Aleksander Hellat: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
katkine ja Veebiarhiivist (https://archive.org/web/) leitamatu välislink eemaldatud, artikkel teisiti näidatud
PResümee puudub
5. rida:
Siseminister [[Jaan Tõnissoni esimene valitsus|Jaan Tõnissoni esimeses valitsuses]] [[18. november]] [[1919]] kuni [[28. juuli]] [[1920]].
 
Välisminister [[Jaan Teemanti kolmas valitsus|Jaan Teemanti kolmandas valitsuses]] alates 11. novembrist [[1927]] kuni 9. detsembrini [[1927]].
 
Aleksander Hellat õppis paar aastat [[Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemia]]s, kuid valis siis juristi elukutse. [[1909]]. aastal pealepärast [[Peterburi ülikool]]i lõpetamist alustas ta tööd [[vandeadvokaadi abi]]na [[Riia]]s. Peagi sai temast vandeadvokaat. Tallinna asus ta elama [[1916]]. aastal, lülitus aktiivselt ühiskondlikku, või nagu siis öeldi, seltskondlikku ellu. PealePärast [[Märtsirevolutsioon]]i [[1917]] valiti ta Tallinna miilitsaülemaks, sest tsaaripolitsei oli [[Venemaa Ajutine Valitsus|Venemaa Ajutise Valitsus]] poolt laiali saadetud. Asetäitjaks oli [[August Liit]].
 
Jaanuaris 1918 vallandas [[ Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] A. Hellati Tallinna miilitsaülema ametist. [[24. veebruar]]il [[1918]]. sai temast esimene Eesti Vabariigi aegne Tallinna miilitsaülem. Käsukiri nr 1, mille ta andis välja samal päeval, on resoluutne. Miilitsaülem keelas uulitsatel liikumise õhtul kella 9st kuni hommikul kella 6ni21–6 ning kohustas punakaartlasi nende käes olevad relvad, laske- ja lõhkemoona miilitsajaoskondadesse ära andma. Relvastatud isikuist tohtisid tänavail liikuda ainult Omakaitse Seltsi liikmed ning Eesti polgu sõdurid. Vargad, röövlid ja vägivallatsejad tuli selle käsukirja kohaselt kuriteopaigal ilma armuta maha lasta.
 
Ööl vastu 12. novembrit [[1918]]. aastal võtsid taas Tallinna miilitsaülemaks määratud Aleksander Hellat ja tema abi [[August Liit ]] <nowiki/>korrakaitseasutused [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioonivõimudelt]] üle. A. Hellat sai pelgalt viis päeva olla miilitsaülem, siis nimetati ta [[Tallinna linnapea]]ks.
 
PealePärast [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940-1941)|Eesti okupeerimist]] 17. juunil 1940. alanud Eesti riigi- ja ühiskonnategelaste, ohvitseride, politseinike ja teiste arreteerimiste käigus vahistati ka A. Hellat 24. septembril 1940.
Tallinnas 8. jaanuaril 1941 toimunud NKVD sõjatribunal mõistis ta mahalaskmisele, kuid [[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]] muutis surmaotsuse ja asendas selle 10 aasta pikkuse vangistusega. A. Hellat suri 28. novembril 1943 [[Kemerovo]] vangilaagris.