Bernard Williams: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
22. rida:
Indiviidil on soovid, hooled ja "projektid", mis moodustavad tema iseloomu. Esimene probleem puudutab seost selle asjaolu ning selle vahel, et inimesel on üldse elamiseks põhjend. Williams püüab rõhutada etmeie mõtlemises on fundamentaalne tähtsus ideel minast või isikust, kelle iseloom muutub, vastandina lähenemisele, mille järgi iseloomu muutus teeks inimesest mitu mina. [[Derek Parfit]]il on "keeruline vaade" [[isikuidentsus]]ele, mis tema arvates saaks mingil määral kaitsta utilitaristide mittehoolimist isikute eraldiolekust. See vaade võtab tõsiselt mõtet, et just psühholoogilise seotuse (mälu ning iseloomu ja motivatsiooni püsimise) suhted loevadki tegelikult enamikus küsimustes, mida seoses isikuidentsusega on arutatud. Ka moraal peaks seda tõsiselt võtta, ja seda saab teha mitut moodi. Psühholoogilisel seotusel on astmed. Nimetame astmetega omadusi ja suhteid skalaarseteks üksusteks. Parfit püüab panna moraalimõtlemist isikuidentsuse skalaarset iseloomu rohkem arvestama. Peale selle, keerulise vaate järgi ei ole isikuidentsuse küsimus nii sügav kui tavalise, "lihtsa vaate" järgi. Siis ei ole ka isikute eraldiolek nii tähtis küsimus. Nende mõtete vahel on mitu kaudset seost.
{{pooleli}}
===Moraalne vedamine===
Üks filosoofia suund samastab [[elu eesmärk|elu eesmärgi]] [[õnnelikkus]]ega, õnnelikkuse reflektiivse rahulikkusega, rahulikkuse [[eneseküllasus]]e saadusega: see, mis ei ole [[mina]] vallas, pole minu kontrolli all, nii et see oleneb [[vedamine|vedamisest]] ja rahulikkuse sattumuslikest vaenlastest. Kõige äärmuslikumad näited läänes on mõned antiigi õpetused. Hea inimene, tark on nende järgi küll vedamise vastu immuunne, kuid see, et keegi on tark või võimeline tark olema, on [[konstitutiivne vedamine]]. Hiljem on vaade, et kogu elu saab vedamise suhtes immuunseks teha harva domineerinud (näiteks peavoolu [[kristlus]]es mitte), küll agaon praegugi väga mõjukas mõte, et oln üks [[väärtus]], nimelt [[moraalne väärtus]], mis on vedamise suhtes immuunne, tingimatu. Selle vaate järgi on õige [[moraalne otsustus|moraalse otsustuse]] [[dispositsioon]] ja selle otsustuse objektid vabad välisest sattumuslikkusest, sest mõlemad on [[tingimatu tahe|tingimatu tahte]] saadused. Õnneliku või õnnetu sattumuslikkuse saadused ei ole [[moraalne hinnangu|moraalse hinnangu]] kohased objektid ega kohased määrajad. ([[Immanuel Kant]]i järgi on siin keskne koht [[kategooriline imperatiiv|kategoorilisel imperatiivil]]. Williams nõustub sellega, mida ta peab [[Philippa Foot]]i positsiooni ("Morality as a System of Hypothetical Imperatives" ja vastus [[William Frankena]]le) sisuks, kuid mitte esitusviisiga. Niivõrd kui kategooriliste ja [[hüpoteetiline imperatiiv|hüpoteetiliste imperatiivide]] vahel on selge erinevus ja [[moraal]] koosneb [[imperatiiv (filosoofia)|imperatiiv]]idest, koosneb see kategoorilistest imperatiividest. See, et imperatiiv on kategooriline, ei anna üldse sellele allumise [[põhjend]]it. Ka Kant ei pruugi arvata, et annab: oluline on ka see, et subjekt kui [[mõistusega olend]] annab selle iseendale.) Nii nagu [[iseloom]]u vallas loeb [[motiiv]], mitte stiil, võimed ega anne, loeb [[tegu|teo]] puhul [[kavatsus]], mitte tegelikud tagajärjed maailmas. Nende kaalutlustega tahetakse ära kaotada isegi tarkade konstitutiivne vedamine. [[Moraalisubjekt]]iks olemise võime tahetakse omistada mis tahes [[mõistusega toimija]]le. Vedamisest sõltumatu edukas moraalne elu nõuab ainult ühte annet, mis on paratamatult ühevõrra olemas kõigil mõistusega olenditel. Selline käsitus on ligitõmbav, sest see pakub tröösti maailma ebaõigluse tundele. See trööst toimib aga ainult ühel tingimusel. Isegi kui moraalne väärtus oleks vedamise suhtes täiesti tingimatu, poleks see kuigi tähtis, kui moraalne väärtus oleks kõigest üht liiki väärtus teiste seas. Moraalsel väärtusel peab olema mingi kõrgeimat laadi väärikus või tähtsus. See peab puudutama mõistusega subjekti kõige fundamentaalsemaid huvisid ja tegema subjekti enda osaliselt immuunseks vedamise suhtes. Moraalse vedamise mõiste on selle vaate järgi põhjani ebasidus. Kanti käsitus kehastab väga puhtal kujul midagi fundamentaalset meie arusaamas moraalist. Ent moraali ei saa siiski vedamise vastu immuunseks teha. Selle argumendi vorm on kõige tuttavam arutlustest [[vaba tahe|vaba tahte]] üle: moraalidispositsioonid on sama tingitud nagu kõik muu. Aga siin ei tule juttu mitte sellest, et moraal allub konstitutiivsele vedamisele. Kant seob kokku moraali, [[ratsionaalsus]]e, [[õigustus]]e ja [[kõrgeim väärtus|kõrgeima väärtuse]]. Sellel seosel on hulk järelmeid sellele, kuidas subjekt oma tegusid hindab: näiteks ei saa see olla vedamise asi, kas ta oli õigustatud tegema seda, mis ta tegi.
Williams alustab [[ratsionaalne õigustus|ratsionaalsest õigustusest]], sest ta arvab, et peaaegu igaühel on mingi seda laadi ideede sidumus ratsionaalsuse ja õigustuse kohta, kuigi moraali puhul nad võivad seda pidada Kanti obsessiivseks liialduseks. See pole siiski ainult seda, ja Kanti katse vedamisest pääseda ei ole meelevaldne, vaid on meie moraalimõistega nii tihedalt seotud, et kui see ebaõnnestub, siis me võib-olla mõtleme hoopis selle peale, et sellest mõistest üldse lahti öelda.
Williams ei defineeri [[vedamine|vedamist]], kuid arvab, et kasutab seda sõna arusaadavalt. Vedamine ei tähenda, et see, milles veab, ei ole põhjustatud.
Williams tahab panna mõtlema selle üle, kuidas mõelda ja tunda mõnede ebatavalisemate olukordade kohta, selle valguses, kuidas me kaldume mõtlema ja tundma tavalisemate olukordade kohta, mitte sisuliste moraaliarvamuste või "-intuitsioonide" järgi, vaid selle järgi, kuidas me niisuguseid olukordi läbi elame. Mitte et inimesed saaksid olla ilma nende tunnete ja elamusteta. Ebatavalisemate juhtude puhul väidab ta ainult nende mõtete ja elamuste võimalikkust, sidusust ja arusaadavust ning seda, et pole alust pidada neid irratsionaalseteks.
{{pooleli}}
| |||