Bernard Williams: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
44. rida:
Kõrvutame neid juhtumeid lihtsamate praktilise kaalutlemise juhtumitega ning neile kohaste tagasivaatava refleksiooni tüüpidega. Võtame kõigepealt kõige lihtsamad puhta egoistliku kaalutlemise juhtumid, kus subjekti tähelepanu piirdub egoistlike projektidega ja moraalikriitikud nõustuksidki, et see on õigustatud. Ühes mõttes ei pea subjekt siin oma kaalutlemist õigustama, sest ta ei vastuta kellegi ees, kuid tavaliselt eeldatakse, et ka niisugune kaalutlemine saab olla mingis mõttes õigustatud või õigustamatu, nimelt selles mõttes, milles tema otsus saab olla olukorra suhtes mõistlik või ebamõistlik sõltumatult tegelikust tagajärjest. Vähemalt peavad tema mõtted olema kooskõlalised, ta peab tõenäosusi ratsionaalselt hindama ning oma tegusid ajas optimaalselt järjestama. ([[D. A. J. Richards]]. ''[[A Theory of Reasons for Action]]''.) Selles seoses räägitakse küll õigustamisest, aga pole nii selge, nagu tavaliselt eeldatakse, mis selle sisu on ja miks subjekt tagasivaatavalt huvitub oma otsuse ratsionaalsusest, mitte ainult selle edukusest. Kuidas aru saada tagasivaatavast mõttest, mis avastab, et kaalutlused ja tulemus ei käi kokku? Kui ta kaalutleb halvasti ning seetõttu tema projektis ei õnnestu, siis on arusaadav, kuidas kahetsus tulemuse pärast on kohaselt seotud kaalutlustega. Aga kui ta kaalutleb hästi, aga asjad ei õnnestu, eriti kui need oleksid võinud minna paremini, kui ta oleks halvasti kaalutlenud, mida siis tema teadlikkus, et ta oli õigustatud, teeb tema dispositsiooniga kahetseda, kuidas asjad välja kukkusid? Tundub, et mõte, et ta oli õigustatud, toob kaasa, et tal on küll kahju, et asjad nii välja kukkusid, ja selles mõttes ta soovib, et ta oleks teisiti teinud, ent ta ka ei soovi, et ta oleks teisiti toiminud, sest ta jääb kindlaks ratsionaalse kaalutlemise protseduuridele, mis tema teoni viisid. Samamoodi ka juhul, kui ta tegi kaalutlusvea, mille ta avastas liiga hilja, aga tal vedas ja ta oli edukas ning oleks olnud vähem edukas, kui ta oleks midagi muud teinud. Tema rõõm ja soovimatus, et ta oleks teisiti toiminud, on siin ühitatav eneselaituse või tagasivaatava hirmuga selle pärast, et ta niimoodi toimis.
 
Jutt eneselaitusest või kahetsusest ei tähenda suurt midagi, kui pole selge, milles need väljenduvad. Siin ei sobi dispositsioon hüvitada, sest mõju teistele puudub. Kriitika tyeisteteiste poolt oleks teisel alusel kui juhul, kui teistel oleks vimm, nagu näiteks juhul, kui subjekt eksituse, hooletuse või lihtsalt riskantse strateegia valiku (milleks tal oleks täielik õigus, kui ta tegutseks ainult enda huvides) tõttu riskib hüvedega, mis on tema hoolde usaldatud. Eestkostja ei tohi laste rahaga mängida, isegi kui võit läheks kindlasti lastele, ja õnnestumine iseenesest ei kummutaks seda vastuväidet vähimalgi määral. Selline kriitika ei ole muidugi kohane puhtegoistlikul juhtumil, ja tegelikult ei ole mingit põhjendit arvata, et egoistlikul juhtumil on teistepoolne kriitika midagi enamat kui tagajärgede kaalutlemine, mis tuleb sellest, et teised soovitavad ratsionaalse prudentsiaalsuse voorusi, mida tuleb kõigepealt seletada. Et puhtegoistlikul juhtumil ei tule mängu hüvitised teistele, siis tundub, et nagu Richards ütleb, peab kahetsus väljenduma subjekti otsustes tulevaste kaalutluste puhuks. Kahetsus kaalutluste pärast peab väljenduma otsustena mõelda teinekord paremini; rahulolu kaalutlusega hoolimata pettumusest konkreetses tulemus väljendub selles, et ta leiab, et sellest juhtumist pole midagi õppida ning tal pole mõtet protseduure muuta. Kui see on õige, siis kahetsusel või kahetsematusel mineviku kaalutluste pärast on mõte ainult juhul, kui tegu on jätkuva juhtumite klassiga.
 
See on piisavalt tagasihoidlik käsitus. Tegu on piisavalt sarnaste juhtumitega, et kanda kaalutluspraktika üle ühelt juhtumilt teisele; kõik need juhtumid ei pea olema koos kaalutlemise all. (Juhtumite kooskäsitlemise mõiste hõlmab ka hüpoteetilisi järeldusi, et mingit hilisemat juhtumit käsitletakse teatud moel, kui mingi varasem juhtum tuleb teatud moel välja.) Niivõrd kui erinevate olukordade tulemused üksteist mõjutavad, on tõesti surve öelda, et ratsionaalne kaalutlemine peaks põhimõtteliselt neid koos vaatlema. Aga kui piisavalt teataks, siis nähtaks peaaegu iga valikut kõiki hilisemaid mõjutavana, sellepärast on mõnedele tundunud, et selle protsessi ideaalne piir on palju auahnem kui tagasihoidlik arusaam jätkuvast dispositsioonist kaalutleda ratsionaalselt. See on [[John Rawls]]i mõttes [[eluplaan]]ile suunatud ratsionaalse kaalutlemise mudel, mis käsitleb elu kõiki aegu inimesele ühevõrra tähtsatena. ([[John Rawls]], ''[[A Theory of Justice]]'', eriti ptk VII; [[Thomas Nagel]], ''[[The Possibility of Altruism]]''.) Sellise pildi teoreetikud on tegelikult nõus, et teadmatus ja teised tegurid teevad tavaliselt ratsionaalseks teha ajalise kauguse tõttu hinnaalandust, kuid põhimõtteliselt need on elu selle mudeli järgi korraga antud ristkülik, mis tuleb optimaalselt täita. See mudel ei pea üksnes kehastama ratsionaalse kõigi projektide harmoneerimise soovi ideaalset täitmist, vaid ka andma erilise aluse mõttele, et ratsionaalsem kahetsuse vorm on suunatud kaalutlusveale, mitte lihtsalt veale. Kahetsus võtab enesele etteheitmise kuju, ja mõte on see, et ratsionaalselt kaalutledes toimides kaitseme end tuleviku mina etteheidete eest. Rawls ütleb, et teadmiste piirangute eest me ei ole kaistud ja parima alternatiivi leidmine pole tagatud, kuid ratsionaalselt kaalutledes toimimine saab tagada käitumise laitmatuse ja vastutustundlikkuse üleajalise mina ees. Tundub, et Rawlsi jaoks on laitmatu kaalutlemise käsk teatud mõttes formaalne ega määra, kui riskantne või konservatiivne peaks strateegia olema, kuid tasub märkida, kuid tasub märkida, et hilisem mina teeb etteheiteid ikka vähese ettevaatuse pärast, nagu tegu oleks eestkostjaga. Igatahes on mudel, millest selline käsk tuleb, väär. (See mudel ignoreerib seda, et ristküliku mõõtmed olenevad minust.) See ignoreerib implitsiitselt seda, et see, mida tehakse ja missugust elu elatakse, on hilisemate soovide ja otsustuste tingimus. Hilisema mina vaatekoht on minu varasemate valikute tingimus. Ei ole fikseeritud relevantsete eelistuste komplekti, mille suhtes minu elu ruumi erinevaid täiteid võrrelda. Kui hinnata täiteid muutlike soovide järgi, siis relevantsed eelistused ei ole fikseeritud; kui hinnata neid selle järgi, mida ma näiteks praegu tahan, siis ei pruugi eelistused olla relevantsed. Väljapääs elu ruumi mudeli raamides on [[utilitarism]]i kombel eeldada, et on rahulduste vääring, milles võrrelda ühe eelistuste komplekti (ja nende täitmiste) väärtust teise väärtusega. Kuid pole alust eeldada, et niisugune vääring on olemas, ega seda, et [[praktiline ratsionaalsus|praktilise ratsionaalsuse]] idee peaks seda implitsiitselt eeldama. Kui sellist vääringut ei ole, siis saab ainult piiratud ulatuses abstraheeruda oma tegelikest projektidest ja eelistustest ning pole põhimõtteliselt võimalik asuda vaatekohale, millelt saab oma eluristkülikut eelarvamusteta võrrelda. Oma elu üle kaalutlevate valikute tegemise vaatekoht on konstitutiivselt siit, suurema teadmisega hindamise vaatekoht on paratamatult sealt, ja peale selle, et ma ei saa tagada, kuidas asjad siis hakkavad olema, ei saa ma lõppkokkuvõttes ka tagada, milliselt hinnanguvaatekohalt tulevad minu suuremad ja fundamentaalsemad kahetsused. Paljude otsuste puhul, mis on osa subjekti jätkuvast tegevusest (moraalse elu "[[normaalteadus]]") on näha, miks kahetsuse olemasolu või puudumine on fundamentaalsemalt tingitud tagasivaatest kaalutlemisele kui tulemustest. Ennast ja oma vaatekohta samastatakse fundamentaalsemalt ratsionaalse kaalutlemise dispositsioonidega, mis on rakendatavad jätkuvale otsuste reale, kui konkreetsete projektidega, mis õnnestuvad või ebaõnnestuvad.
55. rida:
 
Jääb pakiline küsimus: kui palju tehakse ära moraali mõistega ja kui palju on arutluse praeguses staadiumis tähtsust sellel, mis moraalist saab? Tuletades meelde vedamise tähtsust moraalse elu jaoks, olgu see siis konstitutiivne vedamine, vedamine otsuste suhetes moraaliga või vedamine lihtsalt selleks, mis osutub tehtuks, me kasutame seda mõistet olemuslikult sellepärast, et mõte liigub selle mõiste kesksetelt rakendustelt selle küsimärgi alla panemisele, mis on võib-olla üldse selle kasutamise põhimotiiv
(nagu Nagel märgib, meenutab olukord olukorda [[skeptitsism]]iga teaduse suhtes: teadja on see, kelle [[uskumus]] on mittejuhuslikult [[tõesus|tõene]] (''[[Descartes: the Project of Pure Enquiry]]''); ent Williamsile tundub, et skeptitsism liigub hoopis teises suunas ja ka selle lõplik efektiivsus on teistsugune): motiiv paika panna otsustamise ja hindamise mõõde, mis saab loota jääda teispoole vedamist. Kui sellest motiivist on aru saadud ja see on küsimärgi alla pandud, siis tuleb uuesti küsida, milleks see mõte on ja kui palju teisi sellega seotud seiku saab enesestmõistetavana võtta. Skeptitsism moraali vedamisest vabaolemise suhtes ei saa jätta moraali mõistet puutumata, ja see ei saa jääda puutumatuks skeptitsismist väga tihedalt seotud kujutluse suhtes, mis meil on [[moraalne kord|moraalsest korrast]], mille raames meie tegudel on tähtsus, mida ainuüksi ühiskondlik tunnustus ei saa neile anda. Need skeptitsismi vormid jätavad küll alles moraali mõiste, kuid sellel on vähem tähtsust, kui meie moraalimõistele tavaliselt omistatakse; ja see ei olegi meie moraalimõiste, sest meie moraalimõiste puhul on tähtis, kui tähtsaks seda peetakse.
(nagu Nagel märgib, meenutab olukord olukorda [[skeptitsism]]iga teaduse suhtes: teadja on see, kelle [[uskumus]] on mittejuhuslikult [[tõesus|tõene]] (''[[Descartes:
the Project of Pure Enquiry]]''; ent Williamsile tundub, et skeptitsism liigub hoopis teises suunas ja ka selle lõplik efektiivsus on teistsugune): motiiv paika panna otsustamise ja hindamise mõõde, mis saab loota jääda teispoole vedamist. Kui sellest motiivist on aru saadud ja see on küsimärgi alla pandud, siis tuleb uuesti küsida, milleks see mõte on ja kui palju teisi sellega seotud seiku saab enesestmõistetavana võtta. Skeptitsism moraali vedamisest vabaolemise suhtes ei saa jätta moraali mõistet puutumata, ja see ei saa jääda puutumatuks skeptitsismist väga tihedalt seotud kujutluse suhtes, mis meil on [[moraalne kord|moraalsest korrast]], mille raames meie tegudel on tähtsus, mida ainuüksi ühiskondlik tunnustus ei saa neile anda. Need skeptitsismi vormid jätavad küll alles moraali mõiste, kuid sellel on vähem tähtsust, kui meie moraalimõistele tavaliselt omistatakse; ja see ei olegi meie moraalimõiste, sest meie moraalimõiste puhul on tähtis, kui tähtsaks seda peetakse.
 
==Isiklikku==