|
Kuid on teistsuguseid otsuseid. On ruumi kaalutlusratsionaalsuse kohalolule ja järgnevale hindamisele. Subjekte meie juhtumitel ei pruugita nii tõsiselt võtta, kui nad ei mõtle oma olukorrast võimaluste piires võimalikult ratsionaalselt. Aga nad ei vaata sellele tagasi eeskätt sellest aspektist, ja see ei ole neile tähtis mitte panusena kaalutlusolukordade ritta. Nad küll õpivad sellest, kuid mitte niimoodi. Nendel juhtumitel on projekt, mille huvides nad otsuse teevad, millega nad samastuvad nii, et kui see õnnestub, tuleb nende hinnangu vaatekoht elust, mis saab olulise osa oma tähtsusest õnnestumiselt; kui see projekt ebaõnnestub, ei saa tal nende elus sellist tähtsust olla. Õnnestumise korral ei saa olla nii, et tulemust küll tervitatakse, aga otsust fundamentaalselt kahetsetakse. Ebaõnnestumise korral tuleb vaatekoht sellest, et otsus on osutunud väärtusetuks, ja see toob kaasa väga fundamentaalse kahetsuse (lihtsustaval eeldusel, et protsessi käigus ei teki uusi adekvaatseid projekte). Selles mõttes saabki õnnestumine otsust õigustada. Kõnealused otsused on väga riskantsed ja nende õnnestumisest oleneb subjekti arusaam sellest, mis on tema elus tähtis, ja tagasivaatava hindamise vaatekoht. Mittevälise ebaõnnestumise puhul osutub projekt tühjaks, suutmatuks anda subjekti elule alust. Välise ebaõnnestumise puhul jääb projekt diskrediteerimata ja võib võib-olla mingi uue püüdluse kujul aidata kaasa allesjäänule tähenduse andmisele. Tagasi vaadates ei saa ta end oma otsusega kõige täielikumas mõttes samastada ega pea end õigustatuks, kuid ta pole sellest ka täiesti võõrandunud, ei pea seda katastroofiliseks veaks ega pea end õigustamatuks.
Kuidas see on seotud [[moraal]]iga? [[Thomas Nagel]] ("[[Mortal Questions#Moraalne vedamine|Moraal Luck]]") (Williams nõustub temaga, et vedamise mässimist moraalisse ei saa lihtsalt aktsepteerida, panemata meie arusaamu moraalist küsimärgi alla, kuid on meie arusaamade suhtes temast skeptilisem), kes nõustub, et moraal sõltub sügavalt ja rahutust tekitavalt vedamisest, eitab, et Gauguini näide seda näitab; tema meelest see näitab, et Gauguini kõige fundamentaalsemad tagasivaatelised tunded ei pruugi olla moraalsed. Ta põhjendab seda osalt sellega, et Gauguin ei pruugi suuta end teiste silmis õigustada, nii et neil ei oleks õigustatud vimma. Ent sellel kaalutlusel iseenesest ei ole suurt kaalu ilma selle tugeva eelduseta eetilise kooskõlalisuse loomuse kohta, et kui keegi on toiminud moraalselt õigustatult, siis keegi ei saa moraalselt õigustatult tema toimimise üle kaevata. Aga see on üldise nõudena ebarealistlikult tugev, nagu nähtub näiteks poliitilistest juhtumitest ("Politics and moral character"), kus saab olla põhjend kiita heaks tulemus, subjekti valik see tulemus tekitada ning see, et ta on subjekt, kes suudab sellise valiku teha, kuigi oleme teadlikud kaasnevast "moraalsest kulust". Sellisel juhtumil ei ole mõistlik oodata, et need, keda peteti, keda ära kasutati või kes kahju said, kiidavad subjekti teo heaks, ja nende kohta ei tuleks ka patroneerivalt mõelda, et nende kaebused ei ole suures pildis õigustatud, aga nad on liiga lähedalt puudutatud, et nad suudaksid seda tõde näha. Nende kaebused ongi õigustatud, ja neil on täiesti kohane keelduda aktsepteerimast subjekti õigustust, mida ülejäänutel on kohane aktsepteerida. Moraalne kulu ju tähendabki, et tehti midagi halba ning sageli kellelegi tehti ülekohut, ja kui need, kellele ülekohut tehti, õigustust ei aktsepteeri, siis ei saa keegi vastupidist nõuda. See on nende otsustada, kuivõrd nad on valmis võtma vaatekohta, millelt õigustus loeb. See on üks viisidest (teine on ajaline distants), kuidas selleks et moraalitunded jääksid osaks elust sellisena, nagu seda tegelikult läbi elatakse, tuleb loobuda nende modelleerimisest vaate järgi, mille kohaselt iga sündmus ja iga inimene on samal kaugusel.
Tõsi, meie juhtumid on erinevad poliitiku juhtumist. [[Poliitika]]s on õigustavad timgimusedtingimused seotud sellega, mille elluviimist me tahame, millist valitsemissüsteemi me tahame, milliseid inimesi me tahame valitsema, ja neid tahtmisi endid võivad kujundada kaalutlused, mis on igapäevatähenduses moraalsed. Subjektidega meie näidetes ei ole sama lugu, ja näidete eneste vahel on erinevus. Kui Gauguini projekt õnnestub, võib see maailmale head tuua; Anna projektiga nii ei ole. Moraalivaatleja peab arvesse võtma, et tal on põhjend Gauguini õnnestumise üle (ja seega tema katse üle) rõõmu tunda (või kui konkreetsel vaatlejal pole dispositsiooni olla tänulik Gauguini maalide või üldse maalide eest, siis saab võtta teise juhtumi). Võidakse öelda, et see väljendab lihtsalt tänulikkust selle eest, et moraal alati ei domineeri, et moraaliväärtusi ei ole võetud enesestmõistetavalt ülimatena. Williamsi arvates kirjeldab see valesti vähemalt meie suhet selle Gauguiniga, kuid tasub ka meeles pidada, milline alus, ulatus ja tähtsus on tänulikkusel moraali piiride eest. Kui moraal oleks tõesti ülim, peaks see olema kõikjal: kui see oleks tõesti tingimatu nagu [[Baruch Spinoza]] [[substants]], siis ei oleks midagi, mis seda tingiks. See on nõue, mis võib laieneda tunnetele. Lõplik [[õiglus]], mida [[Immanuel Kant]]i vaade sundivalt eeldab, nõuab, et vedamise vastu immuunne moraal oleks ülim, ja kuigi see formaalselt ei nõua, et teisi tundeid ega kiindumusi ei oleks, võib see tegelikult [[Maximilien Robespierre]]'i valitsuse kombel, mida [[Heinrich Heine]] võrdles Kanti süsteemiga üldiselt, hakata nõudma tunnete üha suuremat vastavust. Õiglus ei nõua mitte ainult seda, et miski, mis ma olen, oleks vedamisest sõltumatu, vaid et see, mis ma kõige fundamentaalsemalt olen, oleks vedamisest sõltumatu, ja selle valguses võib vedamise õnnelike ilmingute imetlemine või nende meeldimine või koguni nende nautimine tunduda moraalse väärtuse reetmisena. See tunnete süüdlaslik tasandaminetasalülitamine võib toimuda isegi juhul, kui Kanti kombel tunnistada, et on asju, mille eest vastutatakse, ja asju, mille eest ei vastutata. Lõplik hävitus leiab aset siis, kui Kanti [[õiglustunne]] panna kokku utilitaristliku arusaamaga [[negatiivne vastutus|negatiivsest vastutusest]], ning ainsateks tähtsateks motivatsioonideks jäävad puhtmoraalsed ja nende rakendamisele ei jää piire. Lõpuks ei jäägi enam oma elu, või kui, siis hügieeniliselt ette nähtud tähenduseta privaatsuse ala, mis on hügieeni huvides ette nähtud. Et see on moraalse elu tõeline patoloogia, siis on moraali piiramine ise midagi moraalselt tähtsat. Ent vaadata Gauguini otsust lihtsalt amoraalsuse tervitatava rünnakuna amoraalsuse pihta on niikuinii liiga piiratud. See on adekvaatne ainult juhul, kui ta on see amoraalne Gauguin, kelle me kohe alguses kõrvale jätsime. Kui ta seda ei ole, siis on ta ise avatud kahetsusele selle pärast, mida ta teistele tegi, ja kui tal asjad ebaõnnestuvad, siis tal ei olegi enam muud peale selle kahetsuse, ja tal pole enam vaatekohta, millelt midagi neile vastu seistapanna. See võib moraalse vaatleja jaoks vahe sisse teha. Me võime küll imetleda amoraalse Gauguini saavutusi ja isegi imetleda teda, aga selle teise Gauguiniga on meil ühine moraalsete huvide maailm. Selliste subjektide risk on risk moraali sees, mida nende amoraalsetel vastetel ei ole. See, et nende subjektide õigustused, kui nad need omandaksid, ei vaigistaks kohaselt kõiki kaebusi, ei vii iseenesest järeldusele, et need ei ole moraalsed õigustused. Aga võib-olla me peaksime ikkagi selle järeldusega nõustuma. Siis me peaksime ütlema, et nende moraalne vedamine ei seisne mitte selles, et nad omandavad moraalse õigustuse, vaid suhtes nende elu ja nende õigustuse või selle puudumise suhtesja moraaligamoraali vahel. Seda suhet tuleb näha eelkõige nende vaatekohast, milles ebaõnnestumise korral jääb ainult kahetsus. Aga nende elu on äratuntavalt moraalse elu osa, ja sellel on tähtsus ka meie jaoks.
Jääb pakiline küsimus: kui palju tehakse ära moraali mõistega ja kui palju on arutluse praeguses staadiumis tähtsust sellel, mis moraalist saab? Tuletades meelde vedamise tähtsust moraalse elu jaoks, olgu see siis konstitutiivne vedamine, vedamine otsuste suhetes moraaliga või vedamine lihtsalt selleksselles, mis osutub tehtuks, me kasutame seda mõistet olemuslikult sellepärast, et mõte liigub selle mõiste kesksetelt rakendustelt selle küsimärgi alla panemisele, mis on võib-olla üldse selle kasutamise põhimotiiv
(nagu Nagel märgib, meenutab olukord olukorda [[skeptitsism]]iga teaduse suhtes: teadja on see, kelle [[uskumus]] on mittejuhuslikult [[tõesus|tõene]] (''[[Descartes: the Project of Pure Enquiry]]''); ent Williamsile tundub, et skeptitsism liigub hoopis teises suunas ja ka selle lõplik efektiivsus on teistsugune): motiiv paika panna otsustamise ja hindamise mõõde, mis saab loota jääda teispoole vedamist. Kui sellest motiivist on aru saadud ja see on küsimärgi alla pandud, siis tuleb uuesti küsida, milleks see mõte on ja kui palju teisi sellega seotud seiku saab enesestmõistetavana võtta. Skeptitsism moraali vedamisest vabaolemise suhtes ei saa jätta moraali mõistet puutumata, ja seemoraali mõiste ei saa jääda puutumatukspuutumata skeptitsismist sellega väga tihedalt seotud kujutluse suhtes, mis meil on [[moraalne kord|moraalsest korrast]], mille raames meie tegudel on tähtsus, mida ainuüksi ühiskondlik tunnustus ei saa neile anda. Need skeptitsismi vormid jätavad küll alles moraali mõiste, kuid sellel on vähem tähtsust, kui meie moraalimõistele tavaliselt omistatakse; ja see ei olegi meie moraalimõiste, sest meie moraalimõiste puhul on tähtis, kui tähtsaks seda peetakse.
==Isiklikku==
|
