IBM PC: erinevus redaktsioonide vahel

|data1 = [[Personaalarvutipersonaalarvuti]]

IBM PC loodi Floridas, Boca Rantonis umbes aastaga kaheteistkümnest liikmest koosneva meeskonna poolt, mida juhtis Don Estridge koos juhtivteadur Larry Potteri ja süsteemiarhitekt Lewis Eggebrechtiga. Pärast pikka kaalumist [[Intel 8086]] ja [[Motorola]] [[MC68000]] (16-bitised [[protsessor]]id) vahel, otsustati siiski [[Intel 8088]] kasuks, kuna arvati et teised kaks on liiga võimsad. Järgmisena paluti kirjutada [[operatsioonisüsteem]] nende uuele arvutile [[Digital Research]]il (CP/M-i looja). Kuna Digital Research polnud eriti huvitatud, pöörduti väikefirma poole, kes oli tuntud [[BASIC]] [[programmeerimiskeel]]e pärast (esimesena kasutusel [[Altair 8800]]-s). Selleks firmaks oli [[Microsoft]]. Microsoft aga ei saanud tööga hakkama ja [[Bill Gates]] ostis õigused Seattle Computer Productsi väiksele operatsioonisüsteemile [[Sinclair QDOS|QDOS]] ("Quick and Dirty Operating System"), millest sai algul [[PC-DOS]] ja hiljem [[MS-DOS]]. Algselt suutiski IBM PC jooksutada kolme operatsioonisüsteemi: PC-DOS, [[CP/M-86]] ja [[UCSD p-System]].

IBM PC 5150 sai edukaks tänu IBM-i nimele ja kuulsusele, kõrgekvaliteedilisele konstruktsioonile (eriti klaviatuur ja kuvar), suurtele laiendamisvõimalustele ja firma otsusele avalikustada täielik tehniline spetsifikatsioon. IBM PC tehniline käsiraamat sisaldas elektroonika jooniseid ja täielikku [[Baasvahetussüsteem|BIOS]]-i lähtekoodi. Kuigi algne IBM PC tehnika on tänaseks päevaks iganenud, on paljud eksemplarid siiski veel (või olid lähiminevikus) kasutusel. Juuni 2006 seisuga kasutati IBM PC AT ja XT mudeleid enamustesenamikus USA ilmavaatlusjaamades, kus nad töötlesid andmeid, mida saatis neile õhupalliga taevasse tõusev raadiosond. Põhjused, miks tänapäeval veel nii vana tehnikat kasutatakse, on paindlik modulaarne disain, standardsete juppide kasutamine ja IBM-i kvaliteet, mis tagab pikaajalise töökindluse ja vastupidavuse.

Kõvaketta installeerimiseks oli vajalik võimsam [[arvuti toiteplokk|toiteplokk]], kuid hiljem toodi turule "IBM 5161 Expansion Chassis" laienduskomplekt, kus oli 10 MB kõvaketas ja võimalus lisada isegi teine kõvaketas. Oli ka võimalus soetada arvuti ilma ühegi salvestusseadmeta – sellisel juhul pidi kasutaja ühendama olemasoleva kassetisalvesti vastavasse porti, mis oli mehaaniliselt identne, ja asus ka kohe selle kõrval, klaviatuuripordiga.

Kuigi televiisoriga ühilduv graafikaadapter ja kassetiport olid mõeldud selleks, et teha sellest koduarvuti, osutus IBM PC siiski kodukasutajale liiga kalliks. Arvuti, millel oli 64 kiB mälu, üks 5,25" disketiseade ja kuvar, maksis 3005 USA dollarit, samal ajal kui kõige odavam konfiguratsioon (1565 dollarit), millel polnud disketiseadmeid ega kuvarit ja ainult 16 kiB mälu, osutus liiga mitteahvatlevaks ega äratanud ostjais huvi. Kuigi IBM PC-st ei saanud enimmüüdud koduarvutit, sai disketiseadmega varustatud mudel üle ootuste edukakaksedukaks ärivaldkonnas.

"IBM Personal Computer XT" ehk IBM-i mudel 5160, mida tutvustati kaks aastat pärast IBM PC väljatulekut, oli täiustatud disketiseadme ja kõvaketta jaoks, kassetiporti enam polnud. Sellel oli kaheksa laienduspesa ja 10 MB kõvaketas (hiljem 20 MB). XT suutis kasutada 256 kiB mälu; hilisemaid mudeleid sai laiendada kuni 640 kiB (ülejäänud 384 kiB ühest megabaidist 8088 aadressiruumist võtsid enda alla BIOS-i [[Püsimälu|ROM]], videokaardi RAM, ning erinevate adapterite ROM ja RAM). Mudelit 5160 müüdi tavaliselt MDA videokaardiga. Protsessoriks oli ikka seesama 4,77 MHz [[Intel 8088]] ja laiendussiiniks 8-bitine [[Industry Standard Architecture]] siin (ISA). Kuna laienduspesad paigutati üksteisele lähemale kui eelmisel mudelil, ei saanud kasutada PC korpust XT emaplaadiga ja vastupidi. Laienduspesad ja -kaardid ise jäid aga omavahel ühilduvateks, välja arvatud juhul, kui kaart oli mõeldud kasutama P5150 laienduspesade suuremat vahekaugust. IBM PC XT laienduspesade paigutus on jäänud aga siiamaani samaks, kui kasutusel on hoopis teised siinid ja pesad.

"IBM Personal Computer/AT" ehk mudel 5170, mis kuulutati välja augustis 1984, kasutas 6 MHz [[Intel 80286]] protsessorit. Sellel oli 16-bitine [[Industry Standard Architecture|ISA]] ja 20 MB kõvaketas. Suurema, 30 MB kõvaketta ja 8 MHz protsessoriga toodi see mudel turule aastal [[1986]]. IBM proovis seda turustada kui mitmele kasutajale mõeldud arvutit, kuid põhilised kliendid olid siiski inimesed, kes ajasid taga kiirust ja suuremat arvutusvõimsust. Varajased AT-d kannatasid töökindlusprobleemide käes, mis olid põhjustatud osaliselt tarkvaraliste ja riistvaraliste konfliktide poolt, kuid enamjaolt oli süüdi 20 MB sisemine kõvaketas. MõnedÜhed inimesedkriitikud süüdistasid IBM-i kõvakettakontrollerit ja teised kõvakettatootjat, Computer Memories Inc.-i (CMI). Kuna IBM-i kontroller aga töötas teiste kõvaketastega veatult, kaasaarvatud CMI 33 MB mudel, pani see paljud inimesed kahtlema arvutis ja ka kogu 286 arhitektuuris üldiselt, aga pärast seda, kui IBM vahetas välja 20 MB CMI kettad, probleem kadus. IBM PC AT tõestas oma töökindlust ja sai kestvaks tööstuse standardiks.

Siin, mida 5150-s kasutati, sai väga populaarseks ja nimetati hiljem ümber [[Industry Standard Architecture|ISA]] siiniks. AlgseltAlgul kasutati lihtsalt väljendeid 'PC siin' või 'XT siin'; termin ISA tõusis esile, kui juhtivtootjad otsustasid jätkata IBM PC AT arhitektuuri põhjal arvutite valmistamist, selle asemel et litsentseerida IBM-lt PS/2 arhitektuur ja selle MCA siin. Tagantjärele nimetati XT-siin '8-bitiseks ISA' või 'XT ISA' siiniks, kui lihtsalt ISA tähendas 16-bitist AT siini.AT siin on PC/XT siini laiendus ja on tänasel päevalgi veel kasutuses tööstusarvutites.

Kuvar ja disketiseadmed või kõvakettad ühendatakse juhtmetega videokaardi ja kettakontrollerite külge, mis istuvad laienduspesades emaplaadil. Kuna ekstra mälu ja I/O seadmed (nt paralleel-, jada- või internetipordid) tuli lisada laienduskaartidega, oli võimalik kõik viis PC, või isegi XT kaheksa, laienduspesa ära täita ilma spetsiaalriistvaraeririistvara installimata. Firmad nagu Quadram ja AST lahendasid selle probleemi integreerides mitmed lisaseadmed ühele laienduskaardile, hõivates ainult ühe pesa; Quadram pakkus toodet nimega QuadBoard ja AST SixPak.

Sellegipoolest sai 5150 84-klahviline klaviatuur kriitikat ebastandardselt paigutatud ''Enter-'' ja vasaku ''Shift-''klahvi pärast, aga ka seetõttu, et tal ei olnud eraldi kursoriklahve. Aastal 1982 tõi firma Key Tronic turule tänapäevaks standardiks saanud 101 klahviga klaviatuuri. IBM parandas AT klaviatuuril ''Enter-'' ja ''Shift-''klahvid, kuid lühendas ''tagasivõtuklahvi'', mis muutis selle raskemini ligipääsetavaksjuurdepääsetavaks. 1986 muutis IBM 101 klahviga tõhustatud klaviatuuri kardinaalselt, lisades kursoriklahvid, paigutades ümber funktsiooni- ja ''Ctrl-''klahvid ning viies ''Esc-''klahvi teise klaviatuuri otsa.

Nagu ennist juba mainitud, varustas IBM mudeli 5150 kassetipordiga, et oleks võimalik arvuti külge ühendada juba olemasolev kassetiseade; algselt oligi mõeldud, et kassettidest saavad 5150 kõige tavalisemad salvestuskandjad. Aga inimesed ei võtnud disketiseadme ja kuvarita konfiguratsioone omaks; vaid mõni üksik arvuti väljus tehasest disketiseadmeta. Samuti polnud DOS saadaval kassettidel, vaid ainult diskettidel (nimest "Disk Operating System"). Ainult väliste kassetiseadmetega 5150-d said kasutada ainult ROM-is olevad BASIC operatsioonisüsteemi. Kuna DOS muutus järjest populaarsemaks, muutis DOS-i programmide ühildamatus ainult kassetiseadmetega arvutitega need veel vähem ahvatlevaks.

Enamikul 5150 mudelitel oli üks või kaks 5,25" -disketiseadet. Need seadmed olid kas ühepoolsed topelttihedusega (SS/DD ehk SSDD) või kahepoolsed topelttihedusega (DS/DD- ehk DSDD-seadmed); ühekordse tihedusega seadmeid ei kasutatud. Diskettidele ja seadmetele viidata tavaliselt mahutavusega, nt "160 kB diskett" või "360 kB disketiseade". DSDD -seadmed olid tagasiühilduvad, st nad suutsid lugeda ja kirjutada SSDD-kettaid. Sama tüüpi diskette võis kasutada mõlema seadme jaoks, aga et teha SSDD-kettast DSDD-ketas, oli vaja see ümber vormindada, misjärel SSDD-seade seda enam lugeda ei suutnud.

Disketid olid MFM (modifitseeritud sagedusmodulatsioon) kodeeritud 512-baidisteks sektoriteks ja koosnesid 40 rajast ühe poole kohta 48 rada tolli kohta tiheduse juures, ning olid esialgu vormindatud koosnema kaheksast sektorist raja kohta.See tähendas, et SSDD algne mahutavus oli 160 kiB ja DSDD-l 320 kiB. Hiljem aga uuendati DOS võimalusega vormindada ketastele 9 sektorit raja kohta, mis tagas SSDD-ketastele ja seadmetele 180 kiB mahutavuse ja DSDD-dele 360 kiB. Kuigi kettaid reklaamiti kui vormindamata suurustega "250 kB" SSDD-l ja "500 kB" DSDD-l, polnud see siiski sama kui reaalselt kasutatav mahutavus; DOS-i all oli SSDD- ja DSDD-ketaste maksimaalne mahutavus ikkagi vastavalt 180 kiB ja 360 kiB. Olenemata tüübist oli kõikide diskettide failisüsteem [[FAT#FAT12|FAT12]].

*Veebileht [http://www.ibm5150.net Veebileht IBM PC 5150 kohta]

* [http://www.old-computers.com/museum/computer.asp?c=274 IBM PC ajalugu ja tehniline informatsioon]

* [http://www.vintage-computer.com/ibm_pc.shtml IBM PC pildid ja informatsioon]

* [http://digitize.textfiles.com/items/1982-ibm-personal-computer/ Brošüür novembrist 1982, mis reklaamib IBM PC-d]