Bernard Williams: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
38. rida:
Vaatame sama skemaatiliselt [[Anna Karenina]] juhtumit. Oma elus Vronskiga jääb Anna teadlikuks sellest, mida see läheb maksma teistele, eelkõige pojale. Võib oletada, et ta oleks saanud selle teadmisega elada, kui asjad oleks paremini läinud, ja selle seisukohast, millest ta Kareninit maha jättes aru sai, oleks asjad võinud paremini minna. See on mittevälise vedamise asi, projekti enese puudus. Aga asi ei ole ainult Annas, vaid ka Vronskis. Kui Vronski oleks teinud enesetapu, oleks see olnud mitteväline ebaõnnestumine. Kui Vronski oleks juhuslikult surma saanud, oleks see olnud väline ebaõnnestumine. Kui Anna oleks siis enesetapu teinud, siis ta oleks võinud mõelda umbes: "Minu jaoks ei ole enam midagi." Aga nüüd ta ei mõelnud enesetappu tehes nähtavasti mitte ainult seda, vaid ta pidi mõtlema ka minevikule ja sellele, mida ta ise oli teinud. Nüüd ta leiab, et see, mida ta tegi, on õigustamatu, sest seda oleks saanud õigustada ainult selline elu, nagu ta lootis, ja see, mis juhtus, mitte ainult ei eitanud neid lootusi, vaid ka lükkas need ümber.
 
Jutt ei ole esmajoones sellest, mida meie või teised võivad nende subjektide kohta öelda või mõelda, vaid sellest, mida võib oodata, et nad ise enda kohta sidusalt mõtlevad. Nende vaimuseisundi kohta tuleb kasutada [[kahetsus]]e [''regret''] mõistet. Kahetsust konstitueeriv mõte on umbes: "kui palju parem oleks, kui see oleks teisiti", ja see tunne võib käia põhimõtteliselt iga asja kohta, millest saab mõelda, kuidas see oleks saanud teisiti olla, koos teadlikkusega, kuidas siis parem oleks. Selles üldises tähenduses kahetsetakse [[asjade seis]]e, ja kahetseda võib põhimõtteliselt igaüks, kes neid teab. Aga eriti tähtis on "[[tegijakahetsus]]" [''agent-regret''], mida saab tunda ainult oma minevikutegude suhtes (või vähemalt tegude suhtes, mille osaliseks end peetakse). Arvatav võimalik erinevus seisneb sel juhul selles, et oleks võidud teisiti toimida, ja kahetsus keskendub sellele võimalusele, kusjuures mõtte kujundavad osalt esimese isiku arusaamad sellest, kuidas oleks võinud teisiti toimida. Tegijakahetsus ei erine kahetsusest üldiselt lihtsalt teema poolest. Võib olla oma tegudele suunatud kahetsusi, mis ei ole tegijakahetsused, sest minevikutegu vaadatakse puhtväliselt, samamoodi nagu kellegi teise tegu. Tegijakahetsus ei nõua mitte ainult esimese isiku teemat ja teatud psühholoogilist sisu, vaid ka teatud laadi väljendust. Tegijakahetsus ei ole piiratud [[tahtlik tegu|tahtlike tegudega]]. See võib laieneda peaaegu kõigele, mile eest ollakse põhjuslikult vastutav millegi tõttu, mida [[kavatsuslikkus|kavatsuslikult]] tehti. Ent isegi väga juhuslike või mittetahtlike tegude puhul on tegijakahetsus erinev kahetsusest üldiselt, mida võib tunda pealtnägija, ja meie praktikas tunnistatakse need erinevateks. Veoautojuht, kes ilma oma süüta ajab lapse alla, tunneb teistmoodi kui pealtnägija, isegi kui too istub tema kõrval kabiinis, kui mitte arvestada, et kõrvalistuja võib mõelda, et ta oleks ise saanud seda ära hoida. Tõsi küll, juhti püütakse (õigusega) lohutada, et temalt seda tunnet ära võtta, liigutada teda lähemale pealtnägija positsioonile, kuid on tähtis, et seda peetakse millekski, mida on tarvis teha, ja kui juhti oleks liiga lihtne sinna viia, tekitaks see kahtlust. Meil on juhist kahju, kuid see tunne eeldab, et tema suhtes selle sündmusega on midagi, mida ei saa kõrvaldada kaalutlusega, et see ei olnud tema süü. Seda enam kehtib see juhtudel, kui tegu ei ole lihtsalt juhusega, kuid tegu oli teadmatuse tõttu tahtmatu. Erinevused tegijakahetsuse ja pealtnägija kahetsuse vahel ilmnevad peale mõtete ja kujutluste ka väljenduses. Veoautojuht võib toimida viisil, millest ta loodab, et see on mingit laadi [[hüvitus]] või vähemalt sümboliseerib seda, ja see on tema tegijakahetsuse väljendus. Kuid valmisolek hüvitada, isegi tunnistamine, et tuleks hüvitada, ei väljenda alati tegijakahetsust; see võib olla ka üldise kahetsuse puhul ja isegi ilma kahetsuseta. Asi võib olla lihtsalt selles, et oleks ebaõiglane, kui kahjukannataja kannaks kulud, ning alternatiiviks on, et kulud kannab subjekt, kelle kavatsuslik tegevus kõrvalmõjuna kahju tekitas. Nendel juhtudel on asjakohane teadlikkus, et ollakse teinud midagi kahjulikku, põhimõtteliselt teadlikkus, et see juhtus asjaosalise tegude tagajärjel, koos mõttega, et neil asjaoludel on õiglane kulud kanda. Testiks sobib küsimus, kas sobiks sama hästi, et kulud kannab kindlustus. Kui see, et kindlustussumma on juba välja makstud, vabastaks subjekti igasugusest ebamugavusest, siis on see tema jaoks väline juhtum. Siit järeldub, et see, kas subjekt saab aktsepteeritavalt vaadata juhtumile väliselt, ei sõltu mitte ainult tema seostest sellega, vaid ka sellest, mis laadi juhtum see on: peale küsimuse, kas hüvitama peaks kindlustusfirma asemel tema, on ka küsimus, kas see on üldse niisugune juhtum, mida saab kindlustusega hüvitada. Kui ei ole, siis võib subjekt, kes selle eest mittekavatsuslikult vastutav on, ikkagi tunda, et ta peaks midagi tegema, mitte tingimata sellepärast, et ta saaks tegelikult hüvitada midagi, mida kindlustusraha ei saa, vaid sellepärast, et tema tegudel võib (kui tal veab) olla teist laadi, mittekorvav hüvituslik tähtsus. Teistel juhtudel jälle polegi ruumi kohase teo jaoks. Siis jääb ainult soov hüvitada koos valusa teadlikkusega, et pole midagi teha; seda väljendab siis mingi muu tegu, mis on võib-olla vähem suunatud ohvritele. See, kui intensiivselt seda tund ja millised hüvitamis- või korvamiskatsed kohased, oleneb konkreetsest juhtumist, ja vaevalt keegi eitab, et siin on ruumi irratsionaalsele liialdatud enesekaristusele. Aga sama hullumeelne oleks mitte kunagi kogeda selliseid tundeid kellegi vastu, ja ratsionaalsuse mõiste, mille järgi ratsionaalsel inimesel neid tundeid kunagi ei oleks, oleks hullumeelne. Pealegi ütleks selline arusaam ratsionaalsusest väga vääralt, et kui me käituksime piisavalt selge peaga, siis me eraldaksime end täielikult oma tegude mittekavatsuslikest aspektidest, jättes nende kulud nii-öelda kindlustusfondile, ja ometi säilitaksime oma identsuse ja iseloomu subjektidena. Kellegi kui subjekti ajalugu on võrk, milles kõike, mis on tahte tulemus, ümbritsevad ja hoiavad üleval ja osalt kujundavad asjad, mis seda ei ole, nii, et refleksioon võib minna ainult ühes kahest suunast: kas selles suunas, et öelda, et vastutav subjektsus on pealispindne mõiste, millel on toimuva harmoniseerimisel piiratud tarvitus, või selles suunas, et see ei ole pealispindne mõiste, aga seda ei saa lõppkokkuvõttes puhastada: kui pöörata tähelepanu selle tähendusele, mis ollakse selles mõttes, mida ollakse teinud ja mille eest maailmas ollakse vastutav, siis tuleb aktsepteerida paljut, mis pretendeerib sellele tähendusele ainuüksi seetõttu, et see on tegelik. (Selline aktsepteerimine on keskne [[tragöödia]]s. Kui [[Oidipus]] ütleb [[Sophokles]]e tragöödias "[[Oidipus Kolonoses]]" : "Ma ei teinud seda," siis tema pagendus ja pimeolemine kuulutavad, et ta tegi seda, ja ta räägib nendega, kes võtavad teda erilisena sellepärast, et ta tegi seda. Kas meil saab olla subjektsuse mõiste, mille järgi see, mida Oidipus ütles, oleks lihtsalt tõene ja mille järgi ta näeks asju õigesti, kui ta tajuks asju nii, et tal polnud neis osa, ja kas me tahaksime niisugust mõistet? (Neil küsimustel on vähe pistmist [[karistus]]ega.))
 
 
Kuigi Gauguini ja Anna Karenina puhul on tegu tahtlike tegudega, on neil midagi ühist äsja mainitud tahtmatute tegudega, sest subjektide vedamine on seotud nende elementidega, mis on tagajärje jaoks olulised, kuid pole nende kontrolli all,
 
{{pooleli}}