sündis 24. juulil 1860. aastal Ivančices (linn tänapäeva Tšehhis [[Morava]] maakonnas) Ondrej Mucha<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.muchafoundation.org/gallery/mucha-at-a-glance-46|Pealkiri=Mucha Foundation. Mucha at a glance|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=30.11.2018}}</ref> ja Amalie Mucha perre<ref name=":1" />. Mucha huvi kunsti vastu väljendus varases eas, juba enne kõndimaõppimist – tema ema olevat pannud talle pliiatsi paelaga kaela, et laps saaks roomates joonistada<ref name=":2" />.

11-aastaselt sai Alfonsist kooripoiss [[Brno Püha Peetruse ja Pauluse katedraalis]], poiss käis samas linnas ka koolis. Häälemurde tõttu lõppes tema koorilauljakarjäär 1875. aastal ja noormees naasis kodulinna. 1877. aastal püüdis Mucha astuda [[Praha Kunstiakadeemiasse]]<ref name=":0" />, ent ei saanud sisse ja töötas selle asemel mõnda aega sekretärina<ref name=":2" />. Juba kahe aasta pärast sai Mucha oma esimese kunstialase töökoha. Nimelt võeti ta tööle [[Viin|Viini]]i firmasse, mis tegeles teatritele dekoratsioonide maalimisega. Õhtuti võttis Mucha joonistustunde.<ref name=":0" />

Töö Viinis lõppes juba aasta pärast, kui üks firma suuremaid kliente [[Viini Ringteater]] maha põles. Pere juurde naasmise asemel otsustas noormees seiklema minna. Ta naasis küll kodumaakonda, ent jäi [[Mikulov|Mikulovi]]i linna. Seal tegeles Mucha mõnda aega portreede maalimisega, et elatist teenida. Tema teosed jäid silma krahv Khuen-Belasile<ref name=":0" />.<ref name=":2" /> Krahvile avaldas Mucha anne muljet ning ta esitas Muchale tolle esimese tellimuse. Samuti soovitas krahv Muchat oma vennale Egonile ning neist kahest said kunstniku esimesed [[Metseenlus|metseenid]]. Nende toetusel sai Mucha õppida kunsti nii [[München|Münchenis]]is kui ka [[Pariis|Pariisis]]is ning reisida [[Itaalia|Itaaliasse]]sse.<ref name=":1" />

[[Müncheni Kunstiakadeemia|Müncheni Kunstiakadeemias]]s õppis Mucha vaid kaks aastat – 1885–1887. Lühikesest ajast hoolimata kujundas München Mucha kunsti arengut. Samas on ka öeldud, et Mucha ei pruukinud õpingutest väga huvitatud olla, kuna jättis õppemaksu maksmata. Õpingutest olulisemaks kujunesidki uued sõbrad. Mucha sai peagi pärast õppima asumist tuttavaks kaasmaalaste, teiste tšehhidega – näiteks [[Joža Uprka]], [[Luděk Marold]] ja [[Karel Mašek]] – ning sai nende [[Kunstiühing Škreta|kunstiühingu Škreta]] (tšehhi kunstnik [[Karel Škreta]] järgi) liikmeks. Siit algas ka Mucha tutvus vene kunstnike [[Leonid Pasternak|Leonid Pasternaki]]i ja [[David Widhopf|David Widhopfiga]]iga. Ühingu liikmed olid sõbrad ja mõttekaaslased, samuti elasid nad üsna lähestikku. Just ühingut ja suhtlust selle liikmetega on Mucha Müncheni-aastate juures kujundavaimaks peetud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Roger Diederen|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=17–21|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=„Here"Here is where the flame of art glowed“glowed". Alphonse Mucha’s Munich Years (1885-1887)}}</ref>

Pärast elu Münchenis sõitis Mucha 1887. aastal Pariisi, kus ta endiselt krahv Khuen-Belasi toetusel õppima hakkas. Esmalt õppis Mucha [[Académie Julian|Académie Julianis]]is ja puutus seal põgusalt kokku ka [[Nabiid|nabiide (''Les Nabis'')]] rühmitusega.<ref name=":1" /> Juba 1888. aastal aga lahkus Mucha [[Académie Julian|Académie Julianist]]ist ning astus [[Académie Colarossi|Académie Colarossisse]]sse<ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=335|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange}}</ref>.

Sellega aga Mucha haridustee lõpes. Juba aasta hiljem oli Mucha sunnitud koolist lahkuma, kuna krahv lõpetas ta rahalise toetamise<ref name=":1" />. Mucha pidi õppima iseseisvalt hakkama saama ning asus peagi tööle [[Illustraator|illustraatorinaillustraator]]ina. Teda saatis edu.<ref name=":2" />

1890. aastal kolis Mucha [[Madame Charlotte’i kohvik|Madame Charlotte’i kohviku]]u kohale korterisse [[rue de la Grande Chaumière]]’il<ref name=":1" />. Kohvik asus [[Académie Colarossi|Académie Colarossist]]st üle tee ning seal käisid peamiselt koos kooli õpilased. Ka Mucha väisas kohvikut ning vestles seal oma kunstnikest sõpradega. Lisaks aitas Mucha kujundada kohviku välisfassaadi.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.muchafoundation.org/about/madame-charlotte-caron/|Pealkiri=Mucha Foundation. Madame Charlotte Caron|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=30.11.2018}}</ref> 1891. aastal tutvus Mucha kohvikus [[Paul Gauguin|Paul Gauguini]]i (kellega ta 1893. aastal ka ateljeed jagas<ref name=":1" />) ja [[kirjastaja]] [[Armand Colin|Armand Coliniga]]iga<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=336|toimetaja=Husslein-Arco, Agnes, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange}}</ref>. Kirjastaja võttis ta tööle ning samal aastal ilmus esimene Mucha illustreeritud raamat<ref name=":1" />. Koostöö kirjastajaga jätkus veel aastaid<ref name=":3" />. 1892. aastal andis Mucha oma ateljees ka joonistamistunde, mis said tuntuks ''Cours Mucha'' (Mucha kursus) nime all. 1893. aastal ostis Mucha [[Fotoaparaat|fotoaparaadi]], millest sai üks tema olulisemaid abivahendeid maalimisel.<ref name=":1" />

1894. aastal saabus Mucha läbimurre. Aasta lõpus esitati talle viimase minuti tellimus – kujundada plakat [[Victorien Sardou]] lavastusele „"[[Gismonda]]“", mis pidi etenduma nädala pärast.<ref name=":1" />. Mucha võttis tellimuse vastu ja 1895. aasta jaanuari esimesel nädalal võis juba tema kujundatud plakatit Pariisi tänavail näha. Kitsal ja piklikul plakatil on isikupärases stiilis kujutatud näitlejanna [[Sarah Bernhardt]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=8}}</ref> Plakat sai kohe palju tähelepanu ning samal aastal sõlmis Sarah Bernhardt kunstnikuga lepingu<ref name=":3" />. Lepingu järgi pidi kunstnik looma järgneva kuue aasta jooksul näitlejanna lavastuste lavakujunduse, kostüümid ja plakatid<ref name=":1" />.

Järgnevad kümme aastat olid Mucha karjääris väga edukad. Ta oli üks tuntumaid Pariisi kunstnikke ning sai palju tellimusi.<ref name=":2" /> Seda on peetud tema loomingu kõrgajaks, Muchal olid selleks ajaks välja kujunenud iseloomulik kunstiline stiil ja motiivid<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=10}}</ref>. 1896. aastal sõlmis Mucha lepingu [[Champenois’ trükikoda|Champenois’ trükikojaga]]<ref name=":3" /> ning lõi nende tellimusel oma esimese neljaosalise pannooseeria „Aastaajad“"Aastaajad"<ref name=":1" /> . Samal aastal kolis Mucha ka uude ateljeesse, millel olid suur aken ja klaaskatus. Ateljee asus [[rue du Val-de-Grâce]]’i tänaval. Valgusküllane ateljee soosis lisaks maalimisele ka Mucha [[Fotograafia|fotograafiatfotograafia]]t.<ref name=":1" />

1897. aastal toimusid Pariisis kaks esimest Alfons Mucha isikunäitust. Esimene leidis aset [[La Bodiniére’i galeriis]] ja algas 15. veebruaril. Näitusel oli välja pandud 107 Mucha teost. Teine näitus toimus [[Salon des Cent|Salon des Centis]]is 31. juunil, väljapanek koosnes 118 teosest. Järgmisel, 1898. aastal käis Mucha reisimas: kevadel [[Hispaania|Hispaanias]]s ja hiljem [[Balkani riigid|Balkanimaades]]. Sellest reisist võib otsida tema suurteose „"[[Slaavi eepos|Slaavi eepose]]“e" esimesi juuri.<ref name=":3" /><gallery>

1899. aastal telliti Muchalt [[1900. aasta Pariisi maailmanäitus|1900. aasta Pariisi maailmanäituse]]e jaoks [[Bosnia ja Hertsegoviina]] paviljoni kujundus. Ka selle jaoks sai Mucha inspiratsiooni oma reisist Balkanimaadesse.<ref name=":1" /> Oli mitmeid põhjuseid, miks see ülesanne just Muchale usaldati: esiteks mängis arvatavasti rolli see, et ta elas ja töötas ise sel ajal Pariisis, teiseks oli Muchal teatritööst juba kogemus suurte pindadega töötamisest ja nende kujundamisest. Mucha maalid paviljonis kujutasid 12 stseeni Bosnia ja Hertsegoviina ajaloost.<ref>{{Raamatuviide|autor=Alfred Weidinger|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=50|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange.|artikkel=Alphonse Mucha and the Pavilion for the Ottoman Provinces of Bosnia-Herzegovina at the Exposition Universelle in Paris in 1900.}}</ref> Lisaks juba mainitule tegi Mucha ka 25 joonistust [[Austria]] paviljonile. Tema panust maailmanäitusel tunnustati, 1900. aastal sai ta Bosnia ja Hertsegoviina paviljoni kujundamise eest hõbemedali ning [[Franz Josef I]] ordeni. Samal aastal lõppes ka tema leping [[Sarah Bernhardt|Sarah Bernhardtiga]]iga.<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=337|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange.}}</ref>

1902. aasta kevadel sõitis Mucha oma sõbra [[Auguste Rodin|Auguste Rodiniga]]iga Tšehhimaale. [[Prantsusmaa|Prantsusmaal]]l avaldati Mucha ornamentikat kujutav raamat [[„Documents décoratifs“|„Documents"Documents décoratifs“décoratifs"]].<ref name=":5" />

1903. aastal kohtus Mucha oma tulevase naisega. [[Marie (Maruška) Chytilová]], Muchast 22 aastat noorem naine oli sugulastega Pariisis reisil ning palus, et ta kunstiajaloolasest onu korraldaks talle joonistustunnid Muchaga. Mucha nõustus ning nad veetsid ülejäänud osa Maruška reisist koos.<ref name=":1" />

1904. aastal kutsuti Mucha [[Ameerika Ühendriigid|USAsse]]<ref name=":5" />. Ta nõustus minema, kuna lootis seal portreid maalides teenida raha, millega asuda oma rahva kannatusi kujutava teose – „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" – kallale<ref name=":1" />. Ta veetis Ameerikas aastaid, naasis vahepeal jälle Euroopasse, ent ei leidnud pikka aega kedagi, kes nõustuks ta suurt tööd finantseerima<ref name=":2" />.

1906. aasta 10. juunil abiellus Alfons Mucha [[Praha|Prahas]]s Maruška Chytilovága<ref name=":5" />. Pärast mesinädalaid naasis Mucha naisega Ameerikasse. Ta asus tööle [[Chicago Kunstiinstituut|Chicago Kunstiinstituudis]]. 1908. aastal tellis [[Charles Richard Crane]] Muchalt oma tütarde portreed. Koostöö käigus hakkas Mucha „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" mõte Crane’ile huvi pakkuma<ref name=":1" /> ning 1909. aastal nõustus ta projekti finantseerima.<ref name=":5" />

1910. aastal kolis Muchade perekond taas Euroopasse. Mucha võttis vastu tellimuse kujundada Praha linnapea saal raekojas. Perekond kolis [[Čechy|Böömimaale]], kus nad üürisid üht osa Zbiroh lossist. Mucha töötas aktiivselt oma „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" kallal.<ref name=":6" /> 1912. aastaks olid Muchal valmis esimesed kolm „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" pilti<ref name=":1" />. 1919. aastaks oli valmis juba 11 maali, millest Mucha tegi Prahas näituse. 1921. aastal käis Mucha oma „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" näitusega ka ringreisil Ameerikas<ref name=":7">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=338|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange}}</ref> ja võttis seal olles vastu ka paar teosetellimust.<ref name=":1" />

Aastatel 1918–1919 kujundas Mucha vahepeal loodud [[Tšehhoslovakkia]] esimesed margid ja rahatähed<ref name=":1" />. 1928. aastaks oli „Slaavi"Slaavi eepos“eepos" valmis – 20 monumentaalset maali. Mucha esitles oma maale Prahas ja pühendas need tšehhi rahvale. 1931. aastal tegi Mucha Püha Vituse katedraali jaoks vitraažakna.<ref name=":7" />

1932. aastal kolis perekond Mucha kaheks aastaks tagasi Prantsusmaale, [[Nice|Nice’i]]<ref name=":1" />. 1936. aastal kirjutas Mucha memuaarid "[[Kolm mõtisklust elust ja tööst]]". Need avaldati [[Brno|Brnos]]s. Samuti kavandas Mucha järjekordset monumentaalteost „Kolm"Kolm ajastut“ajastut", ent ei jõudnud selle maalimiseni. 1938. aastal haigestus Mucha [[Kopsupõletik|kopsupõletikkukopsupõletik]]ku.<ref name=":7" /> Samal aastal vallutas Saksamaa Tšehhoslovakkia. 1939. aastal arreteeris [[Gestapo]] kunstniku ning kuigi Mucha vabastati juba paari päeva pärast, halvendas arreteerimine Mucha niigi nõrka tervislikku seisundit.<ref name=":1" /> 1939. aastal suri Alfons Mucha 78-aastaselt kopsupõletikku<ref name=":7" />. Ta on maetud Praha Vyšehradi surnuaeda<ref name=":1" />.

Mucha looming oli nii isikupärane, et mõjutas tervet põlvkonda teisi kunstnikke. Tema stiili hakati nimetama Mucha stiiliks (''Le Style Mucha''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.kettererkunst.com/dict/le-style-mucha.php|Pealkiri=Ketterer Kunst. Dictionary - Le Style Mucha|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=1.12.2018}}</ref>).<ref>{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiriname=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=6}}<"ReferenceA"/ref> Mucha stiilile on iseloomulikud looduslik [[Ornament|ornamentikaornament]]ika, [[Arabesk (kunst)|arabesksed]] jooned, idealiseeritud ja stiliseeritud naise kujutis (Ulmer: 6). Mucha stiilist annab põhjalikema ülevaate tema enda teos „Documents"Documents décoratifs“décoratifs" (1902). Samas ei olnud Mucha eesmärk, et tema loomingust saaks „stiil“"stiil", pigem julgustas ta õpilasi iseseisvusele ja loomingulisusele. Ta ei tahtnud, et teda otseselt imiteeritaks. Nagu ajalugu näitab, ei läinud Mucha soov täide.<ref>{{Raamatuviide|autor=Jean Louis Gaillemin|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=12–13|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Line and Form – the „Mucha"Mucha Style“Style"}}</ref>

Mucha loomingus ja stiilis võib märgata mitmesuguseid mõjutajaid. Üks varasemaid tegureid, mis Mucha kunstile mõju avaldas, oli kunstniku [[Katoliiklus|katoliiklik]] taust. Kristlik taust peegeldub nii Mucha [[Kompositsioon (kunst)|kompositsioonides]] kui ka ornamentides. Näiteks kordub Mucha plakatite kompositsioonis nimbusena kaarduv raamistik kujutatava isiku taustal, samuti võib mitmel pool täheldada [[Mosaiik|mosaiigi]] imitatsioone ja [[Rist|ristirist]]i kujutist.<ref name=":8">{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=9}}</ref> Mucha kujutatavad naised on taevalikud, pooleldi lendutõusvad, kui nende pead ei raami halo, ümbritseb nende ülakeha mandorla. Just see [[Ikoon|ikoonilikikoon]]ilik rõhuasetus muudab nad pühalikuks.<ref>{{Raamatuviide|autor=Jean Louis Gaillemin|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=12|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Line and Form – the „Mucha"Mucha Style“Style"}}</ref>

Teiseks tugevaks mõjutajaks oli [[teater]] – Mucha töötas mitu korda teatrikunstnikuna. Tema kunstis peegeldavad seda dramaatilised žestid ja kujutatavatel üll olevad rüüd ning ehted.<ref name=":8" /> Mucha oli juba noorest peast harjunud teatris dekoratsioonide puhul suurt pinda täitma ja see paistab välja „Slaavi"Slaavi eeposes“eeposes", mille pildid on suuremõõtmelised – suurim neist 6 x× 8 &nbsp;m suurune<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.muchafoundation.org/gallery/themes/theme/slav-epic|Pealkiri=Mucha Foundation. Gallery - Slav Epic|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=30.11.2018}}</ref>.

Kolmanda mõjutajana võib nimetada [[Sümbolism|sümbolismisümbolism]]i. On teada, et Mucha suhtles Pariisis elades sümbolistidega ning tundis nende põhimõtteid ja ideid. Mucha kunstis peegeldub sümbolism näiteks nn müstilise või saatusliku naise ja sümboolse ornamentika kujutamises. Kuigi Mucha sai inspiratsiooni sümbolismi [[Allegooria|allegooriatestallegooria]]test, on need motiivid suures osas tema teostes allutatud dekoratiivsusele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=9–10}}</ref> Muchat seob sümbolistidega ka [[Hüpnoos|hüpnoosihüpnoos]]i katsetamine. Kunstnik kasutas oma Pariisi-perioodil hüpnotiseeritud modelle, et jõuda maalidel arhetüüpsete poosideni, mida kutsuvad esile teatud muusika või sõnad. Ta kuulus nende sekka, kes uskusid, et hüpnoosi abil lahtub inimesest kõik, mis on seotud isiksusega ning alles jääb teatav arhetüüp või inimese algkuju. Mucha lasi oma ateljees läbi viia katseid ning illustreeris oma tuttava-mõttekaaslase hüpnoosiga tegeleva raamatu „Les"Les Sentiments, la Musique et le Geste“Geste" („Tunded"Tunded, muusika ja žestid“žestid"). Raamatu kaanepilt kujutab hüpnotiseeritud modelli, kes kuuleb [[Marseljees|marseljeesimarseljees]]i.<ref>{{Raamatuviide|autor=Arnauld Pierre|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=25–26|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Musical Ecstasy and Fixing the Gaze. Mucha and the Culture of Hypnosis}}</ref>

Plakatikunst oli esimene osa Mucha loomingust, mis kunstnikule laiemat tuntust tõi. [[Graafika]] kõrgperiood Mucha elus kestis tinglikult 1895. aastast, mil Mucha sõlmis lepingu [[Sarah Bernhardt|Sarah Bernhardtiga]]iga, kuni 1902. aastani, mil Mucha avaldas raamatu „Documents"Documents décoratifs“décoratifs".<ref name=":9">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=70|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange}}</ref> Suur osa Mucha graafikast on reklaamplakatid. Reklaamitavad tooted varieeruvad, Mucha joonistas plakateid jalgrattafirmale, pesupulbrile, alkoholile, küpsistele, lisaks ka teatritele.<ref name=":4" /> Ühed tuntumad Mucha reklaamplakatid tutvustavad Jobi sigaretipaberit. Plakatil kujutatud naine mõjus tavatult ja ootamatult, kuna suitsetamine oli tollel ajal pigem meestele iseloomulik tegevus.<ref name=":1" />

Oluline osa Mucha graafikast on ka enamjaolt neljaosalised [[Pannoo|pannooseeriadpannoo]]seeriad. Need sündisid koostöös Champenois' trükikojaga ning neid trükiti massiliselt nii postkaartidele kui ka kodus ülesriputamiseks. Motiivid ja kontseptsioon sarnanevad Mucha reklaamplakatite omadega, ent teemad on teistsugused. Pannood kujutavad allegoorilisi naisekujusid, kes sümboliseerivad kas aastaaegu, lilli, kalliskive, tähti või kuid.<ref>{{Raamatuviide|autor=Renate Ulmer|pealkiri=Alfons Mucha 1860–1939. Master of Art nouveau|aasta=2007|koht=|kirjastus=TASCHEN|lehekülg=11–12}}</ref><gallery>

Kuigi Mucha on peamiselt tuntud oma [[Juugend|juugendlikujuugend]]liku kujutava kunsti järgi, on ka [[fotograafia]] miski, millega Mucha väga suure osa oma elust tegeles. Tema fotod avastati esmakordselt alles 1960. aastatel. Tuli välja, et Mucha fotograafia on koguselt väga suurejooneline – säilinud on umbes 1500 fotot. Kunstiloolased arvavad, et kaasaegsetega võrreldes oli Mucha fotograafia väga mahukas.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tomoko Sato|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=65|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Photography – The Other Side of Mucha}}</ref>

Mucha varaseimad fotod pärinevad juba Müncheni aastatest, arvatavasti laenas ta mõne sõbra kaamerat. Pariisi kolides Mucha jätkas pildistamist ja ostis endale kaamera. Tol ajal oli modelli pildistamine ja elusa modelli asemel foto kasutamine kunstikoolides üsna levinud ning Mucha võttis selle kombe kiiresti omaks.<ref name=":10">{{Raamatuviide|autor=Tomoko Sato|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=66|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Photography – The Other Side of Mucha}}</ref> Komme fotode järgi maalida jäi temaga elu lõpuni, nagu võib järeldada faktist, et ta ka oma viimaste tööde tarbeks „Slaavi"Slaavi eeposes“eeposes" eelnevalt pildistas<ref name=":11">{{Raamatuviide|autor=Dominique de Font-Réaulx|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=43|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Mucha’s Photographic Dramatizations}}</ref>.

Mucha Pariisi-aja fotograafia võib jagada kaheks: enne ja parast rue de Val-de-Grâce’ile kolimist. Esimesest perioodist pärinevad mitmed pildid kunstniku ateljeest, modellidest, külalistest ja sõpradest (mh ka [[Paul Gauguin]]).<ref name=":10" /> Pildistatavad isikud näivad end vabalt tundvat ning piltide meeleolu on lõbus ja muretu<ref>{{Raamatuviide|autor=Dominique de Font-Réaulx|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=42|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Mucha’s Photographic Dramatizations}}</ref>. Sel perioodil alustas Mucha ka [[Autoportree|autoportreedeautoportree]]de tegemisega ning leiutas seadeldise, millega kaugemalt fotoaparaadi katikut avada. Teise perioodi alguseks sai valgusküllasesse ateljeesse kolimine. Mucha hakkas intensiivsemalt fotograafiaga tegelema. Ta pildistas peaaegu igapäevaselt, pidades omamoodi fotopäevikut. Kunstniku fotograafia muutus eksperimentaalsemaks. Mitmed fotoseeriad tegelevad liikumise jäädvustamisega, näiteks pildistas Mucha tantsivat modelli või püüdis kujutada taimede liikumist.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tomoko Sato|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=66–67|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Photography – The Other Side of Mucha}}</ref>

Ka „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" tarbeks tegi Mucha palju pilte. Hoolimata sellest, et ta pildistas peamiselt selleks, et fotode järgi maalida, on see fotoseeria vaadeldav eraldi kunstiteosena. Ta kasutas madalaid vaatenurki ja diagonaalset kompositsiooni ning fotodest kumab läbi Mucha empaatia ja kaastunne slaavlaste vastu.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tomoko Sato|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=68|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Photography – The Other Side of Mucha}}</ref>

[[„Slaavi"Slaavi eepos“eepos"]] (tšehhi keeles [[:cs:Slovanská_epopejSlovanská epopej|„Slovanská"Slovanská epopej“epopej"]]) on arvatavasti Mucha kõige suurejoonelisem maaliseeria. See koosneb 20 maalist, millel Mucha kujutab nii [[Mütoloogia|mütoloogilist]] kui ka [[Ajalugu|ajaloolist]] ainest, kasutades [[Slaavlased|slaavlaste]] lugu ja kannatust. Erinevalt traditsioonilisest ajaloolisest maalist pole Mucha „Slaavi"Slaavi eepos“eepos" realistlik ja kirjeldav, vaid fantastiline, võimas ja mütoloogiliste kompositsioonidega.<ref name=":11" />

Mucha enda sõnul sai „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" inspiratsiooniks tunne, mida temas tekitas [[Bedřich Smetana]] sümfooniline poeem „Minu"Minu kodumaa“kodumaa". Mucha kuulis teost ühel Ameerika-reisil ning sellest sündiski „Slaavi"Slaavi eepose“eepose" idee. Viimase tõuke projekti lõpuleviimiseks andis [[Tšehhoslovakkia|Tšehhoslovakkia Vabariigi]] sünd 1918. aastal.<ref>{{Raamatuviide|autor=Lenka Bydžovská, Karel Srp|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=57|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=The Slav Epic – Word and Light}}</ref>

Mucha visiooni järgi peaks „Slaavi"Slaavi eepost“eepost" eksponeerima mõnes sakraalses, ajast puutumata jäävas hoones. Lisaks reisimisele luges Mucha eeltööna maalimisele ka slaavlaste ajaloost rääkivat esseistikat.<ref>{{Raamatuviide|autor=Lenka Bydžovská, Karel Srp|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=58|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=The Slav Epic – Word and Light}}</ref>

„Slaavi"Slaavi eepose“eepose" maalimisel ei saa jätta mainimata fotode tähtsust. Maalimisperioodi reisidel jäädvustas Mucha fotodele hiljem kujutatavat. Näiteks 1913. aasta reisil Moskvasse tegi Mucha pilte tänavaist ja linnaelanikest. Need pildid ei mõju tagantjärele vaadates reisimälestustena, vaid pigem näivad visanditena tulevasele suurejoonelisele maaliseeriale. Nende ja teiste „Slaavi"Slaavi eeposele“eeposele" aluseks saavate fotode juures olid eriti olulised modellide emotsioonid ja kehakeel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Dominique de Font-Réaulx|pealkiri=Alphonse Mucha|aasta=2009|koht=München, London, New York|kirjastus=Prestel|lehekülg=43–44|toimetaja=Agnes Husslein-Arco, Jean Louis Gaillemin, Michel Hilaire, Christiane Lange|artikkel=Mucha’s Photographic Dramatizations}}</ref><gallery>

Tänapäeval on Mucha teosed eksponeeritud [[Mucha muuseum]]is, mis asub Prahas. Muuseumi väljapanek koosneb kuulsamatest plakatitest, vähem tuntud õlimaalidest ja visanditest. Lisaks kunstile loovad atmosfääri ka mõned esemed Mucha [[Ateljee|ateljeedestateljee]]dest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.muchafoundation.org/about/mucha-museum|Pealkiri=Mucha Foundation. Mucha Museum|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=1.12.2018}}</ref>